Wolfgang Amadeus Mozart

 

Wolfgang Amadeus MozartPilt:Wolfgang Leopold Nannerl.jpgPilt:Wolfgang-amadeus-mozart 2.jpgPilt:Wolfgang-amadeus-mozart 1.jpg

ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg– 5 detsember1791 Viin  Austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja.

Mozart õppis 3-aastaselt kuulmise järgi klavessiini mängima, 4-aastaselt sai noodid selgeks ja hakkas komponeerima.
    1762. aastal viis Leopold Mozart oma kaks imelast kontsertreisile mööda Euroopat. 6-aastaselt kirjutas Wolfgang oma 1. sonaadi.
    1764. aastal ilmusid trükis Mozarti esimesed 4 sonaati viiulile ja klaverile. Aasta hiljem, 8-aastaselt kirjutas 1. sümfoonia  ja 12-aastaselt kirjutas 1. ooperi "Apollo ja Hyacinthus", mis oli ladina keeles ja kirjutatud üliõpilastele.

   

 13-aastaselt oli tal juba töökoht Salzburgi peapiiskopi õukonnas, kus töötas ka tema isa.
    Bologna Filharmoonia Akadeemia võttis 14-aastase Mozarti oma liikmeks pärast hiilgavalt sooritatud ülirasket eksamit ning Rooma paavst andis talle "kuldkannuse rüütli" aunimetuse.
    Mozarti varakult õitselelöönud anne arenes väga jõudsalt. Tal oli ainulaadne töövõime. Kui ta oli 20-aastane, oli ta jõudnud luua rohkem teoseid kui Beethoven oma elu jooksul kokku. Näis, et ta loob muusikat iseenesest, samasuguse endastmõistetava kergusega, nagu lind laulab. Mozart ise aga ütles ühes kirjas: "Ma kinnitan Teile, armas sõber, et keegi ei ole kompositsiooni õppimisel näinud nii palju vaeva kui mina. Ei ole kerge leida muusika alal kuulsat meistrit, kelle teoseid ma ei oleks hoolikalt, sageli korduvalt uurinud."

    Mozartil ei õnnestunud kogu elu jooksul saada võimetele vastavat töökohta. Õukonnamuusikutes oldi harjunud nägema peremehele kuulekaid teenreid. Mozart oli esimene helilooja, kes niisuguse olukorraga ei leppinud. 1781. aastal andis ta peapiiskopile kirjaliku lahkumisavalduse. Sellele vastati solvangutega. Lahkumisavalduse teistkordsel esitamisel laskis peapiiskop Mozarti majast välja visata.4. augustil 1782 abiellus Mozart Constanze Weberiga.Kümme aastat elas Mozart Viinis vabana ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta, kannatas ta küll sageli majanduslikku kitsikust, kuid ei tarvitsenud taluda alandusi ja solvanguid. Ta andis tunde, esines klaveri- ja orelikunstnikuna ning lõi nende aastate jooksul oma kõige geniaalsemad teosed. Paar aastat pärast Mozarti surma õpetas Salieri Franz Xaver Mozartit (Wolfgang Amadeus nimetas 4 kuud enne enda surma sündinud poja niimoodi just oma õpilase Süssmayri auks).

    Sõpru, tuttavaid ja imetlejaid oli küll. Kuid ta oli liiga andekas helilooja ja tal oli palju kadestajaid. Teatav konkurents käis Mozartil õukonnamuusiku Antonio Salieri'ga. Austria keiser Joseph II tellis nii Salierilt kui ka Mozartilt ooperi. Salieri ooper oli kõlaliselt lihtne ja selge, kuid Mozarti ooper võrreldes Salieri omaga keeruline ja kaunistusterikas. Joseph II pidas end muusika alal suureks asjatundjaks ja ütles Mozartile: "Liiga peen meie kõrvade jaoks, liiga palju noote, kallis Mozart." Mille peale Mozart vastas: "Just nii palju kui vaja".

    Mozart oli väga mitmekülgne helilooja, kes kirjutas kõikides tolleaegsetes muusikazanrites. Kuid esiplaanil oli ooper.
Tähtsaimad nendest on "Figaro pulm" (1786), "Don Juan"(1787), "Cosi fan tutte" ("Nii teevad kõik")(1790), "Võluflööt"(1791).

         Mozarti ooperite ainestik on enamasti võetud minevikust. Tegevuspaik on antiik- või muinasmaailm. Kuid tema ooperite seas on ka palju selliseid, mis käsitlevad Mozarti kaasaegset elu (nt. "Figaro pulm").
    Sündmustiku teljeks on Mozarti ooperites tavaliselt armastus. Oopereid läbib mõte armastuse, headuse ja valguse jõust, mis muudab inimese suuteliseks võitma saatuse salakavalaid sepitsusi ja iseenda nõrkusi. Isegi kõige kurjemad inimesed leebuvad ja õilistuvad siira armastuse palge ees. Mozarti looming on sügavalt humaanne.

Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 katalogiseeritud muusikateose.

Ooperid:

"Figaro pulm"
Selle 2-vaatuselise ooperi libreto on kirjutatud kuulsa prantsuse kirjaniku Beaumarchais' komöödia järgi (Beaumarchais' kirjutas triloogia: "Sevilla habemeajaja", "Figaro pulm", "Süüdlane ema"). Kuna komöödias paljastati kõrgema seisuse kombelõtvust ning feodaalühiskonna väärnähtusi, keelati Viinis selle esitamine. "Figaro pulm" on sädelev, lõbus ja vaimukas lugu Sevilla endise habemeajaja, krahv Almaviva praeguse kammerteenri Figaro ja toatüdruk Susanne'i võitlusest õiguse eest teineteist armastada ja abielluda.

    "Don Juan"
Selle teose probleemistik koondub nimikangelase – võluva elunautija ja seikleja ümber.
"Don Juan" on Mozarti kõige novaatorlikum ooper. Selle ooperis segunesid esmakordselt tõsise ja koomilise ooperi jooned. Don Juan on paheline isiksus, kuid seejuures mehelikult võluv, julge, leidlik ning suhetes naistega, kes talle meeldivad, kütkestavalt õrn. Don Juani karakteri eri küljed väljenduvad ilmekalt mitmesugustes muusikalistes numbrites.

    "Võluflööt"
on laulumäng. Avamäng on sonaat-allegro vormis ja iga aaria vahel on kõnedialoogid. Viinis oli laulumäng tol ajal tohutult populaarne. Laulumängudel oli kindel temaatika: võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. "Võidab inimene, kes ei võta õnne mitte kingitusena, vaid saab selle tänu raskuste võitmisele ja tööga."

  Mozarti muusika on mitmetahuline ja peenekoeline. Tema vaimukus on graatsiline, tema tundeväljendustes on sügavat õrnust, mõnikord nukrust ja valugi. Mozarti muusika on ainulaadselt viisirikas, meloodiad on nõtked ja mitmekesised.Ise ütles ta nii: "Muusika, ka kõige kohutavama olukorra kujutamiseks, peab jääma muusikaks. Peab haarama oma iluga." Küllaltki palju kasutas ta polüfoonilisi võtteid, eriti pärast põhjalikumat süvenemist Bachi loomingusse. Mozarti muusika harmoonias on palju uudset. Tihti ärritas tema muusika kaasaegseid julgete modulatsioonidega.

    Viinis kirjutas Mozart ka oma viimased kolm sümfooniat (1788) ja Reekviemi(1791). Reekviemi kirjutas Mozart paralleelselt ooperiga "Võluflööt". Olles väga haige tundus Mozartile, et ta kirjutab reekviemi endale. Reekviem jäigi lõpetemata, kuna Mozart 5. detsembril suri. Teose lõpetas tema õpilane Süssmayer Mozarti enda materjalide põhjal.
    Mozarti surma ümber on liikunud palju kuulujutte kaasaarvatud jutud tema mürgitamisest Salieri poolt. Puskin on kirjutanud isegi tragöödia "Mozart ja Salieri" (1830). Salieri on aga pihtinud, et tema ei ole süüdi Mozarti surmas. Kuigi ütles ta ju ka nii: "On muidugi kahju, et ta suri, aga hea ka, sest muidu poleks maailm meile tükikestki leiba kinkinud."

Oopus "Reekviem" on 35-aastaselt siit ilmast lahkunud Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) viimane teos, mida katab saladusteloor. Legendi kohaselt olevat Mozarti juurde 1791. aasta juulis ilmunud salapärane tundmatu mees, kes ulatas heliloojale ilma allkirjata kirja, milles seisis küsimus, kas Mozart ei tahaks kirjutada reekviemi. See kummaline tellimus olevat haiget kunstnikku hingepõhjani vapustanud. Mozartit viimastel kuudel kummitanud surmaaimdus sai veelgi kinnitust mõttest, et talle ilmus saadik teisest ilmast ja käskis heliloojal luua tema enda surmamissa.

Teised allikad jutustavad seevastu, et reekviemi tellija oli Mozartile hästi teada. Viini muusikaringkondades oli avalik saladus, et suur muusikasõber krahv Franz Walsegg-Stuppach tellis Viini heliloojailt salaja teoseid, mida ta ümber kirjutas ja Stuppachi lossis koos oma õukonnamuusikutega isikliku loomingu pähe ette kandis.

Kui krahvi noor naine 1791. aasta veebruaris suri, soovis lesk tema surma-aastapäeva puhul reekviemi ja pöördus Mozarti poole. Kokkulepitud honorarist sai Mozart nähtavasti ainult käsiraha. Teose komponeerimisega tegi Mozart algust oktoobris, novembri lõpus ta haigestus ja suri 5. detsembril oopust lõpetamata. Tema naine Constanze pöördus mitme Mozarti kolleegi ja õpilase poole palvega teos lõpetada, kuid keegi ei tundnud end selleks võimelisena. Viimaks võttis töö enda peale pere majasõber ja Mozarti assistent Franz Xaver Süssmayr. "Reekviem" kõlas esimest korda 1792. aastal.

Reekviem on liturgilise algupäraga tsükliline suurvorm - muusikasse pandud mälestusmissa. Muusikaliselt on Mozarti "Reekviemis" nii klassitsismi kui ka baroki elemente, tuntav on Bachi ja Händeli mõju. Nelja vokaalsolisti käsitleb Mozart grupina, mitte individuaalsete häältena, välja arvatud Tuba mirum’is, mille ta ehitab üles baritoni ja soolotrombooni dialoogina. Mozarti „Reekviemis“ ei jää valitsema varasema kirikliku leinamuusika trööstitud ja kirgastunud surmaigatsus. Helistikuks valitud d-moll väljendas Mozarti ajal enamasti saatuslikku ja traagilist.