Päike säilitab ja toidab kõiki olendeid ja nii nagu Ideaalmaailm, mis ümbritseb aistingute maailma, täidab selle vormikülluse ja lõppematu vahelduserikkusega, nii ka Päike, kallates kõik üle oma valgusega, saadab loodut kõikjal sündima ja arenema. ... Tema käsu all on haldjate koor, õigemini koorid, sest neid on palju ja erinevaid, nende arv vastab tähtede arvule. Igal tähel on omad haldjatest vardjad, head ja halvad, vastavalt oma loomusele või õigemini oma tegevusele, kuna tegutsemine on haldjate olemuse alus. ... Kõik need haldjad juhivad maiseid asju, ... nad tembeldavad meie hinged nende endi sarnasteks, nad toimivad meie närvisüsteemis, luude üdis, meie soontes, ... isegi meie ajuaines. ... Hetkel, mil igaüks meist saab elu ja olemasolu, võtavad ta oma hoole alla need haldjad (elementaalid), kes juhivad sündimist ja keda klassifitseeritakse astraaljõududest (inimesest kõrgematest astraalvaimudest) madalamaks. ... Nad läbistavad ja täidavad keha vahendusel kaks osa hingest, ... kuid hinge arukas osa neile ei allu...”

Ülalöeldu tähendab, et nii nagu inimene koosneb kõigist tähtsatest elementidest – tulest, õhust, veest, maast ja eetrist –, nii ka elementaalolendid, kes kuuluvad nende elementide juurde, tunnevad niisuguse ühise olemuse tõttu tõmmet inimese suunas. Element, mis teatud inimese puhul on esilekerkivam, jääb kogu eluks tema valitsevaks elemendiks. Kui inimeses on näiteks kõige rohkem maist, gnoomilist elementi, siis juhivad gnoomid (maavaimud) ta hankima metalle – raha ja rikkust koguma jne. Paracelsus, kes oli oma väljendustes üsna ettevaatlik, et need ei oleks väga vastuolus piibliga, on samuti öelnud: “Loomalik inimene on nende loomalike elementide poeg, kellest tema hing (elu) sündis, ja loomad on vaid inimeste peeglid.”

H. P. Blavatsky järgi asuvad elementaalid lokade klassifikatsiooni järgi 5. ja 6 lokas. 7., madalamasse kuuluvad olendid, kellel pole muud, kui enesesäilitamise instinkt ja oma aistinguliste soovide rahuldamine.

5. loka olenditeks loetakse “nägemise”-deevade hierarhiaid. Neil on kolm aistingut: nägemine, kuulmine ja puuteaisting. Need on kāma-manaslikud olendid ja kõrgemad elementaalid. Osa neist on inimesest madalamatel, osa kõrgematel tasanditel, kuna kuuluvad teistesse arengusüsteemidesse. Roosiristlaste järgi on nendeks sülfid (meessoost), sülfiidid (naissoost) ja undiinid.

6. klassis asuvad “maitse”-deevade hierarhiad, neil on viis aistingut ja nad vastavad inimeses kāmale ning prānale. Manas pole neil arenenud. Neil pole kindlat vormi ja seetõttu on nad inimestest madalamad, inimene näib neile jumalana. Inimestele võivad nad olla koguni ohtlikud, kuna neil on selliseid teadmisi, mida inimene ei valda, kuid puudub see, mis annab inimesele südametunnistuse. Elementaalidest kuuluvad siia salamandrid ja maavaimud.

Esimesed jumalikud kaootilised mõtted olid tuleelementaalid. Tuleelementaalidel ei ole meie tasandil taju, nad on liialt kõrged ja peegeldavad oma jumalikkust. Maa peal võtavad nad endale vormi ja tormavad ringi salamandrite ehk madalamate tuleelementaalide kujul.

Teistel elementaalidel on meie tasandil taju ja vaistud nagu loomadelgi ning nad peegeldavad inimest ja tema loomust. Sülfid/sülfiidid ja teised õhuelementaalid (HPB sõnutsi maailma kõige halvem asi) suudavad küll inimestega suhelda, aga nad vajavad lepitamist.

Inimesel on vastava ettevalmistuse korral võimalik jälgida ka seda, mis toimub maailmades, mis asuvad tema füüsilisest tavamaailmast peenematel tasanditel. Seda seetõttu, et ta ei ole ju ainuüksi füüsiline keha, vaid tal on igal tasandil sellele vastavast ainest moodustunud keha. Pidevalt oma füüsilist keha puhastades hakkavad välja arenema ka peenemates kehades asuvad meeleelundid, mis võimaldavad tal näha ja tajuda seda, mis toimub peentasanditel. Niisugustest hetkelistest värelustest saab inimene aimu, millised on need elementaalolendid, kes elutsevad ja toimetavad oma toimetusi lausa meie kõrval. Need olendid, keda on tundnud ja kellega kokkupuutes olnud kõik muistsed rahvad, on täielikult iseendasse süvenenud, neil pole teadmist millestki muust kui ainult iseenda tegevusest.

Näib, et need olendid on kõik moodustunud ainest, mis reageerib kergesti mõtte- ja tundevibratsioonidele. Ühelgi maavaimul, muruneiul või kõrgemal deeval ei ole sedasorti keha, mida me mõistame tahke või püsiva keha all. Nad võivad vahel materialiseeruda, sisenedes sageli mõttevormi, mille on neist näiteks moodustanud lapsed. Neile pakub lõbu seada ennast juba valmis mõttevormi: haldjaid nähakse tavaliselt tiivuliste ja säravatena, neil on käes haldjakepid ja tähed vms. Elementaalidele iseloomulik keha näib aga olevat pulseeriv valguskera. Keskpaigast kiirgavad jõuvoolused moodustavad hõljuvaid kujundeid, sädelevaid energiatiibu ja läbipaistvaid, veidi inimest meenutavaid vorme. Arenenumatel vormidel on selgesti eristatavad pea ja silmad, vahel ka kogu keha. Selline sülfiid võib materialiseeruda kauniks meheks või naiseks ning tegutseda eetertasandil taimede, loomade või koguni inimestega. Kummatigi ei jää selline keha tahkeks ega säilita täpset vormi.

Deevaolendite teadvus on palju vabam kui inimestel. Nende arukus ja vastutustunne kõiguvad suurtes piirides vastavalt nende arengutasemele. Väikestel rohus tegutsevatel eeterolenditel on vaid rühmateadvus, nad sagivad eesmärgitult siia-sinna ja meenutavad kihulaseparve. Ometigi on ka neil oma ülesanne – hoida rohu elujõudu. Samamoodi näib ka teiste töölisrühmade – päkapikkude, haldjate ja maavaimude – sagimine nagu mesilaste või sipelgate askeldamine, kuid ka neil on oma loodusest määratud ülesanded täita.

Tavaliselt jaotatakse elementaalolendid suurtes piirides nelja klassi vastavalt elemendile millega nad tegutsevad: maa-, vee- tule- ja õhuelementaalid – maavaimud, undiinid, salamandrid ja sülfiidid.

Maavaimud

Päkapikke

PäkapikudPäkapikudiseloomustab keskaegne stiil: lühike säravate nööpidega pruun kuub, pruunid põlvpüksid, jämedad sukad, vahel on jalas rasked maatöölise saapad, vahel pikkade ninadega kingad. Peas on tavaliselt teravaotsaline müts. Töötavatel päkapikkudel on vahel ees sepapõlle moodi põlled, käes tööriistad: labidad, kirkad. Kogult on nad erinevad, on lühikesi ja tüsedaid, on nooruslikke ja saledaid. Nägu on tavaliselt vanamehe oma, hallide kulmude, habeme ja vurrudega. Silmad väikesed ja säravad, nahk punetav. Ilme sõbralik.

Nad on heatahtlikud ja suhtlemisaltid olendid. Elavad üheskoos ja jäljendavad üksteise kombeid ning riietust nii töötades kui mängides. Neis on palju maainimeste lihtsust.

Pole päris selge, milline on nende ülesanne looduses, üldiselt on nad ikka maa pinnal või sellest veidi allpool, puude ja taimede juurestikus. Kogu nende tegevuses on märgata teatavat teesklust, nii et kunagi ei saa päriselt kindel olla, kas on tegu tõsise tööga või lihtsalt lõbutsemisega.

Päkapikud võivad elutseda oma külades, seal on neil kenasti ehitatud ja kaunistatud majakesed, mis on seest aga täiesti tühjad. Maju kasutavad kõik kogukonna liikmed võrdselt, ja näib, nagu saaksid nad rahulduse maju vaid väljastpoolt imetledes.

Päkapikud võivad olla ka inimeste “kaasüürilised” nende elamutes.

Haldjad

HaldjadHaldjaderinevad teistest loodusvaimudest selle poolest, et nende riietus ei meenuta inimeste riideid. Nende kehaehitus näib olevat ühtlane, tihke, sültjas aine, milles pole siseelundeid. Jäsemed on peenikesed, kehaga võrreldes suhteliselt suured. Suured pirnikujulised teravatipulised kõrvad, terava otsaga nina ja suur suu.

Gnoomid (maa- ja mäevaimud)

GnoomGnoomNeid on mitut liiki ja klassi, väljanägemiselt samuti mitmekesised. Arvatakse, et nad ei ole eriti meeldivad olendid. Nende lähedus mõjub ebamugavalt, räägitakse koguni nende vihameelsusest. On väidetud, et nende väljanägemine pärineb Atlantise ajastust. Neil võib olla tume nahk, silmad väikesed ja mustad, veidi ülespoole nurkadega. Kehaehitus sale ja kõhn, jalad-käed praegusaegsete proportsioonidega võrrelduna suhteliselt pikad. Ka paistavad nad välimuse järgi olevat väga vanad. Elukohtadeks võivad neil olla puud, kivid, maa-alused asupaigad jms. Mõned neist jäljendavad inimeste eluviisi ja kombeid.

Muruneiud

elavad rühmiti, tantsivad ja mängivad koos, armastavad naerda. Neil on tiivad, mis sarnanevad nahkhiire omadele ja kehad pole nii läbipaistvad kui haldjatel. Nende kohalolek toob kaasa meeldiva astraalse tunde. Nende endi astraalkeha on kaunivärviline ja füüsilisest vormist palju suurem.

Kääbuste

nime kasutatakse nende meessoost elementaalolendite kohta, kes ei kuulu otseselt ühtegi teise siinsesse klassi, kuid kellel on lisaks nende enda joontele ka kõigi teiste rühmade jooni. Sellisel olendil võib näiteks olla maavaimu nägu, päkapiku riietus ja haldja pikad jalad. Kääbused, kes elavad ja tegutsevad taimedes, on tavaliselt rohekat värvi, nägu meenutab väikelapse oma ja seal on naerune ilme. Kuid on ka kääbuseid, kelle nägu on käskiv, kaval ja pahatahtlik. Nemadki matkivad inimeste käitumist, isegi kõnet ja hüüdmist, aga häält ega kõnevõimet neil ei ole. Omavahel suudavad nad suhelda mingi linnuvidina sarnase heliga. Inimesi nad üldiselt ei näi pelgavat, tulevad uudishimutsema ja nähtavasti kommenteerivad siis nähtut omavahel.

Veevaimud

Undiinide

UndiinUndiinelupaikadeks on jõed, järved, kosed. Undiin on selgelt naissoost ja ta on tavaliselt alasti. Tal ei ole tiibu ja (imekauneid) ehteid kannab ta haruharva. Tema keha, olgu siis ülimalt pisike või inimese suurune, on kütkestavalt kaunis ja ta liigutused täiuslikud. Nad on võimelised häälitsema: laulavad vokaale, kiljuvad, hüüatavad. Kosed on nende lemmikpaikadeks. Tavaliselt veedavad nad seal aega hulgakesi koos, nautides koskede võimsuse jõudu. Nad koguvad piiskade ja päikesesära magnetismi, seejärel vabastavad valguse- ja värvidemängus ülejäänud energia, kogedes inimesele tundmatut ekstaasi. Sealjuures on nende silmad ja kogu ilme sõnulkirjeldamatult kaunis. Kogu nende olemuse haarab auriline sädelus. Seejärel suubuvad nad unelevasse naudinguseisundisse, nende taju lahkub füüsiliselt tasandilt, vorm valgub nagu hämardudes laiali. Kogemus selliselt sulandatud, ilmub undiin taas nähtavale ja sama protsess kordub.

On undiine, kes suudavad minna kividesse, nende käitumine on hooletum, rõõm ja häälitsemine talitsematum. Laulavad kõrgete täiuslike häältega.

Järvevaimud

on võimelised veepinna kohal laueldes oma kuju muutma, meenutades kõige rohkem suuri valgeid linde. Suurel kiirusel lennates näitavad nad välgatusi tiibadest, inimnäo sarnaseid nägusid, inimpäid. Seejärel niisugune vorm kaob ja nad on kui valged pilvetutid. Neil on rühmatajumine ja vahel liiguvadki nad suure grupina koos nagu linnud, kes on ühte puuri kokku surutud.

Merevaimud

asuvad kaugel ulgumerel ja on tohutult suured eeterlikud koletised. Nad meenutavad kala, kuid erinevad neist üsnagi. Nende kehad on klaasi kombel läbipaistvad ja helgivad omast seesmisest rohekast valgusest. Nad kulgevad püstises asendis ja kuigi neil on nii pea kui ka keha, ei ole neil inimese vormiga midagi ühist. Õlgadest allpool ei ole jäsemeid, vaid tahke keha hajub ühtlaseks aura-aineks. Nad näivad aeglaselt merest tõusvat, vahel aeglaselt, vahel kiiremini.

On ka väiksemaid ja kergemaid olendeid, kes ratsutavad lainetel ja tõusuvetel, kogudes nende toodud elujõudu.

Kaugemal mereavarustes võib näha meredeevasid, kellel on peas kroon. Nad on eriti suured, mere majesteetlikud valitsejad.

Päris sügaval mere põhjas asuvad suurte niitjate taimede sarnased eetervormid. Neil väline teadvus peaaegu et puudub, ja nad hõljuvad koos merehoovustega.

Õhuvaimud

Sülfid ja sülfiidid

SülfiididSülfiididon ühenduses tuule, pilvede ja tormiga. Tuule jõudu imetlevad sülfiidid tunnevad mõnu kõrgel õhus olles. Nad on inimesest väiksemad, kuid inimesega sarnased. On ka väidetud, et neil puuduvad sugusid eristavad tunnused. Nad tormlevad kahe-kolmekesi koos, sööstes kiiresti üle taeva. Nende rõõmutsemises on ka teatud raevukus, kui nad üksteisele kiljatustega, mis kuulduvad kui tuule ulgumine, märku annavad. Vahel on näha, nagu oleksid neil tiivad, kuid tegelikult on need vaid nende aurast voolava jõu jäljed, mille värvus võib olla rooskas või helesinine. Õhuhaldjate nägu on kaunis, kuid sageli metsiku, naiseliku ilmega, valitsemishimuline, jõuline. Olemuselt on nad täielikult astraalsed.

Sageli võib neid näha tormipilvede ees, nagu neid edasi vedamas, osa neist ebameeldiva väljanägemisega, nahkhiirte sarnased. Tormivaime on väga mitmesuguseid, eriti deemonlikud on nad äikesetormides. Nad on värvuselt mustad kui öö, ümber punane leekidele sarnanev aura, mis jaguneb nende taga kui kaheks leekivaks tiivaks. Juuksed on samuti kui tuleleegid, mis hõljuvad nende peade taga. Nad naudivad torme.

Tulevaimud

Salamandrid

SalamanderSalamanderSelle nime said tuleelementaalid roosiristlastelt. Nii nimetusel kui sellele vastavatel loomadel on eriline okultne tähendus. Tuld on peetud neljast materiaalsest elemendist kõige vaimsemaks.

Salamandrit, olendit, kes elab tuleleegis, on kujutatud sisalikutaolise kuuejalgse punaka värvusega olendina.

Hierarhia:
(Stiihia – olend – valitseja – peaingel)
Maa – gnoomid – Gob – Uriel
Vesi – undiinid – Niksa – Gabriel
Õhk – sülfid – Paralda – Rafael
Tuli – salamandrid – D¾inn – Miikael
Eeter ------------------------Kristus