Teadmiste teel on väga kerge takerduda üksikasjadesse ja haiglastesse kirgedesse. Nägijaid varitsevad võimsad vaenlased, kes võivad hävitada nende sihi, ähmastada nende eesmärgi ja teha nad nõrgaks. Need vaenlased loob sõjamehe tee ise, meie lodevusest, laiskusest ja enesetähtsusest, igapäevaelu lahutamatutest koostisosadest. Vead, mida muistsed nägijad oma lodevuse, laiskuse ja enesetähtsuse tõttu tegid, olid nii tõsised, et  uutel nägijatel polnud muud valikut kui omaenda pärimus hukka mõista ja ära  põlata. Uutel nägijatel  oli tarvis praktilisi võtteid kogumispunkti liikumapanemiseks. Et uutel nägijatel neid polnud, siis hakkasid nad erilise tähelepanelikkusega uurima teadvuse helendust ja selle nägemise tulemusena töötasid välja kolm tehnikate seeriat, mis said uue traditsiooni nurgakiviks. Nende kolme tehnika abil jõudsid uued nägijad suurepärase tulemuseni. Neil õnnestus kogumispunkt kõrvale nihutada. Ka vanad nägijad olid jõudnud samade tulemusteni, kuid kapriissete ja täiesti juhuslike manöövrite abil. See, mida  uued  nägijad nägid teadvuse helenduses, võimaldas neil vanade nägijate teadmised teadvuse kohta ühtseks süsteemiks korrastada. Seda süsteemi nimetatakse  teadvuse  valdamiseks ja sellest lähtudes arendasidki nad välja oma kolm tehnikate seeriat. Esimene on varitsemise, teine taotluse ja kolmas unenägemise valdamine.

Varitsemise tehnika tekkis täiesti juhuslikult. Kõik sai alguse uute nägijate tähelepanekust, et kui sõjamehed käituvad pidevalt neile harjumatul viisil, siis hakkavad nende kookonite sees helendama seni kasutamata emanatsioonid ja kogumispunkt muudab oma asukohta - sujuvalt, harmooniliselt, peaaegu märkamatult. Võttes aluseks selle tähelepaneku, hakkasid uued nägijad oma käitumist süstemaatiliselt kontrollima. Seda praktikat hakati nimetama varitsemiskunstiks. Selle nimetuse üle võib muidugi polemiseerida, aga üldiselt on see päris tabav, kuna suhetes teiste inimestega väljendub varitsemine teatud erilise käitumisviisina, mida võiks nimetada ka vargseks või hiilivaks. Selle tehnikaga varustatult suutsid uued nägijad ka meie igapäeva maailma arukalt ja viljakalt ära kasutada. Järjekindla harjutamise tulemusel panid nad oma kogumispunkti pidevalt liikuma. Varitsemine on esimene uute nägijate  kahest suurtest saavutustest. Nad otsustasid, et seda tuleb õpetada kaasaegsele nagualile siis, kui tema kogumispunkt on nihkunud küllalt sügavale vasakusse poolde. Põhjus on selles, et nagual peab õppima varitsemise põhimõtteid ilma koormava inimliku invetarita. Nagual on inimeste grupi  liider ja et seda gruppi juhtida, peab ta suutma tegutseda kiiresti, ilma et ta kõigepealt asja üle arutlema hakkaks. Teised sõjamehed võivad varitsemist õppida normaalses teadvusseisundis, kuigi on soovitav, et ka nemad teeksid seda kõrgenenud teadvuses, mitte selle seisundi eeliste pärast, vaid selleks, et anda varitsemisele teatud salapära, mida sel iseenesest ei ole; tegelikult on varitsemine lihtsalt käitumisviis. Kogumispunkti nihutamine oligi see põhjus, miks uued nägijad pidasid nii tähtsaks suhtlemist kuiviktüranniga - inimesega kellel on võime sõjamehe elu ja surma üle või kes suudab ta täiesti endast välja viia. Kuiviktürannid sundisid nägijaid kasutama varitsemise põhimõtteid ja  sellega aitasid nägijatel nihutada oma kogumispunkti.

Varitsemine on uute nägijate leiutis, nemad  olid  esimesed nägijad, kel oli asja teiste inimestega. Vanad nägijad  olid jäägitult  haaratud  oma võimutundest. Nad  ei pannud tähelegi, et teised  inimesed ka olemas on. Nad märkasid seda alles siis, kui neile vastu pead virutati. Taotlus ja varitsemine on uute nägijate kaks meistriteost, mille loomine märgib  kaasaegsete nägijate ajajärgu algust. Et oma rõhujatega  hakkama saada, olid  uued nägijad  sunnitud ära kasutama iga võimaluse. Nad teadsid, et nende eelkäijad olid sooritanud otse üleloomulikke vägitegusid, manipuleerides mingi salapärase ja imeväärse jõuga, mida nad nimetasid lihtsalt väeks. Uued nägijad teadsid sellest jõust  väga vähe. Neil tuli seda nägemise abil  süstemaatiliselt uurima hakata. Nende pingutused kandsidki vilja - nad avastasid, et see jõud on emanatsioonide häälestamise energia. Kõigepealt nägid nad, et teadvuse helenduse suurus ja intensiivsus kasvab, kui kookoni sees paiknevad emanatsioonid häälestuvad suurtele emanatsioonidele. Nagu varitsemisegi puhul, sai üksainus tähelepanek hüppelauaks terve keerukate tehnikate seeria väljatöötamisele, mis põhines emanatsioonide häälestuse kasutamise. Algul nimetasid nad neid tehnikaid häälestamiskunstiks. Siis aga taipasid nad, et siin on tegemist palju enamaga kui lihtsalt häälestamisega, tegu on energiaga, mis lähtub emanatsioonide häälestusest. Selle energia nimetasid  nad tahteks. Tahtest sai õpetuse teine alustala. Uued nägijad mõistsid seda kui pimedat ebaisikulist lõppematut energiavoogu, mis paneb meid käituma nii, nagu me käitume. Tahte tõttu tajume me oma harjumuspärast maailma, ja kaudselt selle tajumise mõjul kinnistab tahe meie kogumispunkti selle harjumuspärasesse asendisse. Kui uued nägijjad võtsid vaatluse alla meie igapäevaelu maailma tajumise, nägid nad selles tahte mõju. Nad nägid, et taju pidevuse saavutamiseks uuendatakse pidevalt emanatsioonide häälestust. Elava maailma ülesehitamiseks tuleb häälestust pidevalt värskendada. Selleks suunatakse energiavoog, mis lähtub nendest samadest häälestustest, automaatselt teatud kindlate häälestuste tugevdamiseks. See avastus andis uutele nägijatele tõuke õpetuse kolmanda põhialuse loomiseks. Nad nimetasid selle taotluseks ja kirjeldasid kui  tahte - häälestuse energia - sihikindlat suunamist.  Mõne aja  pärast, kui uued nägijad olid oma harjutused välja töötanud, said nad aru, et tavapärase elustiili puhul nihutab varitsemine kogumispunkti väga minimaalselt. Maksimaalse efekti saavutamiseks vajas varitsemine ideaalseid tingimusi - piiramatu võimu ja meelevallaga kuiviktüranne. Mida edasi, seda raskem oli uutel nägijatel selliseid tingimusi luua, kuiviktürannide  leidmine või tekitamine muutus järjest vaevarikkamaks ülesandeks. Lõpuks jõudsid uued nägijad järeldusele, et neil tuleb taas näha Kotka emanatsioone ja leida mingi sobivam tee kogumispunkti nihutamiseks. Seejuures põrkasid nad aga kokku väga tõsise probleemiga. Nad avastasid, et Kotka emanatsioonide nägemine tähendab riskimist surmaga ja ometi oli seda vaja teha. Tollal  kasutasid nad vanade nägijate unenägemise tehnikat nagu kilpi, mis kaitses neid Kotka emanatsioonide surmava löögi eest. Seejuures avastasid  nad, et unenägemine ise ongi kõige efektiivsem moodus kogumispunkti nihutamiseks. Uutel  nägijatel on raudne reegel, et  unenägemist peab õppima oma normaalses teadvusseisundis. Unenägemine nõuab iga killukest meie käsutuses olevast energiast. Kui me millegagi väga hõivatud oleme, siis pole unenägemine võimalik. Olla millegagi väga hõivatud, tähendab nõidade jaoks olukorda, kui kõik inimese energiavarud on kasutusele võetud. Unenägemine on väga ohtlik ja unenägijad väga haavatavad. Oht seisneb selles, et unenägemises peitub kujutlematu jõud ja unenägijad muutuvad kaitsetuks seetõttu, et unenägemine jätab nad häälestusenergia ettearvamatu ja mõõtmatu mõju meelevalda. Uued nägijad said peagi aru, et normaalses teadvusseisundis on inimesel suur hulk  kaitsekilpe, mis neutraliseerivad unenägemise ajal ootamatult häälestuvate kasutamata emanatsioonide jõu. Unenägemine nagu varitseminegi sai alguse lihtsast tähelepanekust. Muistsed nägijad märkasid,  et unenägudes nihkub kogumispunkt täiesti loomulikult veidi vasakule. Inimese une ajal selle punkti fiksatsioon  justkui lõdveneb ja helenduma hakkavad mitmesugused kasutamata emanatsioonid. Vanades nägijates äratas see tähelepanek otsekohe huvi ja nad alustasid tööd tolle loomuliku nihke kallal, kuni õppisid seda kontrollima. Seda tehnikat hakkasid nad nimetama kontrollitud unenägemiseks või unenäokeha  valdamise kunstiks.  Nende teadmised unenägemise alal olid määratud. Lõviosa sellest oli aga uutele nägijatele kasutu. Kui tuli aeg neid iidseid teadmisi taas rakendada,  võeti üle üksnes unenägemise üldpõhimõte. Uued nägijad kasutavad seda Kotka emanatsioonide nägemiseks ja oma kogumispunkti nihutamiseks. Nii vanad kui uued nägijad mõistavad unenägemist kui kogumispunkti loomuliku nihke kontrollimist  magamise ajal. Nihke kontrollimine ei tähenda mingil juhul selle suunamist, vaid kogumispunkti hoidmist selles asendis, kuhu see magamise ajal iseenesest nihkub. See on väga keerukas manööver, mille sooritamine nõudis vanadelt nägijatelt tohutut pingutust ja keskendumist. Unenägijal tuleb saavutada väga peen  tasakaal, sest unenägudesse pole võimalik sekkuda ega ka neid suunata teadvuse jõul ja ometi peab kogumispunkti nihe alluma unenägija kontrollile, see  on paradoks, mida ei ole võimalik lahendada mõistuse abil, vaid üksnes praktiliselt. Jälgides unenägijaid magamise ajal, leidsid vanad nägijad lahenduse, unenägudel tuleb lasta järgida oma loomulikku rada. Nad nägid, et mõnedes unenägudes kaldub unenägija kogumispunkt palju sügavamale vasakusse poolde kui teistes. See tähelepanek tõstatas küsimuse, kas kogumispunkti paneb liikuma unenägude sisu või, vastupidi, just kogumispunkti liikumine tekitab unenäo sisu, aktiviseerides kasutamata emanatsioone. Nad taipasid  peagi, et unenäod kutsub esile kogumispunkti nihkumine vasakusse poolde. Mida ulatuslikum on nihe, seda elavam ja veidram on unenägu. Loomulikult proovisid nad oma unenägusid suunata, oma kogumispunkti kaugemale vasakule nihutada. Nad avastasid, et kui unenägija püüab oma  unenägusid teadlikult või  poolteadlikult suunata, pöördub kogumispunkt  kohe tagasi oma harjumuspärasesse asendisse. Nad jõudsid paratamatult järeldusele, et katsed tahtlikult unenägusid suunata ei too kaasa mitte  kogumispunkti soovitud liikumist, vaid viivad sootuks vastupidise tulemuseni, üksnes segavad  selle loomulikku nihet. Sellest avastusest lähtudes arendasid vanad nägijad  välja oma hämmastavad  teadmised unenägemise kohta. Neil teadmistel oli väga palju ühist sellega, mida uued nägijad taotlesid, kuid oma esialgsel kujul oli uutel nägijatel neist vähe kasu. Kohta kuhu kogumispunkt unenäos liigub, nimetatakse unenäoasendiks. Vanad nägijad  saavutasid oma unenäoasendi hoidmises sellise vilumuse, et olid võimelised isegi oma kogumispunkti uues asukohas üles ärkama. Vanad nägijad nimetasid seda seisundit unenäokehaks. Neil oli selle seisundi üle sedavõrd meisterlik kontroll, et iga kord, kui  nad  ärkasid üles uues unenäoasendis, suutsid nad luua ajutise uue keha. Unenägemisel on üks hirmus varjukülg. See pärineb vanadelt nägijatelt. Unenägemine on nakatatud nende meelelaadist. Unenägemises ei ole mingit võimalust kogumispunkti liikumist suunata, ainus, mis seda nihet mõjutab, on unenägija isiklik jõud või nõrkus. See ongi esimene lõks. Uued nägijad kõhklesid algul, kas üldse unenägemist  kasutada. Nad arvasid, et unenägemine ei tee sõjamehi  mitte tugevaks ja vabaks, vaid muudab nad nõrgaks, kammitsetuks  ja tujukaks. Vanad nägijad olid just kõik sellised. Kuna uutel nägijatel ei olnud teist valikut kui unenägemist kasutada, arendasid nad välja keeruka käitumissüsteemi, et korvata unenägemise kahjulikku mõju. Seda hakati nimetama sõjamehe teeks ehk sõjamehe rajaks. Selle süsteemi abil muutusid uued nägijad tugevamaks ja saavutasid  sisemise tugevuse, mida neil oli vaja  kogumispunkti nihke suunamiseks unenägudes. Sisemine tugevus tähendab meelerahu, peaaegu ükskõiksust, muretust, ennekõike aga loomulikku ja sügavat  kalduvust kõike uurida, kõigest aru saada. Uued nägijad nimetasid kõiki neid iseloomujooni kainuseks.

Uued nägijad olid veendunud, et laitmatu elu viib vältimatult kainusele ja see omakorda kogumispunkti liikuma hakkamiseni. Nad uskusid, et kogumispunkti saab liigutada ka seestpoolt. Nad läksid sammu võrra kaugemale ja väitsid, et laitmatutel inimestel polegi vaja juhti, nad võivad iseseisvalt, energia kokkuhoiu abil teha kõike, mida teevad nägijad. Neil pole vaja muud, kui teada võimalusi, mis nägijad on avastanud. Ainus, mida on tarvis, on laitmatus, energia. Ja see algab ühestainsast teost, mis on  hästi läbimõeldud, täpne ja järjekindel. Kui seda tegu küllalt kaua korrata, saavutatakse kõrvalekaldumatu taotluse tunne, mille võib suunata ükskõik millele. Kui see on saavutatud, on tee vaba - ühest  avastusest kasvab välja teine, kuni sõjamees jõuab arusaamisele oma tõelistest võimetest. Vanad nägijad keskendasid oma jõu unenäokeha uurimisele ja rakendamisele. Nad jõudsid nii kaugele, et kujundasid sellest endale uue, otstarbekama keha - lõid end uuesti üha veidramatel viisidel. Uute nägijate hulgas on teada kindel fakt, et terved jõugud vanu nägijaid ei tulnud enam tagasi, kuna olid  ärganud üles mõnes säärases unenäoasendis, mis neile meeldima hakkas. Võimalik, et nad kõik surid nendes kujutlematutes maailmades, kuid pole ka võimatu, et nad on seal veel praegugi elus - kes teab, millisel moondunud kujul või viisil.Vanade nägijate eesmärgiks oli luua keha täielik teisik  ja see neil peaaegu  õnnestuski. Ainult silmi ei suutnud nad kopeerida. Silmade asemel on unenäokehal ainult teadvuse hõõgus. Uued nägijad ei hoolinud  vähimatki keha täielikust teisikust - neid ei  huvitanud üldse keha kopeerimine. Aga nimetuse unenäokeha jätsid nad alles, et tähistada seda tunnet, seda energiavoogu, mis kandub kogumispunkti nihkega mistahes kohta siin maailmas või mistahes  kohta selles seitsmes maailmas, mis on inimesele kättesaadav.

Unenäokehani jõudmise esimeseks sammuks on tegu, selle järjekindel kordamine sünnitab kõrvalekaldumatu taotluse. Kõrvalekaldumatu taotlus viib sisemise vaikuseni ja sisemine vaikus sisemise tugevuseni, mis teeb meie unenägudes võimalikuks kogumispunkti nihke sobivasse asendisse. Seda järjestust nimetatakse vundamendiks. Alles pärast seda, kui vundament on paigale pandud, saab hakata üles ehitama kontrolli. See seisneb unenäoasendi süstemaatilises säilitamises, mis saavutatakse unenäopildi visa alalhoidmisega. Pideva harjutamisega saavutatakse võime hoida uusi unenäoasendeid uute unenägude puhul, mitte niivõrd sellepärast, et need harjutused suurendaksid võimet unenägusid sihipäraselt kontrollida, vaid seetõttu, et iga kord, kui seda kontrolli  rakendatakse, kasvab sisemine tugevus. Suurem sisemine tugevus omakorda sunnib kogumispunkti nihkuma unenäoasenditesse, mis on üha sobivamad kainuse edendamiseks. Teisiti öeldes - unenäod muutuvad  iseenesest üha  hõlpsamini käsitlevaiks, isegi korrapärasteks. Unenägijate areng on kaudne. Sellepärast uued nägijad uskusid, et unenägemisega on võimalik tegeleda ka iseseisvalt, ilma igasuguse  kõrvalise abita. Kuna unenägemine kasutab loomulikku sisemist kogumispunkti nihet, siis ei ole vaja kedagi, kes meid abistaks. Meil on hädasti vaja kainust ja keegi peale meie enda ei  saa seda meile anda ega aidata meil selleni jõuda. Ilma kainuseta on kogumispunkti nihe sama kaootiline nagu meie tavalised unenäod. Nii et kokkuvõttes seisneb  unenäokehani jõudmise protseduur meie igapäevaelu laitmatuses. Kui kainus on kord saavutatud ja unenäoasendid muutuvad üha kindlamaks, siis astutakse järgmine samm ja ärgatakse mõnes unenäoasendis üles. Taotlus kui äärmiselt keerukas kontroll häälestuse jõu üle hoiabki alal, unenägija kainuse varal, mistahes emanatsioonide häälestuse, mille kogumispunkti liikumine on helendama pannud. 

Unenäokehal on väga lihtne vaadelda Kotka emanatsioone pikka aega järjest, kuid lõpuks võivad need emanatsioonid unenäokeha hõlpsasti endasse neelata. Nägijad, kes vaatlesid Kotka emanatsioone ilma unenäokehata, surid ja need, kes vaatlesid neid unenäokeha abil, põlesid sisemises tules. Uued nägijad lahendasid selle probleemi, vaadeldes gruppidena. Kui üks vaatles emanatsioone, siis teised olid valmis iga hetk tema nägemist  lõpetama. Et seda teha pidid nad olema koosunenägemises. Koosunenägemises hakkab miski meid juhtima ja äkki selgub, et me näeme ühte ja sama pilti teiste unenägijatega. Kuna me oleme inimesed, keskendub meie teadvuse helendus automaatselt samadele emanatsioonidele, mida kasutavad teised inimolendid. Me  reguleerime  oma kogumispunkti asendit nii, et see sobiks kokku nende omadega, kes on meie ümber. Me toimime nii paremal poolel, oma  igapäevases tajumises ja sama teeme ka vasakul poolel, unenägemises viibides.