Unenägemine algab unikaalse teadvusseisundina, mis saavutatakse, koondades oma tähelepanu unenäo üksikutele detailidele või iseärasustele, teadvuse sellele osale, mis meile peale uinumist alles jääb. Seda teadvuse jääki nimetatakse teiseks tähelepanuks. See aktiviseeriti ja rakendati tegevusse mittetegemisharjutuste abil. Unenägemise peamiseks eelduseks on mentaalse vaikuse seisund, mida nimetatakse “sisedialoogi peatamiseks” või “iseendaga rääkimise mittetegemiseks”. Selle seisundi saavutamiseks tuleb kõndida pikka maad, fokuseerimata pilk suunata otse ette, horisondist veidi kõrgemale justkui selleks, et arendada perifeerset nägemist. Parim moodus unenägemisse siseneda, on keskenduda piirkonnale naba ümbruses. Unenägemiseks vajalik tähelepanu lähtub just sellest piirkonnast. Energia, mis on tarvilik unenägemises liikumiseks ja millegi otsimiseks, on pärit piirkonnast üks-kaks tolli nabast allpool. Seda energiat nimetatakse tahteks, valikutegemise ja kokkupanemise jõuks.

Naisel lähtuvad nii tähelepanu kui ka unenägemises vajalik energia emakojast. Naise unenägemine peab lähtuma tema üsast, sest see on tema keskus. Et unenägemist alustada või lõpetada, tuleb koondada tähelepanu oma emakojale. Naisel on kõige raskem õppida, kuidas alustada. Sellepärast vajab naisterahvas alati kedagi, kes teda tagant torgiks. Mittetegemiseks, unenägemise abivahendiks kõlbab kõik, mis sunnib tähelepanu keskendama. Naisterahvale on parim asend unenägemisse sisenemiseks, rätsepiste. Kui tähelepanu keskendub unenägemisele, võib sellest asendist lasta kehal vabalt kummuli vajuda. Meestel on parem, kui nad istuvad tallad koos ja reied vastu maad. Kui sellises isteasendis unenägemisse sisenetakse, siis keha ei libise ega vaju külili, vaid kaldub ettepoole, kuni laup toetub vastu jalgu.

Kõige sobivamaks unenägemise praktiseerimise ajaks on hilised õhtutunnid ja varased hommikutunnid. Kuna unenägemist tuleb praktiseerida inimühiskonnas, siis tuleb endale luua võimalikult head tingimused segamatuks üksiolemiseks. Sellega tuleb silmas pidada inimeste tähelepanu, mitte nende füüsilist kohalolekut. Pole mõtet maailmast eemale tõmbuda ja püüda end varjata, sest isegi inimtühjas paigas üksi olles ei õnnestu meil vältida kaasinimeste segavat mõju. Esimese tähelepanu fiksatsioonide eest ei ole võimalik kusagile põgeneda. Neid fiksatsioone saab vältida ainult osaliselt, ajal, mil enamik inimesi magab ja nende esimene tähelepanu on passiivne. Ja ka siis üksnes lokaalses ulatuses ning lühikese ajaperioodi vältel.

Tähelepanu, mida me unenägemises vajame, tuleb alguses tahtlikult suunata ükskõik millisele unenäo detailile. Ainult selle tähelepanu rakendamine võib tavalise unenäo unenägemiseks muuta. Tähelepanu mehhanism on unenägemises sama nagu igapäevases elus. Meie esimest tähelepanu on õpetatud jõuliselt meid ümbritseva maailma elementidele keskenduma, et muuta amorfsete ja kaootiliste tajude voog teadvuse korrastatud maailmaks. Teine tähelepanu toimib ahvatlejana, võimaluse loojana. Mida rohkem seda treenida, seda suurem on tõenäosus, et saavutatakse soovitud tulemus. See ongi igasuguse tähelepanu üldine funktsioon, mida me oma igapäevases elus nii endastmõistetavaks peame, et ei märkagi seda; kui aga puutume kokku millegi ebatavalisega, eelistame rääkida sellest kui juhusest või asjaolude veidrast kokkusattumisest. Meile ei tule pähegi, et ka selle sündmuse võis “ligi meelitada” meie oma tähelepanu.

Tahet võib kirjeldada kui maksimaalset kontrolli keha kui energiavälja helenduse üle või siis võib seda kirjeldada kui meisterlikkuse tasandit või olemisseisundit, mis võib ootamatult, ükskõik millisel ajahetkel tungida sõjamehe igapäevasesse ellu. Seda kogetakse kui jõudu, mis kiirgab välja keha keskosast peale absoluutse vaikuse hetke, meeletu hirmu või kurbuse mõjul; kuid mitte õnne hetkel, sest rõõm on liiga segav ega lase sõjamehel nii palju keskenduda, et ta suudaks oma keha helendust vaikuseks muuta. Kurbusel on inimolendi üle sama suur võim kui hirmul. Kurbus paneb sõjamehe verepisaraid valama. Mõlemad võivad tekitada vaikusehetke. Vaikus võib tulla ka ise, sest sõjamees püüdleb selle poole kogu elu. See on pimeduse hetk, veel vaiksem kui moment, mil sisedialoog välja lülitub. See pimedus, see vaikus kutsub esile taotluse teise tähelepanu liikumapanekuks, selle juhtimiseks, tegevusse rakendamiseks. Seepärast nimetatakse seda tahteks. Taotlus ja selle tagajärg koos ongi tahe; nad on omavahel seotud. Häda on selles, et me ei ole küllalt teravad taipamaks, mis meiega toimub. Me ei tunneta oma tahet, sest arvame, et see peaks olema miski, mida me teeme või tunneme; midagi meile tuttavat nagu näiteks vihastumine. Tahe on väga vaikne, märkamatu. Tahe kuulub teise ise juurde. Unenägemises oleme teises ises. Tahe on teise tähelepanu nii täilik kontroll, et seda nimetatakse teiseks iseks. Taotlus on see, mis loob maailma. Inimesed ja kõik elusolendid on taotluse orjad. Me kõik elame tema haardes. Ta paneb meid tegema, mida iganes tahab. Taotlus on see, mis sunnib meid selles maailmas tegutsema ja isegi surema. Kui meist saavad sõjamehed, muutub taotlus meie sõbraks. Ta laseb meid hetkeks vabadusse; mõnikord ta isegi tuleb meie juurde nagu oleks meid otsinud.