Iidset sanskriti mõistet ‘jooga’ on määratletud fraasiga chitta-vritti-nirodha. See tähendab, et jooga on teadus, mis õpetab meile, kuidas saada kontrolli alla chitta*, mis on muutuse seisundis. Chitta on aines, millest meie meeled on tehtud ja mis pidevalt loksub väliste ja sisemiste mõjude lainetes. Jooga õpetab meile, kuidas kontrollida meelt nii, et see ei läheks tasakaalust välja lainete lükata…

Mida see tähendab? Religiooniuurija jaoks on peaaegu 99% religiooni kohta avaldatud raamatutest ja mõtetest üksnes spekulatsioonid. Üks arvab religioonist üht ja teine hoopis midagi muud. Kui üks on teistest targem, siis ta kummutab nende spekulatsioonid ning alustab uutega. Inimesed on uurinud uusi religioosseid süsteeme viimased kaks või neli tuhat aastat – keegi ei tea, kui kaua täpselt… Kui nad ei suutnud neid veenvalt põhjendada, siis nad ütlesid: “Usu!” Kui nad olid võimukad, siis sundisid oma uskumusi peale vägisi. See jätkub isegi praegu.

Ent hulk inimesi ei ole sellise olukorraga sugugi rahul ja küsivad: “Kas sellest pole väljapääsu?” Füüsikas, keemias ja matemaatikas te ei spekuleeri nõnda. Miks ei võiks religiooniteadus olla samasugune nagu iga teine teadus? Nad arutlesid järgmiselt: Kui tõepoolest eksisteerib selline asi nagu inimese hing, kui see on surematu, kui tõepoolest eksisteerib Jumal kui kõiksuse valitseja – siis peab ta olema siin [äratuntav] ja kõik see peab olema [meie oma] teadvuses [mõistetav].

Meelt pole võimalik analüüsida mingi välise mehhanismiga. Oletame näiteks, et saaksite vaadata minu ajusse sel ajal, kui ma mõtlen. Te näeksite ainult mõningast molekulide liikumist. Te ei saa näha mõtet, teadvust, ideid, kujutluspilte. Te võite lihtsalt näha hulka võnkumisi – keemilisi ja füüsilisi muutusi. See näitab, et seda laadi analüüs ei kõlba.

Aga kas on olemas mingi teine meetod, mille abil oleks võimalik meelt analüüsida meelena? Kui on, siis on ka tõeline religiooniteadus võimalik. Raja-jooga teadus kinnitab, et selline võimalus on olemas. Me võime kõik seda järele proovida ja olla teatud määral päris edukad. Aga seejuures on üks suur takistus: väliste teaduste uurimisobjekt on [suhteliselt lihtsalt jälgitav], analüüsi vahendid on jäigad; ja need mõlemad on välised. Aga meelt analüüsides on analüüsitav objekt ja analüüsi vahend üks ja sama… Subjekt ja objekt on saanud üheks.

Väline analüüs võib vaadata ajusse ja näha füüsilisi ja keemilisi muutusi. Aga see ei saa kunagi edukalt vastata küsimustele: Mis on teadvus? Mis on sinu kujutlusvõime? Kust on pärit see tohutu hulk ideid, mis sinus on, ja kuhu nad lähevad? Me ei saa neid maha salata. Need on faktid. Ma ei ole kunagi näinud oma aju. Ma pean seda endastmõistetavakse, et mul on aju. Kuid inimene ei saa kunagi eitada oma teadlikku kujutlusvõimet.

Meie ise oleme üks suur probleem. Ma ei näe, kas ma olen üks pikk ahel – üks asi järgneb teisele kiires järgnevuses, kuid üsna seoseta? Kas ma olen selline teadvuseseisund [igavesti hoovuses]? Või olen ma midagi muud? Kas mul on mingi põhiolemus (substants), iseseisev olemusvorm, mida me kutsume hingeks? Teiste sõnadega, kas inimesel on hing või mitte? Kas ta on kimp ilma seoseta teadvuseseisundeid, või on tal mingi ühtne põhiolemus? See on suur vastuolu. Kui oleme pelgalt kimp teadvuseseisundeid… siis oleks meie surematuse idee lihtsalt eksikujutlus… Teisest küljest, kui minus on midagi sellist, mis on mingi algüksus, mingi substants, siis olen ma loomulikult surematu. Algüksust ei saa hävitada ega lõhkuda osadeks. Ainult kokkupandut on võimalik osadeks lahutada…

Kõik religioonid, peale budismi, usuvad ja pingutavad ühel või teisel viisil selle nimel, et jõuda selle substantsini. Budism eitab seda substantsi ja on sellega üsna rahul, öeldes: Jumal, hing ja surematus, ja kogu see äri nende ümber – ära vaeva ennast nende küsimustega. Ent kõik teised maailma religioonid klammerduvad selle substantsi külge. Nad kõik usuvad, et vaatamata kõikidele muutustele on inimese substantsiks hing ja Jumal on substantsiks maailmakõiksuses. Nad kõik usuvad hinge surematusse. Need on kõik spekulatsioonid. Kes saab otsustada budismi ja kristluse vahelise vastuolu üle? Kristlased ütlevad, et on olemas substants, mis võib elada igavesti. Kristlane ütleb: “Minu piibel ütleb nõnda.” Budist vastab: “Ma ei usu sinu raamatusse.”…

Küsimus on järgmises: kas me oleme see substants [hing] või peen aine, muutuv, lainetav meel?... Meie meeled on jätkuvas muutuses. Kus on siis meis see püsiolemus, substants? Me ei leia seda. Olen praegu see ja järgmine hetk teine. Ma võiksin uskuda selle substantsi olemasolusse, kui te hetkekski suudaksite peatada selle muutumise…

Loomulikult on kogu uskumine Jumalasse ja taevasse organiseeritud usundite väiksed uskumused. Mitte ükski teaduslik religioon ei väida kunagi midagi sellist.

Jooga on teadus, mis õpetab meile, kuidas takistada chitta [meeleainese] sattumist muutustesse. Oletame, et sul on õnnestunud viia meel täiuslikku joogaseisundisse. Sellel hetkel oled sa probleemi lahendanud. Sa oled mõistnud, kes sa oled. Sa oled saanud kõigi muutuste valitsejaks. Pärast seda võid lasta oma meele ringi jooksma, aga see ei ole enam seesama meel, mis enne. Ta on täielikult sinu kontrolli all. Mitte enam nagu metsikud hobused, kes su pikali jooksevad… Sa oled näinud Jumalat. Enam ei ole tegemist spekulatsiooniga. Ei ole enam hr. niisugune ja naasugune,... ei ole enam vaja raamatuid ega Vedasid ega jutlustajate vaidlusi, mitte midagi pole enam vaja. Sa oled olnud sina Ise: Mina olen see püsiolemus, kõigist neist muutustest üle. Ma ei ole need muutused; kui oleksin, ei saaks ma neid peatada. Aga ma saan muutused peatada, seega ei ole ma enam kunagi muutus. See on joogateaduse põhitees…

Meile ei meeldi need nuutused. Meile ei meeldi üldse muutused. Iga muutus on meile peale sunnitud… Meie maal kannavad härjad oma turjal iket [mis on ühendatud õlipressiga]. Rakendiga on ühendatud ka teivas, mis hoiab härja nina ees heinatuusti – just nii kaugel, et see ahvatleb härga, aga ta ei ulatu selleni. Härg tahab haarata heina ja astub edasi [ajades nõnda õlipressi ringi]. … Me oleme nagu need härjad, tahame oma heina süüa ja sirutame kaelad välja, et seda haarata. Sel viisil käime üha ringiratast. Kellelegi ei meeldi muutused. Kindlasti mitte!... Kõik need muutused on meile peale sunnitud… Me ei saa seda vältida. Kui kord oleme pannud enda masinasse, siis peame üha jätkama. Kui me peatuksime, oleks see hullem kui jätkamine…

Loomulikult kogeme me kannatust. See kõik on kannatus, sest see kõik on tahtevastane. See kõik on sundus. Loodus käsib ja me kuuletume, aga me ei ole lakanud loodust armastamast. Kõik meie töö on püüe pageda looduse eest. Me ütleme, et me tunneme loodusest rõõmu. Aga kui me analüüsime iseennast, siis näeme, et püüame põgeneda kõige eest ja leiutada meetodeid, kuidas nautida seda ja teist…[Loodus on] nagu prantslane, kes oli kutsunud külla oma inglise sõbra, rääkides oma veinikeldris leiduvatest vanadest veinidest. Ta laskis tuua pudeli vana veini. See oli imeilus, valgus sätendas sellel nagu kullatükil. Ülemteener valas veini välja ja inglane jõi vaikides. Ülemteener oli aga toonud pudeli kastoorõli. Me joome kogu aeg kastoorõli; me ei pääse sellest…

[Inimesed on üldiselt] … niivõrd masinaks muutunud, et nad … isegi mõtle. Just nagu kasse, koeri ja teisi loomi, ajab neidki tagant looduse piits. Nad ei tõrgu vastu ega mõtle sellest kunagi. Isegi siis, kui neil on mingisugune kogemus elust…

[Mõned siiski] hakkavad küsima: Mis see on? Milleks kõik need kogemused? Mis on Ise? Kas on mingi pääsetee? Mingi mõte sellel elul?...

Tuhandete inimeste hulgas on vaid mõnelüksikul kalduvus otsida midagi kõrgemat kui see elu. Teised on nagu lambad… Mõned üksikud tuhandete hulgast püüavad asju mõista, et leida väljapääs. Küsimus kõlab: Kas on olemas väljapääs? Kui on olemas väljapääs, siis on see Hinges, mitte kuskil mujal. Mujalt ei leita rahulolu. Tohutu hulga teooriate ja sektide olemasolu näitabki, et inimesed ei suuda leida rahulolu.

Joogateaduse järgi on ainuke väljapääs meis enestes. Meil tuleb Iseend leida. Kui on olemas mingi tõde, siis me saame seda aduda [meie enda tõelise olemusena]… Me võime teha lõpu seisundile, kus loodus tõukab meid ühest kohast teise.

Ilminguline maailm on jätkuvas muutuses: meie eesmärk on jõuda muutumatusse. Me tahame olla See, tahame aduda absoluutset [muutumatut] reaalsust. Mis takistab meid seda adumast? Meid takistab loomise protsess. Loov meel on pidevalt millegi loomise seisundis ja seguneb nõnda iseenda looduga. Ent meil tuleb ühtlasi meeles pidada, et loovus avastas Jumala. See oli loovus, mis avastas absoluudi igas individuaalses hinges…

Tulles tagasi meie määratluse juurde: jooga on chitta peatamine, nii et meele aines ei langeks enam nendesse muutustesse. Kui kogu see loomine on peatatud – kui seda üldse on võimalik peatada –, siis on meil võimalik ennast reaalselt näha, kes me tõeliselt oleme... See, keda pole loodud, see Üks, kes loob, teeb nähtavaks iseenda.

Jooga meetodeid on erinevaid. Mõni neist on väga raske ja nõuab õnnestumiseks pikka treeningut. Mõni on lihtsam. Need, kellel on püsivust ja tugevust neid järgida, saavutavad häid tulemusi. Need kellel pole, võivad valida lihtsamad meetodid, mis on samuti kasulikud.

Õige meele analüüsi abil näeme, kui raske on meelel iseendaga maadelda. Meist on saanud kehad. Selle, et me oleme hinged, oleme täiesti unustanud. Kui me mõtleme iseenda peale, siis kujutleme oma keha. Me käitume nagu kehad. Me räägime nagu kehad. Me oleme üleni keha. Sellest kehast tuleb meil eraldada hing. Seetõttu algab harjutus kehast, kuni lõpptulemusena avaldub vaim… Keskne idee kõigis nendes harjutustes on saavutada keskendumisvõime, meditatsiooni jõud.