Platon,Sokrates,Solon

Platon                   Sokrates           Solon

 

 

PLATONI "TIMAIOS"

  Hermocrates: "Tõesti, Sokrates, nagu Timaios ütles, teeme me kõik võimaliku, ega saa me keelduda ka lubaduse täitmisest. Tõepoolest, eile, lahkudes sellest paigast ja jõudes Kritiase maja külalistekambrisse, arutasime just sedasama küsimust. Siis rääkis Kritias meile loo vanast pärimusest, mida sul oleks parem nüüd Sokratesele korrata, Kritias, et ta võiks aidata meil otsustada, kas see vastab meie eesmärgile."
  Kritias: "Nõus, kui Timaios on rahul."
  Timaios: "Mina olen täiesti nõus."
  Kritias: "Kuula siis, Sokrates, lugu, mis, olgugi kummaline, on siiski täiesti tõsi, nagu Solon, seitsmest targim (Solon kuulus nn. seitsme targa hulka), kord ütles. Ta oli Dorpidase, minu vanavanaisa sugulane ja sõber, nagu ta ise oma poeemides meile ütleb, ja Dorpidas kinnitas mu vanaisale, kes vana mehena kordas seda meile, et Ateena oli vanadel aegadel jõudnud suurte ja imekspandavate vägitegudeni, mis aja möödumisel ja inimpõlvede vaheldumise käigus on unustusse vajunud. Kõige märkimisväärsem neist on see, mis sobib meile jutustamiseks ja tasub samas nii ka meie tänuvõla, ülistades jumalannat tema pidustustel teda austava tänulauluga."
  Sokrates: "Oivaline ettepanek. Kuid mis vägitegu see oli, mida Kritias Soloni allikast kirjeldas ja mis vanal ajal selle linna poolt toime pandi, kuigi ajalugu seda ei märgi?"
  Kritias: "Ma räägin teile vana loo, mille kuulsin ühelt eakalt mehelt, sest Kritias oli tollal ligi üheksakümneaastane, kuna mina olin umbes kümneaastane. See oli juhtumisi apatuuria laste päev (Dionysose auks oktoobrikuus peetud pidustused, mille käigus noored võeti klanni vastu), ja nagu tavaks saanud, nautisid poisid meelelahutusi, kuna isad andsid meile autasusid luule deklameerimise eest. Tsiteeriti palju mitmete autorite luulet, ja kuna Soloni poeesial oli uudsuse voorus, kandsid paljud lapsed ette tema luuletusi. Siis märkis üks meessugulastest (kas sellepärast, et uskus, et see on nii, või tahtis ta Kritiasele heameelt teha), et tema arvates pole Solon  mitte ainult targim meeste seas, vaid ka suurim kõigist poeetidest. Vanal mehel oli selle üle hea meel ja ta ütles naeratades: "Jah, Amynandros, kui ta ei oleks võtnud luulet kui ainult kõrvalist tegevust, vaid oleks sellele tõsiselt pühendunud, ja kui ta oleks lõpetanud jutustuse, mille ta Egiptusest kaasa tõi, ega oleks olnud sunnitud seda kirjutamata jätma murede pärast, mis ta naastes siin eest leidis, siis minu arvamus on, et ei Hesiodos, Homeros ega ükski teine poeet poleks saanud sellise kuulsuse osaliseks kui tema."
  "Mis jutustus see oli, Kritias?" küsis Amynandros.
  "See rääkis võimsast saavutusest," vastas too, " sellisest saavutusest, mis on ära teeninud, et seda kogu maailmas ülistataks, suurest teost, mille meie linn tegelikkuses on korda saatnud, kuid aja ja teo kordasaatjate kadumise tõttu ei ole see lugu jõudnud meie ajani."
  "Räägi meile algusest peale," ütles teine, "see lugu, mille Solon jutustas, ja kuidas ja kust ta seda tegelikult kuulis."
  "Egiptuses," lausus Kritias, "deltas, mille alguses Niiluse jõgi jaguneb, on provints, mida kutsutakse Saisiks, ja selle provintsi tähtsaim linn on samuti Sais, Amasise kuninga sünnikoht. Selle linna asutaja on jumalanna, kelle nimi egiptlaste keeles on Neith, ja Kreekas, nagu egiptlased ütlevad, Athena. Saisi rahvas on suur ateenlaste sõber ja väidab, et nad on meiega teatud sugulussidemetes. Niisiis, kui Solon selles linnas viibis, koheldi teda sealse rahva poolt kõige auväärsemalt, ja kui ta päris kõige õpetatumatelt preestritelt iidsete asjade kohta, leidis ta, et ei tema ega ükski teine kreeklane tea sellistest asjadest midagi. Ja kui tema proovis neid rohkem iidsetest aegadest rääkima panna, kõneles ta neile Kreeka vanimatest legendidest, Phoraoneusist, keda kutsuti esimeseks inimeseks, ja Niobest, Deualioni ja Pyrrha loost, kuidas nemad veeuputuse ajal ellu jäid, ja ta arvas kokku nende järglasi, proovides ajajärke arvestades kokku arvestada aastaid, mis on möödunud ajast, millest ta jutustas. Siis lausus üks preestritest, elatanud mees: "Oh, Solon, Solon, teie, kreeklased, olete vaid lapsed, ja pole ühtki kreeklast, kes oleks vana mees." Ja kui Solon seda kuulis, küsis ta: "Mida te selle all mõtlete?" Ja preeter ütles : "Te kõik olete oma hingelt noored, sest teil ei ole mingeid vanu pärimusi, ühtegi uskumust ega tarkust, mis oleks vanadusest austusväärne. Ja selle põhjuseks on, et palju on olnud inimeste hävimist ja palju saab seda veel olema. Suurimad on toimunud tule ja vee läbi, kuid nende kõrval on väiksemaid. Sest tõesti, teiegi keskel räägitakse lugu, kuidas Phaethon rakendas ette oma isa kaariku, ja kuna ta ei suutnud sõita isa rajal, põletas ära kõik, mis oli maa peal, teda ennast nuheldi väguga ning ta hukkus. See lugu tundub väljamõeldisena, kuid sellega kaasnev tõde on seotud taevas liikuvate kehade kõrvalekalletega, mille tõttu pikkade ajavahemike järel esineb maapealsete asjade hävimist tule läbi. Sel kombel saavad need, kes elavad mägedes ja kõrgetes kohtades või kuivas kergemini hukka kui need, kes elavad jõgede ääes ja mere lähedal. Siis päästab Niilus, mis on meie hoidja, meid sellest hädast, lastes valla oma vood. Kuid kui jumalad saadavad maa peale üleujutuse, puhastades teda vetega, siis säästetakse neid, kes on mägedes- lehmakarjuseid ja lambureid, kuid teie maa elanikud pühitakse jõgede poolt merre. Kuid siin maal ei saja vesi kunagi ülalt põldude peale, vaid toimub vastupidine- kõik tõuseb loomulikul moel altpoolt üles. Seetõttu on siin säilinud legendid vanimad, mida üles tähendatud. Tõsi on see, et kõigis kohtades, kus suur külm või kuum seda ei takista, on alati inimolendeid, kord vähem, kord rohkem. Ja siis, kui Ateenas või Egiptuses või ükskõik, millises muus tuntud kohas on toimunud midagi imestusväärset, tähtsat või mingil muul viisl märkimisväärset, oleme meie selle üles kirjutanud ja säilitanud selle jutustuse iidsetest aegadest peale siin oma templites. Kuid teie ja teiste rahvaste juures on riik alles avastatud, avastatud tähtede kasutamine ja teised tarvilikud asjad, mida linn vajab, ja teatud aastate pärast tormab nagu korduv haigushoog teie peale taevane veevalang, mis jätab teie keskele ainult kirjaoskamatud ja harimatud, nii et, nagu öeldakse, te muutute uuesti sündides jälle nooreks, teadmata millestki, mis iidsetel aegadel meie või teie maal on juhtunud.
  Näiteks need jutud sinu maa rahva põlvkondadest, Solon, mis sa äsja jutustasid, on vaevalt paremad, kui laste muinasjutud. Sest esiteks mäletate teie ainult üht üleujutust, kui ometi enne seda on neid olnud palju; ja te teate, et inimeste ilusaim ja õilsaim rass elas kord teie maal, kuna teie ja kõik praegused linnad põlvnete väga vähesest seemnest, mis järele jäi. Teie ei tea seda, sest ellujäänud elasid ja surid paljude põlvkondade kestel ilma kirjas jälgi jätmata. Sest kunagi ammu, Solon, kaugelt enne suurt hävingut vete läbi, oli linn, mis praegu on ateenlaste oma, kõigist üle nii sõjas kui kõiges muus, ja tema seadused käisid üliväga õiglaselt kõigi kodanike kohta. Selle järgi, mis meieni on jõudnud, öeldakse tema teod ja valitsus olevat olnud õiglaseimad."
  Ja Solon ütles, et seda kuuldes oli tal hea meel, ja ta palus preestrit nii kuidas suutis rääkida talle kõik algusest lõpuni nende muistsete  kodanike kohta.
  Nii ütles preester: "Oo, Solon, ma räägin sellest sulle sinu ja su linna pärast, ja teen seda jumalanna auks, kes oli nii teie kui meie linna omanikuks, hoidjaks ja õpetajaks, sest tema rajas teie linna tuhat aastat varem, saanud teie seemne Maast ja Hephaistosest, ja meie oma hiljem. Ja meie linna rajamise aeg on meie pühades kirjades üles tähendatud, see on kaheksa tuhat aastat tagasi. Kuid mis puutub Ateena kodanikesse üheksa tuhat aastat tagasi, siis räägin ma sinule lühidalt nende seadustest ja õilsamaist tegudest, mis nad on sooritanud. Täpse tõe kõige kohta saame teada õiges järjekorras pärastpoole, uurides ülestähendusi vabal ajal.
  Vaatame helleeni seadusi, võrreldes neid Egiptuse omadega, sest sa leiad siin praegusel ajal palju näiteid seadustest, mis siis teie keskel olemas olid: esiteks preestrite seisuse eraldamine teistest; edasi käsitööliste eraldamine, et iga klass töötaks omaette ega seguneks teistega; lamburite, jahimeeste ja põlluharijate klass on samuti eraldatud; ja ka sõdurite klass, nagu sa kindlasti märganud oled, on kõigist teistest klassidest lahutatud, sest neilt oodatakse sõjakunsti õppimist ja ei midagi muud. Samuti on neil tavaks relvastuda odade ja kilpidega, kusjuures me oleme olnud esimesed inimesed Aasias (Platoni ajal arvestati Egiptust Aasia osana. Tegelikult räägiti kogu Aafrikast vahest kui Aasia osast), kes kannavad relvi, sest see jumalanna õpetas seda meile, nagu ta esmalt teile teie maal õpetas. Mis puutub aga teadmistesse, siis sa näed, kui ettevaatlikud on meie seadused põhiprintsiipides, tegeledes looduse seadustega, kuni jõutakse ennustamise ja meditsiinini, mille eesmärgiks on tervis; teadmistest ammutatakse jumalikku õpetust, õppetunde, mis rahuldavad inimeste vajadusi ja lisatakse need kõigile ühendatud teadustele. Nii seadis jumalanna teid kohale, kui ta kõigepealt lõi teie rahva, määrates kindlaks paiga, kus te sündisite, sest ta nägi, et selle aastaaegade sarnane loomus kujundaks tema rahva kõige intelligentsemaks. Kuna see jumalanna oli sõja ja teadmiste patroness, valis ta koha, mis annaks tema enda sarnaseid inimesi ja külvas sinna teie rahva seemne. Niimoodi te siis elasite, juhituna sellistest seadustest nagu ma kirjeldasin, ja mis veel parem, ületades kõiki inimesi oma täiuslikkuselt.
  Rohked ja võimsad on teie inimkonnale imetlemiseks loodud linna teod. Ja on üks, mis suuruselt ja õilsuselt ületab kõiki teisi. Sest meie kroonikad räägivad võimsast vaenlasest, kelle teie linn vanal ajal alistas, jõust, mis sai alguse kusagilt Atlandi ookeanis ja mis liikus hoolimatu ülbusega üle kogu Euroopa ja Aasia.Sest neil päevil sai sealset merd ületada, kuna selles oli saar teie poolt Heraklese sammasteks kutsutava merekitsuse suudme ees. See saar oli suurem kui Liibüa ja Aasia kokku (Siin mõtleb Platon muidugi Põhja-Aafrikat ja Väike-Aasiat); ja sealtkaudu oli nonde aegade meresõitjatel olemas pääs teistele saartele ja sealtkaudu kogu teispoolsele kontinendile, mis näitab, et seda ookeani on õigesti nimetatud. Nendele paikkondadele tundus see koht eelmainitud merekitsuses ainult kitsa sissepääsuga lahena, kuid teisel pool oli tõeline ookean, mida ümbritsevat maad võib täie tõsiduse ja õigusega nimetada mandriks. Sellel saarel, Atlantisel, kasvas kuningate suur ja imekspandav võim, mis valitses saart ennast ja paljusid teisi saari ning osa mannermaast. Nende kõrval, merekitsusest ida poole jäävatel maadel, valitsesid nad Liibüad kuni Egiptuseni ja Euroopat kuni Etruuria piirideni. Nii kogus kõik see jõud ennast kokku ja üritas teie ning meie maad ning kogu merekitsuse taga olevat ala üheainsa löögiga ikestada. Siis, oo, Solon, oli suur teie linna sära kõigi inimeste silmis, kuulsusrikas oli ta vapruse ja jõu poolest. Sest olles julguselt ja sõjakunstilt üle kõigist maa peal, oli tema vahel helleenide juhtijaks, vahel seisis ta häda sunnil üksi, kui ülejäänud ta maha jätsid; ja peale seda, kui ta oli olnud kõige suuremas ohus, sai tema sissetungijate üle võidu, ja rahvaid, kes polnud veel orjastatud, säästis ta orjusest, samas kui ülejäänud, kes me elame siinpool Heraklese sambaid, päästis ta lahkel käel vabaks. Kuid hiljem, peale seda, kui olid olnud üliväga suured maavärinad ja üleujutused, tuli hävingu päev ja öö; maa neelas korraga kõik teie sõjamehed, sarnasel viisil vajus ka Atlantise saar mere alla ja kadus. Selle tõttu on ookean seal tänapäevani ligipääsmatu ja ja läbiuurimatu, kuna teed tõkestavad väga madalad leetseljakud, mille tekitas saar, kui põhja vajus...