MÕRTSUKHAI:

Nad kuuluvad suurepäraste ujujate seltsi, mõnikord hüppavad nad koguni ka veepinna kohale. Mõrtsukhaid kogunevad heameelega saarte lähistele, kus leidub loivaliste või lindude kolooniaid.

Välimus:

Mõrtsukhaid kasvavad tavaliselt 6-8 meetri pikkuseks. Enamikul on süstjas keha ja äärmiselt tugev sabauim, mis võimaldab neil vees kiiresti edasi liikuda. Neil on pikk sile keha, samuti on ka nende nina pikk ja kooniline. Haidel on lisaks ühele sabauimele ka kaks seljauime, kaks rinnauime ja kaks kõhuime. Mõrtsukhaidel on suur pea. Suure pea külgedel on 5 kuni 7 lõpuseava. Eesmine seljauim paistab sageli veest välja, kui hai pinnavees ujub. Neil on ka äärmiselt suur suu, mis on täis teravatipulisi, nõelteravate hammaste ridu. Haidel kasvavad hambad koguaeg. Kui mõni hammas tal suus ära murdub, siis kasvab selle asemele kohe uus hammas. Värvuse järgi hüütakse teda ka valgeks haiks.

Elupaik:

Haisid elab peaaegu kõikides meredes ja ookeanides, täpsustades küll soojas kliimas. Neid leidub enamasti ikkagi ulgumerel, kus nad ujuvad ka tihti rannikulähedasse murdlainetevööndisse. Mõnikord võib ta ka ilmuda Vahemerele.

Toitumine:

Mõrtsukhai on suurim röövtoiduline hai. Enamik haisid püüab kalu. Nad toituvad ka hüljestest ja viigritest, ei ütle nad  ära teistest haidest, meri-kilpkonnadest, delfiinidest ja inimestest. (Imelik on see, et inimesi ründavad nad vaid ühe korra, mistõttu õnnestub tema ohvritel tihti eluga pääseda). Nad ei hülga ka raipeid ja laevade heitmeid. Mõrtsukhaile on kõik , mis vees liigub, saak.

Poegimine:

Mõrtsukhaid kuuluvad munaspoegijate hulka. Emased toovad korraga ilmale vähemalt 9 tervet ja väljaarenenud poega.  

Okaapi on kaelkirjakuga suguluses, kuid on kaelkirjakust palju väiksem. Okaapi on kantud ohustatud liikide hulka.

«Okaapit nähakse väga arva, see loom  on väga arg. Siiani on okaapide kohta märke  leitud ainult nende poolt söödud puulehtede ja väljaheidete näol-Kuni 20. sajandi alguseni ei teatud okaapide olemasolust mitte midagi. Nüüdseks on nad kaitse all ja neid elab  Aafrikas kolmel kaitsealal, millest üks on Virunga looduskaitseala.

Haruldane loom Manu Manul on väike metsik kass Kesk Aasiast. Tema suurus on võrreldav kodukassi omaga – tüvepikkus 58–62 cm, sabapikkus 21–25 cm, kaal ca 3,6 kilo.
Manuli karvkate on ookrikarva ja sellel on vertikaalsed triibud. Mõnikord pole triibud hästi nähtavad, kuna tema karvkate on paks.
Ta erineb paljuski teistest kaslastest – manuli silmapupillid on ümmargused, tema jalad on lühikesed ja tugevad, keha on jässakas, karvastik pikk ja paks, saba on väga kohev. Tänu sellele näeb manul välja üsna trullakas, võiks isegi öelda, et jätab lausa paksukese mulje, justkui Garfield vaataks meile puurist vastu.
Karvkate on tõesti paks ja kohev. Seal, kus ­manul looduses elab, võib temperatuuride kõikumine olla suur ja järsk. Kuna manul elab rusukallastes ja kivihunnikutes, on tema karvastik just seda värvi – mida vähem ta silma jääb, seda kindlam on ju ellu jääda. Ta lösutab kivide vahel, saagi tabamiseks teeb kiireid liikumisi ja pärast seda tardub taas paigale. Tänu kaitsevärvusele ei näe teda kivide vahelt ka terava silmaga kotkad. Ka loomaaias on manuli puurid – neid on kokku kolm – nagu peitepildid. Külastaja peab hoolega vaatama, kus manul parajsti lösutab ja ennast varjab. Ta ei ole alati ühe koha peal.Manulil on ka teine nimi – Pallase kass. Selle on ta saanud Saksa loodusteadlase Peter Simon Pallase (1741–1811) järgi, kes uuris palju just laiaulatuslikku Vene impeeriumi loodust. Ja tema oli see, kes uuris ka manulit lähemalt.
Pallase kass elab Aasia kõrbeis ja steppides, kuid ta võib tõusta kivistel nõlvadel ja metsata mäekülgedel isegi 3000–4000 meetri kõrgusele.
Manuli leviala on hajutatud üle Kesk-Aasia. Alates Taga-Baikalimaast ja Kaspia mere idakaldalt läbi Turkmenistani, Usbekistani, Ida- ja Kesk-Kasahstani ning Tiibeti Altaisse, Tuvasse, Mongooliasse ja Loode-Hiinani välja. Manulit võib kohata ka Iraanis, Afganistanis ja Indias.
Neil aladel on enim steppe, kõrbeid, kiviseid platoosid ja mäekülgi, mis on manulile parim elukeskkond.
Ta jahib väikeseid närilisi, linde ja tema erilised “lemmikud” on viiksjänesed.
Mida manul loomaaias sööb?
Nii nagu paljud teised kaslased saab ka tema tõelist delikatessi – loomaaed tellib igal aastal kaks rekkatäit külmutatud närilisi, mis on isegi kallim, kui poes müüdav parim tailiha, kuid see on loomadele vajalik, et saada kätte vajalikud toitained. Vahelduseks antakse manulitele ka loomaliha ja kala.
Looduses võib manul ise jääda röövlindude ja suuremate kiskjate saagiks. Inimesedki jahtisid manulit üsna pikka aega tema kasuka pärast. Praegu on manul paljudes kohtades (nt Venemaal, Hiinas ja Mongoolias) looduskaitse all.
Kohalikud elanikud kasutavad manulit mingil määral toiduks praegugi.Karusnahka ja liha on nad kasutanud aastatuhandeid, mistõttu ei saa öelda, et just see on manuli haruldaseks teinud. Loomaliikidele teeb halba inimese elukeskkonna muudatused.Manul elab looduses üksinda ja tema elu on üsna salajane. Nad leiavad endale elupaigad viiksjäneste ja ümisejate ning muude loomade urgudest, koobastest.
“Viiksjänes ise eriti palju urge ei tekita,”  “Ta kasutab rusukallete vahel olevaid kivialuseid õnarusi.” 


Looduses on isaste manulite territooriumid suured ja võivad ulatud 4 km² suuruse alani. “Tegelikult elavad kõik kaslased nii. Isaste territooriumid on avarad ja nendesse jäävad mitme emase territooriumid, kus nad koos poegadega on. “Kassid” on ju mitmenaisepidajad ja neil on nn külastusabielu.
Isasloom kaitseb kogu territooriumi ja oluline on seegi, et kui emane poegi imetab, siis on ta üsna kurnatud – isaste saagijäätmed on need, mis aitavad rasketel päevadel ellu jääda.
Koduterritooriumid on determineeritud toidu baasil, lähtudes kõige kehvemast aastast. Isaste ülesanne on seda territooriumi kaitsta, et kõik saaksid söönuks, mistõttu kõnnivad nad suure ala läbi ja “peksavad” teised isased minema. Loomaaias seda probleemi pole – lihavaagen kantakse ju ette. Seetõttu ei pea ka territoorium oleme nii suur, mida läbi käia.” 
Häälekus kaasneb jooksuajaga ja nii on ju kõikide kaslastega. Meenutage kas või meie linnahoovide “märtsikasse”.”


Manul paljuneb looduses aprillis, mais. Pesakonnas on viis–kuus (tänapäeval on sagedamaks arvuks kolm–neli) kutsikat.
Tiinus kestab ca 66 päeva.
Vastsündinud on pimedad ja abitud. Nad on ca 12 cm pikad ja kaaluvad 300 g. Iseseisvalt hakkavad nad jahti pidama 3–4 kuuselt.
Manulid elavad tavaliselt 11–12 aastat.

Valge Alligaator: