Inimese Sugupuu vastavalt Salateadusele

http://www.hot.ee/wandermast/failid/tree.jpg 
Puu olemust kajastades, siis huvitav on siinjuures see, et Meru mäel pidavat kasvama hiigellik Maailma Puu (õunapuu). Puu teatavasti oma kujuga sümboliseerib evolutsiooni või arengut, kuna ta saab oma alguse sügavale ulatuvatest juurtest ja hargneb laiali oksteks ja võrseteks. Kosmilises tähenduses on see sümboolika aga ümberpööratud, saades oma alguse kõrgel asuvatest (vaimsetest) juurtest ja lõppedes allapoole (mateeriasse) kasvavate okstega. Bhagavad Gitas on see puu tuntud kui Ashwatha või Bodhi, Popol-Vuhis Tzite, Skandinaavia usundites Saarepuu, Eddas Yggdrasil, Koraanis Ababel, Kabbalas Sephirotlik Elupuu (Adam Qadmon; vt.allpool). Ja loomulikult mainib meile Piibel, et Eedeni Aias asusid kaks puud - Elupuu ning Hea ja Kurja Tundmise Puu. Need viimased kaks tähistavad aga ei midagi muud kui kahte erinevat tarkust. Gnostikutele oli omal ajal teada, et Ennoia (jumalik mõte) ja Ophis (madu) ühes tähistavad Logost ning et eraldatult pole nad midagi muud kui Elupuu ning Hea ja Kurja Tundmise Puu - esimene olles vaimne ja teine manas-lik. Pealegi tähendas Hea ja Kurja Tundmise Puust söömine inimese jaoks sõna otseses mõttes targaks saamist (1.Mo.3:6). Aadama allegooriline "tarkusepuu" vilja söömine tähistab siinjuures inimese arengus üliolulist etappi - olukorda, kus vahetult pärast sugude eristumist toimus inimese varustamine manase-ga (mõistuse või arusaamaga) või õigemini duaalse manase-ga, mille kiired jagunesid vastassugupoolteks (vastasel juhul ilma jagunemiseta oleks inimene säilitanud oma jagamatu ainulisuse ehk üksolemise Elupuuga=Jumalaga ja saanud surematuks). Selline "ebatäiuslik" kuid inimvaimu evolutsioonis ülioluline arenguaste põhjustas ka inimese Eedeni Aiast väljalangemise.

Puu oma sümboolses olemuses on ühtlasi ka rist (ristuvad aeg ja ruum) või Tau, mis on alati ühenduses ümber selle keerdunud maoga. Need mõlemad kokku sümboliseerivad Maailma Puud koos selle ümber keerleva, nii selles kui ka läbi selle töötavate, vaimsete, intellektuaalsete, psüühiliste ja psühholoogiliste jõudude kogumiga - Hommikumaades on neid koondjõude väljendav termin Kundalini (sanskriti keeles "keerdunud"; on praana või elujõu potensiaalne või transformeeriv kuju, mis asetseb inimkehas uinuvas olekus; vaimusilmas kujustatakse teda kui selgroo allossa, täpsemini juurtsakra tagaküljele kolm ja pool ringi, kokku keerdunud madu). Teisisõnu sümboliseerivad need kaks kokku elulaineid (või ka ükskõik millist elulainet), mis liiguvad läbi kõikide tasandite ehk vaimu ringlemist läbi mateeria või Fohati töötamist Kosmoses. Nii kuis Ülal, nii ka All analoogia alusel iseloomustab puu makrokosmost ehk Universumit ja inimene selle mikrokosmost, kelles hingekiir valgustab tegevust mitmetel eri tasanditel; samas kui füsioloogiliselt asjale läheneda, siis see analoogia rakendub inimkehale koos selle erinevate struktuuridega, läbi mille liiguvad elujõu vood.

Eelneva põhjal on selge, et puu on salajase või jumaliku teadmise (ka pühade kirjutiste) embleem, mida alati valvavad maod või draakonid. Draakonid valvasid ka kaugel läänes Atlase mäel asuvat Hesperiidide (ehatäht Hesperose tütred; nümfid) aias asuvat kuldsete õuntega puud. Meru mäe puid valvab samuti madu. Juno andis oma pulmas Jupiterile kingiks puu kuldsete viljadega, nii nagu seda tegi Eeva Aadamale Eedeni Aias õuna andes. Eeden pole aga üldsegi mitte mütoloogilise olemusega asupaik, vaid arhailine nimetus piirkonnale, mida rikastasid oma vetega neli jõge - Eufrat (Frat), Tigris (Hidekel), Surappi ja Ukni. Esimesed kaks on juutide poolt üks-ühele üle võetud, viimased kaks aga moondatud (et oleks midagigi originaalset) Giihoniks ja Piisoniks. Eedeni Aed on Assüüria kivitahvlite andmetel tuntud kui Gan-Dunyas, Gan-Dunu või vahetevahel Gan-Aeden (Gan-Eden), mis kõik tähendavad ühtlasi Babülooniat, Karduniyase piirkonda. Gan tähendab heebrea keeles aeda või parki. Pärsia traditsioon asetab aga algse Eedeni Aia Kaukaasiast kaugele põhja, arktilisse piirkonda, kust pidi väljuma ka Maa eluallika hoovus või jõgi. Adi-varsha oli esimeste rasside Eeden ja seda eelkõige algse kolmanda juur-rassi puhul. Eedeni Aed või Jumala Aed oli ka Atlantise pühitsetute eluase.

1.Moosese Raamatu Eeden kujutab endast imepärast paljude eri tähenduste kokkusulatamist ühte jutustusse, kus erinevate juur-rasside Aadamad on üheks tegelaskujuks kokku koondatud. Kuna eelnevast on teada, et Eeden oli Mesopotaamia ja selle lähipiirkondade nimi, siis selle üheainsa nime alla on koondatud ühtekokku nii iidsete pühitsetute elupaiga tähendus, kõikide rasside algse püha sünnipaiga või püha maa nimetus kui ka terve inimkonna tulevikuline õndsuse saavutamise eesmärk. Mesopotaamia on siinjuures oluline seetõttu, et see piirkond kujutas endast paljute müsteeriumkoolkondade algset asupaika või tekkekohta. Kabalas on Eeden pühitsemise paiga teine nimetus. Ning loomulikult sisaldavad kõik Eedeni- ja Paradiisiaiad endas alati ka puid, mis antud interpretatsiooni alusel tähistavad pühitsetud inimesi.
Vasaku-käe Tee järgijad või võimsad Atlantise sortsid ja kurjad maagid olid India traditsioonis tuntud kui õelad "puud".

Kabala loetleb nelja Aadamat. Esimene arhetüüpne või Taevalik Inimene (Adam Qadmon; esmaloodud sootu rass, mis kujutab endast puhast vaimset eksistentsi; tuntud ka kui Aadam hinged) on teise, mitteaktiivse androgüünse Aadama (Aadam-Eeva või Jod-Heva, ka Jah-Hovah või Jah-Eeva ehk mees-naise), prototüüp. Nendest kahest lähtub kolmas androgüünne Aadam, Maa-eelne ja süütu, kuid ometigi piisavalt kaugenenud jumalikust Aadam Qadmoni prototüübist. Neljas Aadam on Kolmas Aadam sellisena nagu ta oli pärast oma Piibellikku "langust" ehk sugude eristumist - esmased Atlantislased.
Jehoova kohta veel niipalju, et Piibli 1.Mo.4:26 "Sel ajal hakati Jehoova nime appi hüüdma." on jällegi valesti tõlgitud. Õige tõlkevariant oleks siinkohal "Sel ajal hakkasid inimesed iseendid hüüdma Jah-hovah", kuna nad teadsid endid olevat mehed ja naised, kelledeks nad olid saanud pärast sugude eristumist. Ja nüüd läheme õige müstiliseks, nimelt kirjeldab seda sündmust tabavalt ka neljanda peatüki algus, kus Kain (mees või Jah) tõusis Abeli oma (õe, mitte aga) venna vastu ja surmas ta (originaalis "poolitas vere"; toimus meesaspekti eraldamine naisaspektist). 1.Moosese Raamatu neljas peatükk sisaldab endas tegelikult allegoorilist selle ennemuistse perioodi antropoloogilise ja füsioloogilise inimkonna arengu kirjeldust, mis on ühtlasi ka ära toodud Salajases Doktriinis kolmanda juur-rassi käsitlemise juures. Algse mõtte tabamiseks on soovitav liikuda kohe kuuendasse peatükki, kus Jumalate Pojad võtsid endile naisi inimeste tütarde või hiiglaste hulgast. See allegooria vihjab Jumalike Egode kehastumisele inimkonnas, peale mida seniajani arutuna eksiteerivad rassid "muutusid vägevateks meesteks...tunnustatud meesteks" ja seda kõike tänu sellele, et olid saanud endile mõistuse (manas), mida neil ennem polnud.

Nimelt kolmanda juurrassi ehk lemuuria. Teada on, et lemuuria rahval oli oma ajastu lõpupoole olemas ka juba kuningaid ja suuri õpetajaid, kes lakkamatult püüdsid rahvale kultuuri loomisel ja vaimsete õpetuste järgimisel teed juhatada. Mainitagu siinkohal nö. Tule Isandate esmast tulekut meie maakerale lemuuria rassi keskpaigas:
…See juhtus umbes 6,5 miljoni aasta eest. Seejärel, laskudes kiiresti kirjeldamatutest kõrgustest, võimsa kohina saatel, keset sädelevaid tulepilvi, välgatas läbi õhu Veenuselt tulevate Tule Poegade, Leekide Isandate vanker. Seal ta seisis, “kuusteist suve vana nooruk”, Sanat Kumara, maakera uus valitseja, saabunud oma valdustesse, ja tema kõrval seisid Tema õpilased ja abistajad – seal seisis kolmkümmend võimsat olendit, kes olid riietunud oma hiilgavatesse kehadesse, mille nad kõik olid loonud Kriyasakti (tahtejõu) abil – planeet Maa esimene salajane vennaskond…

(vahemärkus: Sanat Kumara kuulub nende hulka keda kutsutake Pühaks Nelikuks, tuntud ka kui Vaimust Sündinud Pojad, kes kõik võrsuvad neljakordsest müsteeriumist. Need 4 on: Sanat Kumara, Sanaka, Sananda, Sanatana. Kui neile 4-le liita juurde aga veel 3 Kumarat – Sana, Kapila, Sanat Sujata – siis tuntakse neid kõiki kui Brahma Seitset Poega. Siinkohal võiks vast modernse ja iidsema ajastu sümboolikat ühendades mainida, et Kumarate ülem Sanat Sujata iseloomustab algselt ka veel “Kosmilisi Ürgveesid” ning et Talmud annab “Lõputute Ürg- või Kosmiliste Vete Printsi” tiitli vastavalt peaingel Miikaelile. Ülaltoodu puhul tõmmake aga ise edasisi paralleele…)

Kumarate saabumine meie planeedile ning nende tavatult jõuline mõju viimistles mõistusliku elu idude õidepuhkemise, mis omakorda põhjustas maakera ajaloos kolmanda elulaine võimsa voona allavoolamise monaadi kaudu ning ka seoses sellega põhjuskeha sündimise ehk teisisõnu toimus Mina allalaskumine kõigile neile, kes olid loomariigist inimkonda tõusnud. Tule Isandate vahendusel keskendus Logose vägi monaadidesse ja selle väe mõjul lahvatasid sädemed nähtavaks leegiks.

Nende abiliste saabumine Veenuselt oli vabatahtlik ning nende osalemine lemuuria rassis ei toimunud sündimise kaudu, vaid nad lõid endale oma tahte jõuga ja kõrgemate võimete abil ise kehad. Nende jumalike õpetajate juhendusel hakkas rahvas kiiremini arenema. See viis selleni, et lemuuria juurrassi kuuenda allrassi lõpus ja seitsmenda ajal (iga juurrass omab endas 7 allrassi ehk rassilise arengu tsüklit) õpiti ehitama viimaks gigantseid hiigelkiviplokkidest linnu.

Detailidesse laskumata võib veel mainida, et lemuurialastel oli ääretult suur tahtejõud, kui asi puutus keha valitsemisse ning oma lõppageadel olid nad sama andekad oma tahtejõu valitsemisel kui hilisemal ajajärgul atlantislased oma elujõu valitsemisel.

Lõpuks sai ka lemuuria juurrassi arengutsükkel läbi ja selle kultuur hakkas laostuma. Ainult väike osa, kes näis sobivat uue, atlantise-rassi loomiseks tulevikus, eraldati muust rahvast ja juhatati elama Aafrika lääneossa, piirkonda, kus asuvad nüüdne Ashanti ja Lääne-Nigeeria. See koloonia, keda hoolega hoiti segunemast alamate tüüpidega, kasvas aja jooksul võimsaks ja viidi lõpuks, umber 4,5 miljonit aastat tagasi, Atlantise mandrile, kus sai alguse neljas juurrass.

Selle ajastu inimeste uinuvate hingeliste ja vaimsete omaduste ning kalduvuste kohta võib üldjoontes öelda järgmist:
* Esimene juurrass oli seespoolt vaimne ja väliselt eeterlik;
* Teine juurrass oli meelelt hingelis-vaimne ja kehaliselt eeterlik-füüsiline;
* Kolmas juurrass, alguses veel mõistuseta, oli kehaliselt astraalne-füüsiline ja elas sisemist elu, kus hingelis-vaimne aines ei olnud füsioloogiliste aistingute poolt veel mingil moel häiritud. Tema kaks silma otsa ees vaatavad enda ette, nägemata minevikku või tulevikku. Kuid kolmas silm mõõdab igavikku.

Kuna teise juurrassi inimesel puudus skelett, pole tema olemasolust ka mingeid geoloogilisi tõendeid leida. Siiski viitavad paljud mütoloogilised allikad ja ka kaasaegse psühholoogia vaatlused sellele, et esimene sootu rass oli algupärase Elu printsiibi plaan, mida Piiblis nimetatakse sümboolselt Aadamaks ja kes oli ainus inimlik olend. Alles pika aja jooksul arenes Aadama kehalisest ainest Eeva. See Aadama-Eeva koosolemine Eedeni aias, enne kui nad maitsesid keelatud vilja, nii nagu seda kujutatakse Piiblis, kujutab inimkonna teist rassi. Nad polnud veel teadlikud mitte mingist soolisest loomusest, nad olid androgüünsed, kahesoolised, mees-naine samas kehas. Alles seejärel, kui Aadam-Eeva oli söönud keelatud puust, märkasid nad oma soolist erinevust, mis viitab kolmanda juurrassi ajastule, mil inimkond arenes juba erisoolisteks, ehk teisisõnu: millal arenes eraldi mees ja naine.

Salateadmise kohaselt hakkasid meie planeedi loomariik ja inimkond hargnema ühest sugupuutüvest umbes 19 000 000 aastat tagasi ja tõeline inimlik vorm sündis alles pärast sugupoolte eraldumist kolmanda ehk lemuuria rassi keskpaigas. Niisamuti sai esimene ahviliik oma alguse lemuuria rassi ja selleagesete suurte imetajate suguaktide kaudu, nii et järgmine ahviliik, nn inimahvid, sündis atlantise juurrassi ajal selleagesete inimeste ja esimese ahviliigi isendite sugulisest läbikäimisest.