Me kõik alustame tavaliste naiste ja meestena, kuid see ei tähenda, et meil poleks võimalusi leida mõte oma elule.

MITTE KEEGI EI SATU LÕKSU ILMA ENDA NÕUSOLEKUTA.

Meie ümber olevad inimesed on peegliteks, milles me näeme iseennast. Kui üks peegel peegeldab armastus ja teine viha, siis me võime aru saada, kuna me armastame ja kuna me põlgame. Meie peeglid ei valeta kunagi. Peeglid  näitavad meile kuidas me mõtleme, tunneme ja tegutseme ümbritseva maailma suhtes. Me võime olla peegelduse suhtes pahased, kui need ei muutu enne, kui oleme muutunud ise. Nagu muutub inimene, nii muutub ka peegeldus.

Sõjamees võib aegajalt kutsuda esile enda kuju, mis on mõeldud selleks, et viia eksitusse ümbritsejaid. Seda nimetatakse varitsemiseks. Eksisteerib hulgaliselt põhjusi, miks sõjamees tahab luurata teisi ja kõige tähtsam on kohtumine väikeste türannidega. Puutuda kokku väikeste türannidega on alati ebameeldiv, teiste sõnadega nad teevad nii või teisiti meie elu õnnetuks, kuid reeglina õige käitumine nende suhtes võib anda meile rikkalikke teadmisi.

Väikesed türannid kujutavad endast midagi enamat kui lihtsalt peegel, kuna sellised inimesed näitavad meile meie nõrkusi. Sellepärast sõjamees võib oma tahtega sundida väikest türanni ennast jälitama. Selleks, et seda saavutada, sõjamehel on vaja meelitada väikest türanni ja siis peab sõjamees kiiresti ja tegusalt muutma oma käitumist, et mitte sattuda tema võimu alla. See on sarnane lõvi ärritamisega. Mitte ainult riskantne, vaid äärmiselt ohtlik. Kuid kui väikeste türannide suhtes kasutada õiget varitsemist, siis see kogemus õpetab meile palju ja võimaldab leida enda sees selliseid potentsiaalseid võimalusi, mille olemasolust te ei saa mingil muul moel aimu.

AINUS ÕIGUSTUS INIMESE FÜÜSILISELE EKSISTEERIMISELE ON ÕPPIMINE. SEE ON TEMA ETTEMÄÄRATUS, MIDA TA EI SAA VÄLTIDA MITTE MILLEGAGI.

Õppimisest võib aru saada kui kogemuse läbi tundmaõppimist, kuna Sõjamehe Tee on eelkõige praktiline tee. Informatsiooni kogumine ei tähenda veel õppimist. Infor­mat­sioon on kasutu, kui inimene ei leia sellele praktilist kasutust isiklikus elus.

Inimesel on kaks valikuvabadust, kas soodustada oma määratuse elluviimist või seda takistada.

INIMESEL ON ETTEMÄÄRATUS UURIDA KOGEMUSE PINNAL KÕIK­VÕI­MALIKKE, LOENDAMATUID ELU ILMINGUID MEIE UNIVERSUMIS.

Reaalseks võimaluseks on kokkupanekupunkti liikumine ja täiesti uue vaate saamine maailmale. Inimkond ei tee seda kuna puuduvad piisavad teadmised.

SELLES MAAILMAS EI ANTA MIDAGI LIHTSALT NIISAMA – IGASU­GU­SED TEADMISED SAADAKSE AINULT KÕRGE HINNA EEST.

TASU SAADUD TEADMISTE EEST ON INIMESE ELU. TEADMISI, MIDA TE OTSITE ON VÕIMALIK SAADA AINULT SELLISEL JUHUL, KUI TE PÜHENDATE SELLELE OMA ELU.

POLE VÕIMALIK MINNA TEADMISTE TEELE, ILMA, ET NEID TEAD­MISI  LÄBI  ELATAKS.  ENESEOHVERDUS PEAB OLEMA TÄIELIK.

INIMENE EI JÕUA TEADMISTE TEELE LOOMULIKUL VIISIL; SELLEPÄRAST ON IGA ÕPPIMINE SUNNITUD.

Tõeline teadmine on teadmine iseendast ja neid teadmisi ei ole võimeline andma teile keegi. Tõeline vaimne õpetaja võib ainult anda juhatusi, mis aitab avada isiklikke reserve.

TEADMISED ON KÕRGEMAL JA VÕIMSAMAD INIMESEST. MINNA TEADMISTE TEED TÄHENDAB VÕIDELDA ELU EEST. KUI TE ASUSITE SELLELE TEELE, SIIS PEATE OLEMA VALMIS VÕITLUSEKS.

ALGUL EI TEA MITTE KEEGI MIDA TÄHENDAB ÕPPIMINE, KUNA TA EI TEA, MIDA TÄHENDAB OLLA INIMENE. SEEPÄRAST TA OOTAB AUTASUSID, MIS ON VASTU TEMA MÄÄRATUSELE JA SEEPÄRAST SEDA EI SAA JUHTUDA.

 

LÄHENEMINE TEADMISTELE ON VÕRDNE VÕITLUSEGA ELU EEST. SÕJAMEES LÄHENEB TEADMISTE JUURDE TÄIELIKU TÄHELEPANU, HIRMU, AUSTUSE JA ABSOLUUTSE KINDLUSEGA. IGAÜKS, KES ON NII RUMAL, ET LÄHENEB TEADMISTELE TEISITI, KAHETSEB OMA TEGU. KUI TA ON PIISAVALT TARK, ET TUNNISTADA OMA TEADMISTEOTSINGUD ELU JA SURMA KÜSIMUSEKS, SIIS TAL EI OLE PÕHJUST KAHETSEDA.

 

Selleks, et omandada tõelisi teadmisi ja võimeid, peab inimene  muutuma terviklikuks. Ta peab lähedalt tutvuma iga enda osaga. Ta peab äratama kõik oma potentsiaalsed võimed, tooma nad teadvuse valgusesse. Sõltumata sellest, kui hirmutavad või ebameeldivad need ka ei oleks. Just sellepärast iga Sõjamehe Tee õpilasele õpetatakse tehnikat  nimetusega ülevaatus/kokkuvõtete tegemine.

Esimestest ettevalmistuspäevadest peale oodatakse, et õpilane vaataks oma elu üle väiksemagi pisiasjani, jooksvast momendist tagasi, kuni maailmasündimiseni. On ilmne et, see pole lihtne ja seda ei  saa teha ruttu. Täieliku  mälu omandamiseni kulub aastaid. Kuid see on vaja läbi käia, kui õpilane soovib minna Teadmiste Teele. Ainult kokkuvõtete tegemise abil on õpilane võimeline tõeliselt aru saama kogu oma olemusest.

TÕELISI TEADMISI TULEB LÄBI ELADA OMA SISEMISES MINAS JA KUNA SISEMINE OLEMUS ON IGAL ISIKSUSEL UNIKAALNE, SIIS TEADMISI POLE VÕIMALIK SAADA VESTELDES.

TEADMISED, MIS ON SAADUD TEISTELT INIMESTELT, EI OLE VEENVAD. KINDLUS TEADMISTEST TULEB TÄNU PRAKTIKALE.

 

ISEGI KUI SÕJAMEES EI SAANUD MINGI KONKREETSE TEADMISTE OTSIMISEGA HAKKAMA, TA EI KAOTA, KUNA TEADMISTE TEEL, MEIL ON  PALJU LAHINGUID, VÕIDAME ÜHTEDES JA KAOTAME TEISTES. EDU MÄÄRATAKSE MITTE VÕITUDE ARVU, VAID SELLE JÄRGI KUI HÄSTI ME VÕITLEME.

Pideva võitlusega õpilane murrab kokkupanekupunkti fikseerituse. See on üsna oluline, kuna me ei saa saavutada konkreetset progressi, kuni me ei õpi nihutama oma kokkupanekupunkti. Sellepärast Iidsed nägijad nihutasid kõigepealt kokkupanekupunkti  ja siis asusid õpetama.

Kokkupanekupunkt meenutab raadio laine nuppu, mis võimaldab häälestuda erinevatele lainetele. Iga kord, kui me seda muudame, me läheme üle uuele sagedusele, mis kuulub uuele raadiojaamale.

Kokkupanekupunkt kindlustab meile juurdepääsu erinevatele energiaväljadele. Tänu temale me kogume kogemusi ja teadmisi. Minnes teiste energiaväljade juurde me omandame teistsuguse vastuvõtu. Uus vaade maailmale sunnib meid kaotama sidet varem saadud kogemusega ja teadmistega või “unustama” neid. Tegelikult me ei unusta midagi.

Kui ühed teadmised katavad teisi, siis esimesed teadmised lähevad alateadvusesse. Meie tunded ja mõtted ja järelikult ka meie tegevus on suures osas mõjutatud alateadvusest. Ja nii võitleb õpilane  tihti vanade harjumustega.

Selleks, et saavutada täielik mälu ja edukalt praktiseerida mittetegemist on vaja osata liigutada kokkupanekupunkti kõikidesse eelmistesse asenditesse. Ainult taastades vana kokkupanekupunkti  seisundi on võimalik selles seisundis saadud teadmiste meenutamine.

TEE VÄÄRTUS ON SELLES, TEDA MÖÖDA VÕIB MINNA. KUI TE TUNNETE, ET TEE MIDA MÖÖDA TE LÄHETE POLE TEIE OMA, TE PEATE TA JÄTMA OTSEKOHE. OTSUS JÄRGIDA MINGIT TEED PEAB PÕHINEMA SELGUSEL, MIDA TEKITAB  SÕJAMEHETEEL DISTSIPLINEERITUS, MITTE AGA HIRM, AUAHNUS. LAHENDUSED, MIS ON TEHTUD SELGES VALGUSES EI VALMISTA TEILE PETTUMUSI.

Ei oma tähtsust võidud ega kaotused, tähtis on kas me võitlesime või mitte ja kui hästi me võitlesime.

Aegajalt võivad teadmised meid hirmutada, eriti need teadmised, mis puudutavad meie ohutunnet.

UURIGE IGAT TEED, KÕIGI VÕIMALIKE VAHENDITEGA, JA SIIS KÜSIGE ENDALT – JA AINULT ENDALT – ÜKS KÜSIMUS: “KAS SEE ON SÜDAME TEE”

KÕIK TEED ON SARNASED TEINETEISELE. AINUS ERINEVUS NENDE VAHEL ON SEE, ET ÜHEL TEEL ON SÜDA, TEISEL EI OLE. TEE MILLEL ON SÜDA TÕSTAB MEELEOLU. KERGENDAB RASKUST JA TOOB RÕÕMU. TEEL MILLEL POLE SÜDANT ME KOMISTAME JA MEIE VAIM LANGEB; IGA TEE SUNNIB MEID VAATAMA OMA ELU VIHA JA TULISUSEGA.

Tavaline inimene satub harva südame teele, kuna suurema osa ajast sammub teed pidi, mis on ühiskonna poolt ette määratud. Ta ei ela kunagi hetkes, vaid viibib kas minevikus või tulevikus. See ei anna ei rahu, rõõmu, imelise tunnet.

Ainus kaotus elu on loobumine võitlemast.

JAHT JÕULE

 

PARIM JAHIMEES ON SEE KES VÕITLES JA PINGUTAS SELLE NIMEL, ET OMANDADA KÕIK SELLE TEGEVUSEGA SEOTUD KAVALUSED, MITTE SEE KELLEL ON PARIMAD EELDUSED.

Jõud määrab kuidas energia häälestatakse. See on jõud, mis vabaneb, kui energiaväli kookoni sees häälestatakse energiaväljale väljaspool kookonit. Selle  häälestatuse tulemuseks on taju. Seepärast võib öelda, et jõud  on  taju tulemus.

Eksisteerib kaks traditsiooni jõu  määratlemiseks. Me ei ole võimelised jälgima jõudu, nagu ka me pole võimelised nägema taju, kuid me võime olla tunnistajateks ühe ja teise toimimisele.

Jõu ilminguid on kõige parem kirjeldada kui seda, mida me mõistame elujõu all või energia all. Kui te tunnete tõstvat tunnet, jälgides päikese loojangut, siis see juurdevool on jõu  toime või taju efekt. Jõu või elujõu kasvamine, iseenesest ei ole jõud. See on jõu tagajärg, täpsemalt isikliku jõu tagajärg.

Kui kokkupanekupunkt  on jäigalt fikseerunud teatud seisundis, siis on taju ka fikseerunud. See tähendab, et me võtame kõike vastu  taju süsteemile kohaselt, mida võib nimetada vaateks maailmale. See vaade maailmale ei muutu niikaua, kuni kokkupanekupunkt on samas kohas. Meile on kättesaamatud teised energeetilised väljad, peale nende, mis on iseloomulikud sellele konkreetsele seisule.

Kokkupanekupunkt kujutab endast kirka valgusega poolsfääri, mis on umbes ten­nise­palli suurune. Kättesaadavateks energiaväljadeks on need väljad, mida see pool­sfäär valgustab, lõigates neid. Energiaväljad kujutavad endast valguse kiiri, mis on sar­nased niitidele ja seepärast nägijad kirjeldavad neid kui valguseniite. Kuna ener­gee­ti­li­sed väljad on peened, siis tuhanded niidi lõikavad kokkupanekupunkti  ja häälestuvad vastavalt energiaväljadele väljaspool kookonit. Energiaväljad väljaspool kookonit on identsed sellega, mis on sees, kuid võimalikud nende väljade ühtimised on hämmastavad. Isegi kõige kogenenumale  nägijale jääb arusaamatuks, mida üks või teine häälestatus määrab ja milliste tulemusteni viib üks või  teine häälestatus. Kõik see toimub vastavalt  taotlusele.

Kokkupanekupunkti liikumine  määrab ära kuidas tema pöörlemine tavalises seisus viib uute energeetiliste väljadega segunemiseni. See on paljus sarnane raadiolaine nupu keeramisele. Nihkumine tähendab seda, et ta liigub täiesti uutele energeetilistele väljadele. Nihkumine tähendab kokkupanekupunkti üleminekut täiesti uude olukorda kookoni pinnal ja tema sees.

Energeetiliste väljade asetus teatud häälestatuses määrab ära inimese konkreetse maailmavaate ja võime suhelda. Kui me kohtame kedagi, kes omab samasugust häälestatust, siis segunemine on kooskõlastatud. Sellise inimesega me saavutame imelise teineteisemõistmise ja meil ei ole raskusi suhtlemisel. Kui me kohtame kedagi, kes kasutab diametraalselt vastupidist segunemist, suhtlemine muutub õudseks.

Kui me ei oska muuta kokkupanekupunkti, siis meie vastuvõtt fikseerub jäigalt ja sama toimub ka meie vaadetega maailmale. Just nimelt see fikseerumine kutsub esile kordused ja harjumusliku käitumise. Kordamine fikseerib veel tugevamini kokkupanekupunkti.

Lastel kokkupanekupunkt on liikuv, kuni ühiskonna mõju selle fikseerib. Nad liigutavad teda spontaanselt.

Selleks et muuta kokkupanekupunkti on vaja isiklikku jõudu. Energiat nõuab kõik, mida me teeme, sealhulgas ka kokkupanekupunkti liikumine ja nihutamine. Teatud isiklikku jõudu  on vaja ka selleks, et hoida kokkupanekupunkti teatud kohas.

Kui kokkupanekupunkti ja järelikult ka meie vaade maailmale on fikseerunud, siis isikliku j­õu kogus vastab meie vastuvõtu tasandile, kuna isiklik jõud  on taju tulemus. Taju vastab teadvustamise tasandile.

Kui meil ei ole isiklikku jõudu, mille abil muuta kokkupanekupunkti asendit, kust siis leida lisajõudu?

Kui kogu meie isikliku jõu  neelavad ära harjumused, siis me peame lõpetama kõik kasutud tegevused. Tuleb lahti saada ka oma vaatest maailmale, kuna jäik vaade maailmale on üks harjumustest ja hoiab kokkupanekupunkti  fikseerunud asendis. Ainus võimalus kuidas seda teha on täielik ärkamine, täielik tähelepanu igal momendil. Tänu  laienenud kõige teadvustamisele, mis toimub meie elus, me võime hakata eristama tähtsat kõigest sellest, mille võiks oma elust eemaldada.

Sõjameestele meenutatakse alati vajadusest osutada erilist tähelepanu oma elu igapäeva pisiasjadele, sest nende kogusumma määrabki ära meie käitumise ja vaate maailmale.

Soovides  täielikult teadvustuda, me tegelikult taotleme taju. See on Sõjamehe Tee otsustav ja kohustuslik nõudmine. Just nimelt taotlus määrab ära meie taju. Mida rohkem me taotleme teadvuslikkust, seda laiemaks muutub meie taju ja järelikult seda rohkem isiklikku jõudu me tekitame.

EI OLE MINGIT MAAGIAT ON AINULT TAOTLUS.

Selleks, et lahti saada oma vaatest maailmale, on meil vaja teadvustada kõiki pi­s­i­as­ju oma igapäevases elus – siis me võime tunnetada, mida kujutab endast meie vaade maail­male ja mida me teeme, et seda toetada. Nagu  me hakkame täpselt tunnetama isik­lik­ku vaadet maailmale ja seda kuidas me seda toetame, siis sellest vaatest vabanemine mittetegemise tehnika abil on küllaltki lihtne.

Jõu jahtimine tähendab otsida võimalusi oma isikliku jõu suurendamiseks, et me saaksime liigutada kokkupanekupunkti.

Kui me tahame jõudu, siis on vaja tegutseda – on vaja jõu peale jahti pidada ja se­da on vaja teha hästi.

JAHIMEES ON ERANDITULT DISSIPLINEERITUD INIMENE, KUNA TEMA EKSISTEERIMISE PARAMEETRID ON ÄÄRMISELT TÄPSED.

JAHIMEES ELAB TÄIELIKULT  JAHTIDES; AINULT SELLEL TINGIMUSEL TA VÕIB SAAVUTADA EDU.

Selleks, et jahtida jõudu, peame olema igal momendil täielikult teadlikud. Jahimees, kes teadvustab ennast ainult aegajalt ei saa kunagi heaks jahimeheks. Väga kiiresti võib ta saada röövlooma saagiks. Pidev teadlik olek on ise juba paljude inimeste jaoks võitlus. Sellepärast enne kui me saame jahimeesteks selle sõna tõsises mõttes, meie elus peavad toimuma tõsised muutused.

TÕELISED MUUTUSED EI OLE KUNAGI KERGED – INIMENE MUUTUB AINULT NENDES OLUKORDADES, KUI TA PEAB MUUTUMA.

ISEGI OLUKORDADES, KUI INIMENE PEAB MUUTUMA, TA RUMALALT LOOBUB SELLEST, KUNI TA EI NÄE MUUTUSTE EELISEID.

HEA JAHIMEES MUUDAB OMA VÕTTEID VASTAVALT VAJADUSELE

TÕELISED MUUTUSED ON OMA LOOMUSELT ALATI KATASTROOFILI­SED JA VIIAKSE ELLU VÄIKESTE JA TÄHTSUSE­TU­TE SÜNDMUSTENA. JAHIMEES JÄLGIB SELLISEID SÜNDMUSI ISEENDAS JA OMA SAAGIS, SEEPÄRAST TULEMUSED EI OLE KUNAGI OOTAMATUD.

Ei tuleks ennast petta, et me oleme võimelised muutma oma elu tasapisi, kuna sel­lised muutused pole tegelikud muutused. Ainus muutus looduses, mida võiks nimetada püsi­vaks on vananemine, kuid vananemise protsess on iseloomulik ainult füüsilistele vormidele. Kangekaelne aja jooksul ei muutu vähem kangekaelseks – ta ainult tundub pehmem, kuna tema keha nõrgeneb ja tal jääb vähem jõudu torisemiseks. Kõik tõelised muutused, isegi iseloomu muutused, on alati ootamatud ja omavad kaugeleulatuvaid tagajärgi. Muutus  on tegus, siis kui ta on tehtud teadlikult ja vabatahtlikult.

SELLEKS ET JÕUDA TEADMISTE TEEL EDASI, ON VAJA KÕIKEHÕL­MA­VAID MUUTUSI. ON VAJA TÄIELIKULT ÜMBERKUJUNDADA OMA TONA­LI SAAR.

INIMENE ON OMA OLEMUSELT PUHAS VAIM, MIDA NIMETA­TAK­SE NAGUALIKS, KUID ALATES SÜNNIST HAKKAB TA KASUTAMA VA­HEN­DA­JAT MIDA NIMETATAKSE TONALIKS

TONAL KUJUTAB ENDAST INIMESE ISIKSUST. TA ON SARNANE SAA­RE­LE, MIS ASUB PUHTA OLEMUSE ÄÄRETUS OOKEANIS NAGUALIS. SEL­LEL SAAREL ON KÕIK, MIDA VAJAB KEHASTUNUD ISIKSUS ELUKS FÜÜSI­LISEL TASANDIL.

Tonali saar kaudselt haarab kõike, mida me peame iseenda osaks. Tonal kujutab endast füüsilist keha, emotsionaalseid kalduvusi ja mõistust. Meie mõtted, emotsioonid ja tegevus füüsilisel tasandil on kõik tonali osad. Kui ma olen vaene, siis on minu tonal vaene, kuna nagual  vaim ei saa lihtsalt vaene olla. Kui ma olen haige, siis on tonal  haige. Kui ma olen vihane, siis on vihane tonal. Kui mu ei piisa isiklikku jõudu, siis see on minu tonali puudus. Tonal  on helendav kookon, kõigi oma energeetiliste väljadega, mis sinna kuuluvad.

Kui meil on millelegi nimetus, kui me oleme võimelised seda kirjeldama, siis see miski on tonali saare omadus. Tonal  kujutab endas kõike, mis on ilmnenud mingil kujul. Nagual  on puhas vaim või puhas olemine, ta tähistab ilmnematut vaimu. Tonal  on miski, nagual  on mitte-miski.

Kõik meie elus määratakse ära meie tonali saare eripäraga. Seda eripära võib ni­me­tada vaateks maailmale ja ta moodustab tonali  saare maastiku. Kui meie saare eripä­raks on agressiivsus, siis on agressiivsus ka üks osa meie vaatest maailmale.

Kõik saare osad on meie eluks vajalikud eluks füüsilisel tasandil. Õpilase ülesan­deks on oma tonali saar  ümber kujundada. Ta peab muutma selle maastikku. Kõik saarel peab saama oma koha.

Tuleme tagasi agressiivsuse näite juurde. Tavaline inimene avastades, et on ag­res­siivne võib hakata seda peitma ja varjama. Sõjamehe Tee Õpilane peab tunnistama oma ag­ressiivsust, mitte teda alla suruma. Ta peab õppima oma agressiivsust konstruktiivselt kasutama. Peale aastaid harjutamist võib sellest saada võimas relv. Agressioon, mis oli inimese iseloomuomadus, jäi kõrvaldamata tonali saarelt, ta vaid kujundati ümber väärtuslikuks oskuseks, allutades ta täielikult kontrollile.

Tonali saare ümberkujundamine kujutab endast täielikku muutust, mis on vajalik, kui inimene tahab edukalt lõpetada jõu  otsingud.  Seda ei olegi nii raske teha, tuleb ainult oma elu hinnata ja välja selgitada oma väärtused. Jahimehe jaoks ei ole halbu omadusi – eksisteerivad ainult potentsiaalsed, arendamata võimalused.

MEIE NÕRKUSED ON REALISEERIMATA POTENSIAALSED VÕIMA­LUSED.

Pidades jahti jõule  on meil vaja kõiki meie potentsiaalseid omadusi. Sotsiaalsed  ettekujutused võib meile õpetada, et mingid meie potentsiaalsed võimalused on halvad.

Jahimees on vaba ja liikuv olend, kes järgib südame teed. Kuna jahimees on liikuv olend, siis ta püüab muuta oma saare vormi, nagu tekib selleks vajadus.

JAHIMEES JUHIB OMA MAAILMA SELLISE TÄPSUSEGA, ET EI JÄTA ENDAST JÄLGI. JÄTTA JÄLG TÄHENDAB MUUTUDA SAAGIKS, KELLEGILE, KES ON VÕIMSAM KUI JAHIMEES ISE.

Selleks et olla jahimees, on vaja tegutseda maailmas ja jääda tema osaks. Seepärast jahimees ei püüa varjuda maailma eest – ta lihtsalt ei luba endale muutuda saagiks.

JAHIKUNST ON OSKUS VALIDA OMA ILMUMISEKS AEGA JA KOHTA. TEMA KOOSTOIMIMINE MAAILMAGA ON TASAKAALUKAS JA JAHIMEES EI KURNA ENNAST, EGA ÜMBRITSEVAT MAAILMA.

JAHIMEES ON KINDEL OMA JAHIPIDAMISOSKUSTES JA SEEPÄRAST EI TUNNE VAJADUST RAHUTUSEKS.

RAHUTUS SUNNIB INIMEST MEELETULT HAARAMA KINNI OMA MAAILMAST, MILLINE SEE KA POLEKS, KUI SELLISELT TA KURNAB ENNAST JA MAAILMA.

Peamine põhjus, miks inimestest saab saak on see, et neil ei ole tõelist enese­kind­lust ja seepärast otsivad nad ümbritsevate toetust ja heakskiitu. Rahutus on kõige kurna­vam sõltuvuse põhjus. Inimesed leiavad igasuguseid põhjusi, et olla häiritud ja nad ei teadvusta, mida teevad, pidevalt alahinnates oma isiklikku jõudu ja kaotades enesekindlust.

JAHIMEES ON LÄHEDALT TUTTAV OMA MAAILMAGA, KUID JÄÄB TEMAST ERALDATUKS.

Tänu eraldatusele ümbritsev maailm ei puuduta inimest. see ei tähenda, et jahimees oleks ümbritseva maailma suhtes ükskõikne.

Mitte ükski jahimees ei saavutaks edu, kui ei teaks oma elu igat üksikasja.

JAHIMEES EI KURNA OMA MAAILMA, TA VÕTAB SEALT SEDA, MIDA TEGELIKULT VAJAB. JAHIMEES HOOLITSEB, ET TEMA VARUD – SÕBRAD, SÖÖK, ÕNN JA JÕUD – EI SAAKS KUNAGI OTSA.

Vältides  muutumist saagiks, jahimees hoolitseb selle eest, et mitte korrata vigu ja õpib varitsemist. Jahimees hoolitseb selle eest, et tema liikumine ja tegevus oleks alati ettearvamatu. Kui me muutume jäigaks ja ettearvatavaks, siis me kaotame liikuvuse. Me fikseerime kokkupanekupunkti  jäigalt. Kui me “jääme kinni” oma maailmavaatesse, siis meie ettemääratuse jõud hakkavad meid varitsema, püüdes saada meid taas liikuvaks.

HEA JAHIMEES TUNNISTAB UNIVERSUMIS EKSISTEERIVAID KÕRGEMAID JÕDUSID, KES TEDA SUUNAVAD JA TEISI OLENDEID. NEED JÕUD DIKTEERIVAD NII ELU KUI SURMA ASJAOLUSID.

Kui jahimees tahab süüa, siis ta seab üles lõksu ja kui sinna lõksu satub loom, siis ta tapab ta vaikse lugupidamisega. Jahimees teab, et loom sattus lõksu mitte seetõttu, et ta oli leidlik, vaid tänu saatuse jõududele, kes suunasid looma lõksu.

Saatus määras selle looma saatuseks olla jahimehe saak. Teades seda, jahimees ei tunne haletsust looma pärast. Haletsus on suuremaid kuritegusid inimkonna vastu, kõigi elavate vormide vastu. Aegajalt  ka jahimees aitab, kuid ei tee seda kunagi, kui seda pole palutud. Suruda oma abi peale, ilma, et seda palutakse, tähendab olla ebaõiglane selle inimese suhtes.

Jahimees ei luba endale sekkuda jõudude tegevusse, kes juhivad kõigi olendite  elu ja surma, kuid vastutab oma tegevuse eest. Kui ta leia oma lõksust kaks looma, kuid tal on vaja ainult ühte, siis ta laseb teise lahti. Jahimees ei kurna kunagi oma maailma.

Distsipliin ja laitmatus on otsustavad, et aru saada raskustest, mis on seotud jahiga jõule. Kogu ettevalmistuse eesmärk on õppida jahti pidama oma peamisele saagile – jõule.

Ilma hoolika ettevalmistuseta ei jõu ükski inimene selles edasi, sest jaht jõule on raskem kui loomade ja inimeste varitsemine. Jõud on alati ettearvamatu ja mittemateriaalne.

Jõu varitsemine tähendab lõputut tähelepanu ja väga peent teadvustamise tunnet.

Ainsaks põhjuseks jahiks jõule  on sellise isikliku jõu kogumine, mis oleks piisav, et kuulutada ennast vabaks. Ainus võimalus tugevamaks saada on võidelda ja mida raskem on lahing, seda tugevamaks ta saab. Jahimees teab, mida raskem väljakutse, seda rohkem jõudu.

Jahimees teab, et jõud, kes suunavad elu Maal, ei tunne tema suhtes mingit haletsust ja hoolimist.

KUI SUL EI JÄTKU JÕUDU VÕITLEMISEKS, SIIS EI JÄÄ SUL MUUD ÜLE KUI ORJA ELU. JAHIMEES KUJUTAB ENDAST VABAT OLENDIT, KES EI SAA ENNAST MÄÄRATA ORJUSESSE; TAL EI OLE TEIST VALIKUT KUI VÕITLUS. KUI TA HUKKUB SELLES LAHINGUS, SIIS TA SUREB NAGU VABA OLEND, MITTE KUI ORI.

Iga inimese elus on momente, kus ta lihtsalt teab, et ta ei saa jätkata orjana. Sellest hetkest hoolimata sellest kas tal on jahimehe ettevalmistus või mitte – ta asub jahimehe teele.

Jahimees jälgib, et ta ei kulutaks isiklikku jõudu  rumalatele tegudele. Ta istub vaikselt maha, et ümberhinnata oma elu ja oma situatsioon. Ta  teab et on teinud panuse jõule ja tuleb ennast selleks jahiks ette valmistada. Reeglid  on lihtsad: ära anna armu ja ära oota halastust; võitja saab kõik.

JAHIMEES EI ALLU KELLEGI SOOVIDELE PEALE ISEENDA. KUI TA VÕTAB ETTE MÕNE TEGEVUSE, SIIS TA TÄIELIKULT TEADVUSTAB TEGEVUSE VÕIMALIKKE TAGAJÄRGI.

JAHIMEES EI LUBA KUNAGI ENDA MUUTUMIST OHVRIKS. OMA TE­GE­­VUSES VÕTAB TA ARVESSE ETTEARVAMATU JA SEEPÄRAST POLE TEDA KU­­NAGI VÕIMALIK TABADA OOTAMATULT. TA SUUDAB VÄLTIDA SUU­REMAT OSA SÜNDMUSI, MIDA RUMALAD PEAVAD ÕNNETUS­JUHU­MI­TEKS.

Kriitiliselt hinnates oma elu, jahimees teadvustab et kuigi risk on suur, tal ei jää midagi üle kui võidelda. Võideldes sotsiaalsete ahelate vabaduse eest me võime leida, et selle asemel oleme jõu orjad. Jahimehe jaoks eksisteerib kaks võimalust : kas võidelda sotsiaalse sõltuvuse vastu või loobuda võitlemast ja jääda sama rumalaks kui kaaskodanikud.

Jahimees saab jahimeheks sellepärast, et vältida sotsiaalse sõltuvuse ahelaid. Ta teeb seda sellepärast, et omandada isiklikku jõudu, mis lubab tal valida isiklik aruandlus süsteemi. Kui jahimees läheb nii kaugele, et tal ei ole tagasiteed, kuna ta ei taha elada mahajäetud maailmas. Siis ta teadvustab, et tal ei ole midagi kaotada, peale oma elu – kuid mida maksab elu, kui ta möödub ahelates. See moment jahimehe elus on kõige piinavam. Sellel ristteel saab jahimees aru, et tal ei ole valikut. Reis tundmatusse nõuab temalt julgust ja isegi enam, kuna ta tead, et sellel reisil pole tagasiteed. Sellel reisil on vaja, et jahimees unustaks kõik, mida teadis varem.

Alles pärast seda valikut, jahimees hakkab tõeliselt tunnetama jõudude mõju, mis saadavad teda kogu elu. Ta teeb lõplikku panuse jõule.

Mitte keegi ei saa vältida jõude, mis saadavad  meid kogu elu. Meie ettemääratus peab täituma. Jahimees tunnistab seda, siis kriitiliselt hindab ennast ja oma uut elu. Nagu laps, kes teeb oma esimesi samme, teeb jahimees oma samme Teadmiste Teel.

ALUSTADES JAHTI JÕULE, JAHIMEES SAAB ARU, ET TEMA KOGENE­MA­­TUS SUNNIB TEDA KAOTAMA TASAKAALU, KUID OLLES TÄIELIKULT ÄRKVEL JA ARENDADES RAHULIKKUST, TA SAAVUTAB VAJALIKU VAIMU TASAKAALU.

Kui me taganeme oma kogemusest, pööramata talle tähelepanu või suhtume sel­les­se kergemeelselt, me kaotame tasakaalu. kui me kaotame tasakaalu, siis on meie kõige loomulikum reaktsioon – peatuda, hetkeks tarduda, et uuesti saavutada tasakaal. Seda pau­si määratletakse kui elu rahulikkust.

Elu on pidev, see sisaldab energia pulseerimisi. Jahimees liigub nende pulseeri­mis­tega kooskõlas, peatudes iga tegevuse ees. Tänu sellele on ta võimeline keskenduma hüppe eel kogu oma tähelepanu. Kui ta pöörab igale tegevusele pingsa tähelepanu, siis ta ei kaota kunagi tasakaalu. Jahimees  on täielikult ärkvel.

Tänu sellisele elule jahimees kontrollib iga situatsiooni oma elus. Jahimees ei kontrolli oma elu kui sellist, kuna selline juhtimine pole tema võimuses.

Kontrollides igat elu situatsiooni, jahimees saavutab püsivuse ja kindluse, mis on vajalikud et asuda võitlema jõu eest. Ta teadvustab oma inimvõimete vaesust ja seepärast  tunneb jahimees hirmu. Kuid see hirm ei halva, see sunnib teda tegutsema ja olema roh­kem ärkvel. See on see hirm, mis tuleb teadmisest, jahi reeglid ei näe haletsust ja halas­tust.

Teades jahi reegleid jahimees kogeb sügavat austust oma vastase suhtes. Ta teab, et tulemus on aus, kuna võitja saab kõik.

Kui jahimees on  jõudnud nii kaugele, tal ei ole valikut – tuleb istuda ja oodata. Ta ei kiirusta kuhugi, kuna teab, et ta on teinud panuse jõule, tema saatuse juhtijad hak­ka­vad otsima teda , et temaga võitlusesse asuda. Jahimees tead, et karta ja püüda vältida võit­lust pole mõtet, kuna see ei too mingit kasu, kuna tema saatuse jõud jätkavad jahti temale, oodates iga nurga taga. Teadvustades, et ainus võimalus ellu jääda on võidelda, jahimees täitub absoluutse kindluse tundega.

Nii jahimees läheneb jõuga võitlemisele: ta on täielikult ärkvel, kartmatu, täis austust ja täielikult kindel endas. See on tema kilp.

Jahimehe tuju ei muutu kunagi melanhoolseks ja pessimistlikuks. Jahimehel pole mingit põhjust midagi kahetseda. Ta tunneb ennast väljavalitult ja rõõmsalt.