Loov Ürg-Madu, Sulelised Maod”Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda võtnd omaks...”

Kui imekspandavalt need vähesed sõnad suudavad endas edasi anda loomise salapärase müsteeriumi! Jah, aga me suudame vast täidlaselt mõista ja hinnata neid ridu üksnes siis, kui me loeme Piiblit tema Kreekapärases originaalis. Tõlge teistesse keeltesse pole alati päris täpne (mis Piibli puhul ilmneb kahjuks üpris sageli). Põhjuseks küllap see, et paljudes teistes keeltes pole olnud kasutusel selliseid sõnu, mis täpselt suudaksid edasi anda kreekakeelse mõtte või siis pole neid lihtsalt tõlkijate endi arusaamade tõttu osatud õigesse konteksti ja sõnaseletusse panna. Teadaolevalt pole just kerge leida sellist õiget sõna, mis täpselt üks-ühele vastaks Kreeka sõnale ‘Logos’ ja nii juhtuski, et Luther tõlkis omal ajal sõna ‘Logos’ ja andis talle vastseks tähenduseks ‘Sõna’, millel aga kahjuks täielikult ebaõnnestub Logose mõtte edasiandmine. Kreeka keeles tähendab Logos teatavasti loovat printsiipi, Jumala Väge kui Jumala enda instrumenti, mis on Tema enda tahte täidesaatja ja terve Loodu elustaja (sarnase analoogia näiteks võiks võtta inimese enda käe, mis samas on tema ise ja tema instrument ehk see, mis on ‘aktiivne’). Kui Logos oli veel alles oma latentses ürgses/esmases olekus, enne kõike Loodut, enne isegi Jumala esimest ilmutust ehk enne vokaalide ja kirjatähtede loomist, siis ‘Sõna’, mis samuti koosneb kirjatähtedest, ei saanud samuti olemas olla. See kõik on iseloomulik juba teatavasti Loomingu hilisemale faasile. Ja just tänu sellele, ilmneb antud tekstilõigu korrektses mõistmises raskusi või vastuolusi. Pealegi ei pruugi vanema aja keelekasutus enam sobilik olla, väljendamaks tänapäeva inimeste vaimset arusaama.

Aga püüdes nüüd edasi anda just algse Kreekakeelse Piibli originaalmõtet tänapäevases sõnastuses, siis saaksime midagi järgmist:
“Alguses oli Logos - Tahe, mis toob esile Teo (ilmingu) - Vägi, mis elustab ja realiseerib Loomingu, endiselt Jumalas oma latentses olekus, kui Jumala võime (potents). Jumal oli ja on see Vägi Ise. Põhimõtteliselt, Jumal ja Tema Loov Printsiip , Tema loov vägi, on Üks ja sama asi. Kõik asjad olid loodud Jumala poolt Logose läbi. Jumal on olemine, on Elu Ise, ja kõik, mis eksisteerib ja olemas on, on üksnes tänu sellele, et Loov printsiip, Jumala Loov Aspekt, Logos, loob, elustab ja hoiab seda kõike alal. Jumal, see Igavene Olemine, Elu, kujundas ka inimese enda Temas Endas, omaenda näo järele. Seetõttu see Tõeline Ise, inimese tõeline essents on Jumal Ise. Aga inimene oma teadvustamata olekus on endiselt pimeduses ja ei suuda taibata Jumala valgust iseendas. Inimene on ebateadlik ja tal pole aimugi, et Jumal, st. et teda elustav Ise (Kõrgem Mina), asub tema alateadvuses…”

Seega Elu kui selline kujutab endast loovat jõudu, Logost, ja kõik, mis eales loodud on loodud Logose poolt. Kõik, alates peenest vaimust kuni jämedakoelise aineni välja oli ja on loodud, elustatud ja alalhoitud Logose poolt. Üksnes seitsmendal kui kõige kõrgemal tasemel asub Jumala Vaim, Jumal ise täiuslikus rahu tasakaalus. Ja siit Jumal, kui iseenda Loov Printsiip – kuna Logos on Jumal Ise – loobki kõik Loodu. Elu voolab kõikjale ja läbib kõike, alates Universumi igast punktist kuni lõpmatusse ruumi välja. Esmalt ilmuvad esile ja mõjuvad vaimsed energiavormid oma kõrgeimatel sagedustel, pikapeale need sagedused aeglustuvad, energialained muutuvad pikemaks ja nende ilmemise vormid hakkavad omandama tihedust ja substantsi, kuniks madalaim ehk “surnud” aineline tasand on saavutatud. Kuigi küllap me juba tänapäeval mõistame sedagi, et surnud aine pole tegelikult üldsegi mitte surnud, vaid on lihtsalt üks energia ilmnemise vorme. Sarnaselt nii päikesele kui ka hiigelsuurtele astronoomilistele süsteemidele, ilmneb aine igas aatomis Jumala loova jõu ringlus, Elu ringlus.

Inimene teatavasti kannab endas loova energia kõike vorme oma olemuses, olles makrokosmose mikrokosmos. Nii kuis Ülal, nii ka All. Meie Vaim, meie tõeline Ise, meie Kõrgem Mina, on aga Jumal. Ja siis juhtub nii, et Logos, kui Ise loov jõud, laskub või tungib üha sügavamale meis enestes, nii kuis ka Universumis, kujundades meie ideed, luues emotsionaalsed ja vaimsed tasemed ja lõpuks ka vajaliku tugevusega vastupanuvõime igale tasemele ehk teisisõnu kõikide vaimsete kõrgenergiate kandja vormi, meie endi kehad. Ja nii nagu Logos on aktiivne või tegev loominu igal tasemel makrokosmoses, niisamuti kiirgab ja manifesteerub inimene oma mikrokosmoses kõigil oma olemuse tasanditel läbi organite, mis kõik vastavad loovjõu erinevatele sagedustele, väliseid vorme samast jumalikust, loovast energiast ehk teisisõnu meie endi Minast.

Kui me vaatame inimese selgroogu koos aju ning sinna juurde kuuluva seljaüdiga, siis moodustab viimane meie silme ees justkui ülespoole tõstetud mao kujutise. See madu inimeses kui mikrokosmoses on üks-ühene kujund Logose ilmnemise vormile makrokosmoses. See on ühtlasi ka vastupanuvõime kujund Logose ilmnemise asukohale inimeses: tema seljaüdis. See “üdijas madu”, mis on loodud kõige peenemast eeterlikust ainest, on inimeses asuva jumaliku loovjõu kandja, ehk teisisõnu tema elujõu kandja. See jõud kiirgub välja aste-astmelt kasvavas sagedusevahemikus seitsmest vaimsest keskmest läbi selleks sobivate organite, mis kõik sisaldavad endas igale loovjõu tasemele vastavat vastujõudu.

http://www.hot.ee/wandermast/failid/Kundalini%20Shakti.jpg

Siinkohal jõuame Caduceuse analoogia juurde, kus sau ja ümber selle keerdunud maod kujutavad endast selgroogu ja sensoorset närvisüsteemi, sellal kui tiivad saua ülaosas tähistavad aju lateraalseid ventikulaarseid struktuure. Tiibade vahel selgroo kohal on kujutatud väikest käbinääret. Mõnede joogaringkondade järgi kutsutakse seda käbinäärme ja külgmiste tiibade kombinatsiooni luigeks - ja luik teatavasti sümboliseerib täielikult valgustatud olekut. See kujutabki endast ülimat Graali teadvuslikkust. Muistsete egiptuse müsteeriumkoolkondade salaõpetuses oli valgustatud teadvuse saavutamise protsess eriti tähtis. Selle õpetuse järgi toimub vaimne regeneratsioon astmete kaupa läbi 33 selgroolüli, kuni jõuab ajuripatsini, mis aktiveerib käbikeha (mis on hinge asupaik - punkt, kus mõistus ja keha ühinevad).

http://www.hot.ee/wandermast/failid/CADUCEUS.jpg

Caduceus seega sümboliseerib ka selgroogu - mateeria ja vaimu läbipõimumist moodustamaks manifesteerunud maailma ja loomaks kanalit sootule Sushumna väele. Sushumna-nadi on eeterlik ja samas ka füüsiline imepeenike õõnes närv, mis ilmneb kui peenike toru selgroo sees, olles täidetud vajaliku elujõuga. See jookseb selgroo allosast läbi medulla oblongata (käbinäärme) kroontsakrasse, ühendades südame Brahmarandraga (Brahma Uksega, müstiline avaus peapeal, mille läbi hing lahkub kehast pärast surma). Tegelikult kujutab Sushumna endast ühte kolmest piki selgroogu kulgevast kanalist, olles taaskord kolmainsuslik oma funktsioonides. Tsentraalne kanal, Sushumna-nadi, on spetsiaalne "päikese kiire" energia kandja (kombineerides endas füsioloogilised jõud ja omadused ning ka vaimsed ja intellektuaalsed omadused ning väed). Teised kaks kanalit on tuntud kui Pingala ja Ida (kaks madu - mehelik ja naiselik; lõppkokkuvõttes Kundalini kehastus).

Vana-Egiptuse ja tollase vaimse elustiili juurde tagasi tulles, siis kandsid siin kõik pühitsetud peas kuldset võru Uraeusega, ülestõstetud peaga kobra kujutist. Olla pühitsetud tähendas siin seda, et kandidaat oli saanud täiesti teadlikuks eneseväljenduse või –teadlikkuse kõigil seitsmel tasemel ehk teisisõnu Logos-maost kui tervikust. Sellises inimeses või tema olemuses polnud enam ühtegi teadvustamata osa ja ta väljendas seetõttu inimest, kes oli saavutanud üldteadvuse, kõiketeadmise. Selline olek iseloomustab täielikku terviklikkust kuid samas ka täit tervist, kuna kujutab endast võimet kõikide haiguste ja kõikide degenereeruvate ilmnemisvormide raviks.

Niikaua kuni inimene ei teadvusta ennast oma latentses olekus asuvates kõrgemates närvikeskustes, niikaua asub see madu kerratõmbunud olekus madalaimas energiakeskmes selgroo alumises osas lülisambas ehk sabalülis, elujõu negatiivses pooluses. Mida enam inimene saab endast teadlikuks ja mida enam ta vaimselt avaneb, seda enam aktiveeruvad selle protsessi käigus tema energiakeskmed ning Kundalini energia harutab end oma kerratõmbunud olekust aeglaselt lahti ja sirutub üha enam ülespoole, aktiveerides ja võttes enda valdusse järgemööda kõik üksteisele järgnevad energiakeskmed, kuniks jõuab seitsmendasse ja kõige kõrgemasse närvikeskusesse. Seal ühineb ta elujõu positiivse poolusega, võttes endale Asclepiuse ülestõstetud mao kuju.

Loovjumalik jõud, elustav vool, loob inimese olemuses seitse erinevat energiakeset, ja iga energiakese, mis joogaterminoloogia alusel on tuntud kui tšakra, omab transformaatori või muunduri rolli, muundades jumalikku loovat jõudu aste-astmelt madalama pingeliseks, mis igaüks vastab järgnevale manifesteeringu keskmele. Nii alustab see loov energia oma teekonda ülevalt seitsmendast keskmest, muundudes oma teekonnal kuus korda, tekitades vastavalt teadvuse tasemetele kokku seitse energiakeset, seitse tšakrat. Kuna inimene on aga saanud teadlikuks sellest energiast esmalt oma maisel, materiaalsel tasandil olles, siis oleme me hakanud neid energiafookuseid lugema altpoolt ülespoole.

Kogu Piibli sümboolika juurde tagasi tulles, siis siin tähendab 'päev' või 'valgus' pea alati teadvust (mingit teadvuse taset). 'Öö' või 'pimedus' tähendab aga teadmatust või teadvustamatut olekut. Vastavalt sellele allegooriale räägib juba Piibli esimeses raamatus Mooses, see suur pühitsetu, kuidas Jumal loob iga 'päev' kõigil teadvusetasanditel igale tasandile vastavatel sagedustel, aga üksnes seitsmendal teadvusetasandil ehk 'seitsmendal päeval' Jumal ei loo enam midagi, vaid üksnes puhkab iseendas. Sellises olekus puudub pinge, millest looming võiks esile kerkida, kuna mõlemad poolused, nii positiivne kui negatiivne, asuvad kerratõmbunult teineteises täiuslikus tasakaalus ja absoluutses üksolemises. Inimene füüsilises kehas olles suudab sellist üksolemist kogeda üksnes puhta teadvuse olekus, vastasel juhul tähendaks selline ühinemine keha surma.