Näkk on eesti rahvausundis enamasti pahatahtlik mütoloogiline olend, kes elab vees. Usuti, et näkk meelitab ettevaatamatuid veekogu või kaevu äärde ja püüab neid sinna uputada. Usuti, et näkk esineb enamasti naise kujul, kuid võib moondada ennast ka erinevateks esemeteks.Sõna näkk on eesti keeles germaani laen (vrd rootsi Näcken, saksa Nixe). Sõna tuleneb ühe oletuse kohaselt indoeuroopa tüvest, mis tähendas pesemist, teise oletus kohaselt sõnast, mis tähendas surnut.

Näkitaolised veeolendid on tuntud väga paljude rahvaste mütoloogias, palju ühisjooni on Kesk- ja Põhja-Euroopa rahvaste näkikujutelmadel. Näkiga sarnane tegelane on Lääne-Euroopa mütoloogias tuntud (kuid väga ammuse algupäraga) veeolend inimese pea ja keha ning kala sabaga. Rootsi rahvapärimuses on näkk alasti inimese kujul esinev üleloomulik olend, kes mängib viiulit. Slaavi rahvaste usundis said näkineidudeks (русалка) uppunud naised ja tütarlapsed, harvem muud ebaloomulikku surma surnud; nende iseloomulikuks väliseks tunnuseks olid pikad lahtised juuksed, samas kui naised ja tüdrukud üldiselt pidid oma juukseid katma või palmitsema.Üks mees leidnud korra jõe äärest rahakoti rahaga. Olnud selle üle väga õnnelik. Edasi minnes tunnud aga, et rahakott ikka raskemaks läheb ja vägisi jõe poole kisub. Mees hakand arvama, et see pole enam õige asi. Rahakott läind nii raskeks, et suure vaevaga veel käia saand. Siis lõigand mees tasku ühes rahakotiga pükstest välja ning katsund, et koju saand. Teine päev vaatama tulles olnud rahakott kadund, ainult taskutükid vedelend maas. Seal saand mees aru, et see oli näkk, kes teda rahakotina jõkke oleks viind