Neljaosaline ettevalmistus vedaantas

Adhikāri ehk kvalifitseerunud pürgija vedaanta-teel on selline, kes on hävitanud mala-dosa ehk meele ebapuhtuse ja iviksepa-dosa ehk meele rahutuse.

 

Sādhana tähendab “vahendit, meetodit” ja chatustaya tähendab “neljaosaline”. Seega võib tõlkida Sādhana-chatustaya't kui “neljaosaline meetod”.

 

Neljaosaline meetod sisaldab endas:

 

  1. Viveka ehk eristamisvõime
  2. Vairāgya ehk kiindumatus ehk loobumine
  3. Śamādi-satka-sampatti ehk “kuue sisemise rikkuse distsipliinid, mis algavad Śama'ga”
  4. Mumuksutvam ehk vabanemisigatsus

 

Sellel, kes tahab saada tõeliseks vedanta-tee järgijaks ehk adhikāri'ks, tuleb arendada neid nelja omadust, kuna ilma nendeta ei ole Tõe leidmine võimalik.

 

Vivekachudamani (Adi Sankaracharya) ütleb:
17. Brahmanit saab tundma ainult selline inimene, kes oskab eristada Tõelist ja ebatõelist, kelle meel on ära pööranud ebatõelisest, kelles on meelerahu ja teised voorused, ja kes igatseb vabanemist.
18. Selleks on olemas neli ettevalmistavat harjutust – nii räägivad targad. Nende harjutuste abil saab see õnnestuda, ilma nendeta mitte.
19. Esimesena tuleb eristamine Tõelise ja Ebatõelise vahel (
Viveka), seejärel tuleb tülgastus (oma tegude) viljade nautimise vastu nii siinses kui teispoolses (Vairāgya), järgmisena tulevad kuus omadust, nimelt meelerahu ja muud (Śamādi-satka-sampatti); viimasena tuleb puhas vabanemise igatsus (Mumuksutvam).
20.  Viveka ehk eristamisvõime on kindel veendumus, et Brahman on tõeline ja maailmakõiksus ebatõeline.
21.  Vairāgya ehk loobumine tähendab loobumist kõikidest muutlikest naudingutest alates nendest, mis on seotud kehaga, kuni Brahma-seisundini välja.
22.
Śama ehk meelerahu tähendab meele püsimist vankumatult oma sihil (nimelt Brahmanil) pärast seda, kui see ollakse eraldatud tavameelte objektidest viimaste puuduste mõistmise läbi.
23.
Dama ehk enesekontroll tähendab aistimisorganite ära pööramist aistitavatest objektidest ja nende piiramist oma keskmesse.
Parim
Uparati ehk tagasitõmbumine tähendab väliste mõjutustele vastuvõtlike meeleprotsesside lakkamist.
24.
Titiksā ehk kannatlikkus tähendab kõikide kannatuste talumist ilma ängi ja hädaldamiseta.
25.
Śraddhā 'ks ehk usuks (usalduseks) nimetatavad targad kindlat veendumust pühakirjade ja õpetaja juhiste paikapidavuses (mille abiga jõutakse Tõeluse tajumiseni).
26. Samādhāna tähendab püsivat keskendumist igavesti puhtale Brahmanile, selles puudub mõtete uudishimulik uitamine.
27.
Mumuksutvam ehk vabanemisigatsus tähendab soovi vabaneda kõikidest ahelatest (alates personaalsusetundest ja lõpetades teadmatusest tingitud samastumisega füüsilise kehaga) oma tõelise loomuse tundmise kaudu.

   

 

 

 

 

 

 

Viveka

Vedānta Sāra:
“Püsiva ja püsimatu eristamise võime tähendab mõistmist, et ainult Brahman on püsiv ja kõik muu peale selle on püsimatu.”
Küsimus on selles, et kuidas saab Viveka olla esimesena ja kuidas saab olla Viveka enne Brahmani tundmist? Viveka on paroksa. Esialgu tekib Viveka vaimsete tekstide lugemise või õpetuste kuulmise kaudu. Tekib veendumus, et miski kõige taga on püsiv, samas kui kõik muu on püsimatu. Seda esialgset arusaama nimetatakse paroksa ehk kaudne mõistmine, kuna see veendumus põhineb veel tekstidel ja õpetuse kuulmisel. Vähehaaval areneb see aparoksa'ks ehk otseseks mõistmiseks, mis saab tekkida ainult ülima tõeluse vahetu mõistmise kaudu.

 

Viieosaline Viveka-analüüs

 

 

  1. Hetu – (Viveka) põhjus: Paljude varasemate elude jooksul oma kohustuste pühendunud täitmine ja kõige kõrgema teenimine ja kogu tehtu pühendamine kõige kõrgemale sünnitab chittaśuddhi ehk meelepuhtuse ja chitta-ekāgratā ehk ühte punkti keskendatuse. Nendest kahest saab hetu ehk põhjus Viveka sündimisele.
  2. Svarūpa – (Viveka) olemus: Brahman on Tõde ja kogu muu maailm alates kehast, mida peetakse “iseendaks” või “minu omaks”, on püsimatu.
  3. Kārya – (Viveka) mõju: Püsivalt mediteertakse maailma püsimatuse ja Ise (Ātman) püsivuse üle. Kõik see põhineb loogilistel argumentidel ja faktidel, mida ollakse pühakirjade kaudu ning samuti omaenda elust õpitud.
  4. Avati – (Viveka) täiuslikkus: Ükskõik milliseid vastakaid vaateid või argumente esitatakse maailma püsimatuse ja Brahmani püsivuse vastu, püsib õppija kindlana enda veendumuses, et kõik peale Brahmani on püsimatu. Teiste sõnadega, kui Viveka muutub kaljukindlaks, siis saab rääkida Viveka täiuslikkusest.
  5. Phala – (Viveka) vili: Viveka sünnitab Vairāgya ehk loobumise (kiretus).

 

Viveka on kogu vaimse tee alus, kuna muudab inimese sādhaka'ks ehk Tõe otsijaks.

 

Vairāgya

Sõna Vairāgya tähendab “seisundit, milles puudub (vigata) kiindumine (rāga)”. Seda võib tõlkida kui “kiindumatus, kiretus, loobumine”. Vairāgya’t on kolme liiki: manda (tuhm), madhyama (keskpärane) ja tivra (intensiivne).

 

a. Manda Vairāgya
See on ainult ajutine loobumine. Kui kallis inimene sureb või kaotatakse kogu raskesti kogutud vara mingi ootamatu õnnetuse tõttu, siis võib tekkida tugeva kurbuse tõttu tunne, et seda kõike ei suudeta kanda ja seetõttu lastakse maailmast lahti. Kuid see on ainult hetkeline. Pärast seda, kui asjad veidi paremaks lähevad, astutakse taas samasse ringi tagasi ja püütakse rahuldada meelte kiiresti muutuvaid soove.

 

b. Madhyama Vairāgya
Kuigi tuntakse kiindumatust selle maailma vastu, siis on siiski olemsa tugev soov kõrgemate maailmade naudingute vastu (n: meditatiivsed seisundid). Väheste pälvimuste tõttu mõistetakse meelenaudingute kannatusloomust. Siiski ei ole see täiuslik kiindumatus, kuna inimesel on unistused ja soovid peenmate naudingute järele püsivamates maailmades. Seega ollakse viidud meelenaudingute tagaajamine kõrgemale tasandile.

 

c. Tivra Vairāgya
See on tõeline kiindumatus, mis hõlmab nii seda maailma kui ka kõiki kõrgemaid taevalikke seisundeid. Selline kiindumatus tekib tohututest pälvimustest ja selgest mõistmisest, et kõik naudingud, ükstaspuha kas siis selle maailma või mõne teise omad, ei saa kunagi tuua inimesele püsivat õnnelikkust, kuna need seisundid on sündinud tegude tagajärgedena ja seetõttu on neil kindlasti ka lõpp. Nähakse selgelt, et selliste naudingute tagaajamine saab inimest ainult sansāra'sse kaelapidi sisse vajutada.

 

Viieosaline Vairāgya-analüüs

 

 

  1. Hetu – (Vairāgya) põhjus: Vairāgya põhjuseks on Viveka ehk eristamisvõime. Nähakse selgelt, et meelelised naudingud (olgu siis sellel või mõnel muul teadvuse tasandil) ei ole lahenduseks sisemisele tühjusele. Mõistetakse meelenaudingute püsimatut loomust, ebapuhtust, seda, kuidas need inimest nõrgendavad, loovad meeldimusi (rāga) ja vastumeelsust (dvesa), tugevdavad vāsana'id, põhjustavad edasisi taassünde, põhjustades sedasi rohkem probleemi kui õnnelikkust. Kui inimene on täielikult veendunud meelenaudingute sisutuses, ei torma ta enam pimedalt nende järele.
  2. Svarūpa – (Vairāgya) olemus: meelenaudingute vastu tuntakse tülgastust, iha ja maiste naudingute tagaajamine lakkab.
  3. Kārya – (Vairāgya) mõju: Seda kirjeldatakse kui iha puudumist meelele nauditavatena paistnud objektide vastu (sh ka söögi vastu). Ka siis, kui ta neid kogeb, ei leia ta neist mingit nauditavat tuuma.
  4. Avati – (Vairāgya) täiuslikkus: Ükskõiksus (upeksā) kõikvõimalike naudingute suhtes.
  5. Phala – (Vairāgya) vili: Vairāgya sünnitab Śamādi-satka-sampatti ehk “kuue sisemise rikkuse distsipliinid, mis algavad Śama'ga”.

 

Vairāgya tähtsus:

Vairāgya on Viveka väljendus praktilisel tasandil. Kui Viveka on mõistmine, et kõik meelenaudingud on püsimatud ja neis ei sisaldu mingit tõelist õnnelikkust, siis Vairāgya väljendub praktikas selles, et naudinguid ei ihaldata, nende järele ei joosta. Ilma Vairāgya’ta on Viveka lihtsalt teave. Vairāgya on see, mis räägib vaimsel teel kulgemisest.

 

Śamādi-satka-sampatti

Kuue sisemise rikkuse distsipliinid, mis algavad Śama'ga.

 

  1. Śama (meele valitsemine)
  2. Dama (aistingute kontroll)
  3. Uparati ehk Uparama (sissepoole tõmbumine)
  4. Titiksā (kannatlikkus)
  5. Samādhāna (keskendumine)
  6. Śraddhā (usaldus, usk)

 

 

  1. Śama (meele valitsemine)
    Vedānta Sara: Śama on meele ära tõmbamine kõigest muust peale śravana (vedaanta kuulamisest) jne.
    Śama'ks nimetatakse meele kalduvust tegeleda meelenaudingutega. Samuti on meelel kalduvus haududa mõtteid mineviku kohta, olla murelik tuleviku suhtes ja rahutu olevikus.
  2. Dama (aistingute kontroll)
    Vedānta Sara: Dama on väliste aistimisorganite kasutamine ainult śravana tarvis.
    NB! Śama on meele ohjeldamine, samas kui Dama on puuteorganite (silmade, kõrvade jne) ja toimimisorganite (käed, jalad jne) ohjeldamine. Neid organeid nimetatakse välisteks, kuna meelt peetakse sisemiseks. Kuigi me ei pruugi suuta kontrollida kohe meelt, suudame me kontrollida meele väljendusi aistimisorganite tasandil. Kontrolli sellel tasandil nimetatakse Dama. Dama't kirjeldatakse nagu kilpkonna, kes tõmbab jäsemed sisse kilbi alla. Kilpkonn näeb ohtu ja tõmbab siis jäsemed kilbi alla, samamoodi kui tõe otsija näeb, et meelenaudingud kujutavad endast ohtu, pöörab ta aistingud sissepoole.
  3. Uparati (sissepoole tõmbumine)
    Vedānta Sara: Ohjeldatud organite kasutamine ainult vedaanta õppimiseks on Uparati.
    Śama ja Dama puhul toimub kontroll pingutuse kaudu. Kuid Uparati puhul toimub see loomulikuna. Seega võib öelda, et Uparati on Śama ja Dama täiuslikul kujul.
  4. Titiksā (kannatlikkus)
    Vedānta Sara: Titiksā tähendab kannatlikkust külma ja kuuma ning kõigi vastandite mõju all.
    Võit-kaotus, rõõm-kurbus, austus-laim.
  5. Samādhāna (keskendumine)
    Śama, Dama, Uparati ja Titiksā praktiseerimise kaudu pöördub meel sissepoole ning keskendub täielikult ühele eesmärgile.
  6. Śraddhā (usaldus, usk)
    usaldus aitab ületada kriisid ja raskused, ilma selleta ei ole püsivust.

 

Viieosaline analüüs

 

 

  1. Hetu – põhjus:
    Nii Viveka sünnitatud Vairāgya kui ka yama ja niyama.
    yama (piirang)
    On olemas viis yama't:
    ahimsā (vägivallatus e kahju mitte põhjustamine), satya (tõepärasus, tõearmastus), asteya (mitte varastamine), brahmacharya (talitsetus, loobumus) ja aparigraha (vabadus, sõltumatus ahnusest ja saamahimust).
    niyama (täitmine)
    śauca (puhtus), samtosa (rahulolu), tapas (religioosne innukus), svādhyāya (pühade tekstide ja iseenda uurimine) ning iśvara pranidhāna (eneseallutamine Jumalale).
  2. Svarūpa – olemus: meel muutub toimimatuks
  3. Kārya – mõju: maiste toimingute puudumine
  4. Avati – täiuslikkus: aistitavatel objektidel ei ole tähtsust (need ei ahelda)
  5. Phala – vili: sünnib vabanemissoov, mumuksutva

 

Mumuksutva
Vabanemissoov (õnnelikkuse otsimine seestpoolt)

Liigitatakse kolmeks:

 

1. Manda Mumuksutvam (tuim vabanemissoov)
Tekib esmalt, kui kuuldakse näiteks mõnda loengut või siis loetakse midagi vaimset. Tekib inspiratsioon mõista sügavamalt, kes ma olen ja mis on kõige taga. Kui mingeid konkreetsed samme selleks ette ei võeta, nimetatakse seda manda Mumuksutvam. Aja jooksul võib see haihtuda, seega on sellist nõrka inspiratsiooni vaja toetada.
2. Madhyama mmuksutvam (keskpärane vabanemissoov)
Kui inimene võtab ette konkreetseid samme, et tõepoolest tunda Iset ja Brahmani (nagu näiteks õpetaja juhiste täitmine ja siiras püüdlus jõuda vabanemiseni), siis nimetatakse seda keskpäraseks vabanemissooviks.
3. Uttama Mumuksutvam (ülim vabanemissoov)
Uttama tähendab “ülim, parim”. Otsija jõuab kompromissitu kiindumatuseni maailma suhtes ja temas on absoluutne pühendumine Ise mõistmise teele. Ainult uttama tüüpi vabanemissoov saab tuua vabanemise. Ei tegeleta millegi muuga (otsib vett, et kustutada tulekahju peas).
Manda Mumuksutvam eksisteerib tegelikult juba ka enne Viveka’t.

 

Kuidas saab manda'st uttama?
Vivekacudamani (värss 28):
Kui ka inimese Mumuksutvam on tuim (manda) või keskpärane (madhyama), siis arendades Vairāgya’t (eristamisvõimest tekkivat kiindumatust), kuute sisemist distsipliini nagu Śama jne, ja saades õpetaja õnnistuse, kasvab vabanemissoov ülimaks seisundiks ja toob vilja vabanemisena.

 

Viieosaline analüüs

 

 

  1. Hetu – põhjus: lävimine tarkade ja õilsatega.
  2. Svarūpa – olemus: intensiivne vabanemissoov ja seeläbi toimuv täielik meelenaudingute ihaldamise lakkamine.
  3. Kārya – mõju: jõutakse õpetaja jalge ette.
  4. Avati – täiuslikkus: täielik pühendumine vaimsele teele.
  5. Phala – vili: viib otsija ülima lähedusse, Tõe juurde.

 

Kui inimeses on need neli omadust, siis kutsutakse teda adhikāri'ks ehk kvalifitseerunud pürgijaks. Tema tee järgmiseks etapiks on õpetaja kaudu ülima Tõeni jõudmine