Teosoofilisest vaatenurgast on vihkamine emotsioon, mis eraldab vihkaja teistest, tekitades talle  müüri ümber. Nõnda on see vastandlik oleva ühtsusele, mis on aluseks kõikidele ilmnemistele. Meie olemise eesmärgiks on uuesti saavutada see teadvustatud ühtsus. Kui perekond ( või klann,  ühiskonnaklass, etniline või usuline grupp, riik, rass ) peab end mõnest teisest perekonnast või grupist  paremaks, siis ka see tekitab psüühilise seina, mis eraldab teda elu ühtsusest. See on vastand teosooflise vendluse ideele ning koostöö asemel töötab see evolutsioonile hoopis vastu. Mahatma K.H. sageli tsiteeritud sõnad ühes tema kirjadest A. P. Sinnett’ile :

  • Kuni kõige tipuks saab kõik inimlik ja puhtalt isikupärane, ainulaadne tunne - veresidemed ja sõprus, patriotism ja rassieelistus - avalikuks, et seguneda üheks ühtseks tundeks, ainsaks tõeliseks ja pühaks, ainsaks isetuks ja Igaveseks - Armastuseks, tohutuks Armastuseks inimkonna vastu - Tervikuks. Kuna „Inimkond” on suur orb, ainus, kes on kõigest ilma jäänud siin Maa peal, mu sõber. Ja iga isetuteks tegudeks võimelise inimese kohus on teha kasvõi natuke selle heaolu jaoks - 1

Kirjas Mrs. Patience Sinnett’ile kommenteerib Mahatma :

  • Ära kasvata kurje tundeid isegi mitte vaenlase või selle vastu, kes on sulle halba teinud: kuna viha toimib nagu vastumürk... - 2

Budismi pühakiri Dhammapada väidab :

  • Mitte kunagi ei saa siin viha vaigistada vihaga,
    Pigem saab vaigistada mitte-vihaga : see on igavikuline Seadus (dhamma). - 3

Daodejing manitseb samuti:

  • Tasu vaen heaga - 4

Kristlik pühakiri räägib sellest Jeesuse kuulsas Mäejutluses :

  • Te olete kuulnud, et on öeldud: Sina armasta oma naabrit ja vihka oma vaenlast. Kuid mina ütlen teile: Armasta oma vaenlasi, õnnista neid, kes sind neavad, tee head nendele, kes sind vihkavad ja palveta nende eest, kes sind õelalt kasutavad ning taga kiusavad; et saaksite olla oma taevase Isa lapsed, kuna tema laseb oma päikesel tõusta nii hea kui halva peale ning saadab vihma õiglastele ja ebaõiglastele. - 5

See on ideaal, mille poole me püüdleme. Viha ei kuulu ei perekondlike, rahvuslike, usuliste ega ühiskonnaklassi- ja klanniväärtuste hulka. Tegelikult ei ole see väärtushinnang selle sõna mitte mingis tähenduslikus mõttes. Muidugi on vihale raske headuse või armastusega vastata. Võibolla enamusele meist on Konfuutsiuse nõuanne realistlikum. Lun Yu ( tavaliselt Analectideks tõlgitud ) edastab järgneva kahekõne Konfuutsiuse ja nimetu inimese vahel, kes näib eelpool mainitud Taoismi ütlust tsiteerivat :

  • Keegi küsis: "Mida arvata ütlusest 'Vasta vaenule heaga' (tê) ?" Meister vastas: "Kuidas sa siis heaga vastad ? Pigem vasta vaenule õiglusega (chih) ja voorusele voorusega. - 6

Konfuutsius viitab sellele, et erinevatele suhtumistele peaksid olema erinevad reageeringud. Kuid igal juhul ei vastata vihale vihaga. Kuna viha pole ei väärtus ega voorus. See on küllalt selge.

Paljude meelest on moraalselt lubatud "vihata pattu, kuid mitte patustajat." Mida arvata sellest levinud dogmast ? Tundub, et see ei vastandu ühegi ülaltoodud soovitusega, mis kõik näivad kritiseerivat teo ja suhtumise asemel pigem viha või vaenulikkust inimese suhtes. Siiski usun, et see hüüdlause pole kohane, pole perekondlik väärtus. Seda kolmel põhjusel :

Esiteks, enamus inimeste jaoks on neid kahte eraldada raske, kui mitte võimatu. Kui vihatakse mingit pattu, siis tavaliselt sellepärast, et on nähtud kedagi või kuuldud kellestki, kes on seda pattu teinud. Inimeses kerkib "moralistlik viha"  ja liiga tihti leitakse oma meeles patustaja vastu kättemaksuhimu tõusvat. Olen kauaegse Teosoofia Seltsi liikme suust kuulnud tõsist ettepanekut ühe eriti julma kurjategija kohta, et too tuleks "lihtsalt maha lasta" - eeldatavasti raiskamata aega kohtuistungi peale !

Teiseks, isegi kui me juhtume kuuluma nende väheste inimeste hulka, kes eristavad pattu patustajast, on meil ikkagi "vihateadlikkus" mingite käitumistüüpide suhtes. Isegi sellistel mitteisikustatud mõtetel võib olla kahjustav mõju maailmale meie ümber. Nagu Mahatma K.H. oma esimeses kirjas A.O. Hume’ile kirjutas ( 1. novembril 1880 a. ) :

  • Iga tekkinud mõte suundub edasi sisemaailma ja saab ennast seostades aktiivseks osaks - nii võime seda segunemist nimetada - elementaaliga, nii-öelda ühega looduse kuningriigi poolintelligentsetest jõududest. See säilib aktiivse intellektina, meele loodud olendina pikemat või lühemat aega vastavalt mõistusliku tegevuse intensiivsusele, mis selle loonud on... Ja nii täidab inimene pidevalt universumis voolamist oma maailmaga, mis on täis tema unistuste, ihade, hetkeajendite ja kirgede jälgi, voolamist, mis reageerib vastavalt dünaamilisele intensiivsusele, igale tundlikule või närvilisele kooslusele, mis sellega kokku puutub. - 7

Teiste sõnadega öeldes - meie mõtted, eriti need, mis on väga emotsionaalsed, mõjutavad ( võiks isegi öelda, et "nakatavad" ) teisi meeli. Kuna enamikul inimestest ei ole sellisest mõjust aimugi ning kontroll oma mõtete üle on väike või puudub täielikult, siis mingi eelarvamus, kindel veendumus ( nii õige kui vale ) või viha mingi inimese või teo vastu võib levida inimgrupis kuni see muutub nende domineerivaks mõtteviisiks. Ja see võib mõjutada ka inimesi, kellel muidu ei tuleks pähegi teha midagi õelat, vihast või vägivaldset, pannes nad liituma moraalitu massipsühhoosiga.

Ühendriikide elanikud, kes elasid 60-ndate aastate Inimõiguste liikumise ajal, mäletavad hämmastusega ja sügava põlgusega telepilte valgetest lõunaosariiklastest, kes karjusid oma põhiseaduslikke ( ja inimlikke ) õigusi nõudvatele mustanahalistele rassistlike solvanguid. Kirjutan seda juttu ühe sündmuse neljakümnendal aastapäeval - nimelt püüdsid üheksa mustanahalist teismelist integreeruda Little Rock’i keskkooli Arkansases. Tolleaegne osariigikuberner, Orville Faubus, kutsus integreerumise ennetamiseks välja Arkansase Rahvuskaardi. Tohutu hulk valgenahalisi inimesi, kellest paljud pidasid end tõenäoliselt korralikeks, seadusekuulekateks kodanikeks ja vagadeks kristlasteks, olles kaasa haaratud väikese hulga rassistide suhtumisest, karjusid roppusi selle väikese grupi hästiriietatud, väga hirmunud laste peale. Nähes neid kaadreid minevikusündmustest uuesti teleris, mõistetakse, mida K.H. mõtles, kui ütles, et viha on "vastumürk" armastusele ! See ei ole kena pilt.

Kuid 60-ndatel ei olnud see Ühendriikide lõunaosas sugugi haruldane. Seda näeb ka tänapäeval nii USA lõuna- kui põhjaosariikides, Serbias ja Bosnias, mitmetes Euroopa maades mitteeurooplastest sisserändajate suhtes, Indias, Aafrikas jne. Võimukad mõttevormid religioonist, nahavärvist, ühiskonnaklassist ja muust sellisest mõjutavad ikka veel enamuse inimeste mõtteid ja käitumist. Seega ei piisa "patu vihkamisest ja patustaja armastamisest". On vaja oma teadvus vihast täielikult puhastada.

Ning see toob meid kolmanda põhjuseni, miks seda tegema peaks. Kui vihatakse, siis nakatatakse end - võiks isegi öelda, et rüvetatakse oma meelt viha teadvusega. Ühtsusest eraldutakse seinaga, mis tekib endaga rahulolevast-üleolevast, "parem kui sina" suhtumisest. Teisiti öeldes - see mida tihti "moraalseks nördimuseks" nimetatakse, ei ole teosoofilisest vaatenurgast üldse moraalne, kuna see ei haaku vendlusega, nagu Mahatma K.H. väljendas seda oma eelpool tsiteeritud kirjas Sinnett’ile :

  • Kõik see näib olevat kokku võetud tähelepanuväärse poola preestri Maximillian Kolbe sõnades, kes suri natside koonduslaagris Auschwitzis 1941. a. augustis. Ta oli keeldunud oma piinajaid vihkamast, sest nagu ta kord ütles oma kaasvangile Dr. Joseph Stemler’ile, kes Auschwitz’i üle elas : "Viha ei ole loov." Kolbe pilgus, kui ta natsidest vangivalvureid vaatas, oli nii palju armastust, et nood ei kannatanud seda välja ning käskisid tal end näoga kongiseina poole keerata. Tema suhtumine oli ilmselt jõudnud nende südametunnistuseni ja pannud nad mõistma, et nad midagi moraalselt valesti teevad. Ning tema eeskuju võimaldas teistel vangidel, kes temaga suhtlesid, oma kohutava olukorraga hakkama saada. Nagu Dr. Stemler ütles, "Tema soovitus tagakiusajatele andestada ja halb heaga ületada, hoidis mind masendusse uppumast. - 8

Armastus, kokkuvõtlikult öeldes, on ainus tõeliselt loov jõud universumis. Viha on hävitav. Ja seepärast ei ole viha "perekondlik väärtus".


 

Sa lisad maailma täpselt ühepalju kannatust nii ise solvudes, kui kedagi teist solvates