MITTE ÜKSKI INIMENE EI JÄÄ ELLU TEADMISTE TEEL ,KUI TA EI OLE VALMIS VASTU VÕTMA SURMA – SÕJAMEHE PARIMAT NÕUANDJAT.

Kui jahimees on teinud panuse jõule ja läbinud vastava ettevalmistuse jahimeis­ter­likkuses jõule,  jääb tal üle ainult korjata vajalikku praktilist kogemust. Tänu sellele kogemusele jõuab ta sõjamehe tasemele, sest ainus vahe jahimehe ja sõjamehe vahel on kogemus. Kogemuse puudumise tõttu teab jahimees halvasti praktilisi üksikasju, mis on seotud jahiga jõule. Sõjamees vastupidi, kujutab endast inimest, kes on karastunud võit­luses jõuga.

MEIST EI SÕLTU, KAS MEIST SAAVAD SÕJAMEHED VÕI MITTE. SEE OTSUS SÕLTUB NENDEST JÕUDUDEST, KES SUUNAVAD KÕIGI OLENDITE ELU.

Isiklikku kogemust ei saa planeerida, kuna ta ei allu inimese kontrollile. Mitte kellelgi ei õnnestu vältida oma ettemääratust või muuta seda, kuid saatus määrab, milline inimese kogemus saab konkreetse kehastuse. Kõik, mis meilt nõutakse, on kaasa aidata oma isikliku saatuse arengule, arukalt tehes koostööd nende jõududega, kes suunavad meid paljude elude jooksul. Seejuures me võime kasutada kõiki oma kogemusi ja me saame maksimaalse kogemuse. Selline mõistlik koostöö meie ettemääratuse jõududega ongi Tolteekide õpetuse peamine eesmärk. Kõik, mida õpetatakse õpilastele on suunatud sellele, et aidata seda oskust omandada.

Tavalise inimene, jahimehe ja sõjamehe elukogemus kujutavad endast kolm­nur­ka, mis on eluliselt vajalik Tolteegi terviklikuks olemiseks. Need kolm elulise koge­muse vormi on inimliku teadvustamise omadused. Iga õpilane peab püüdlema kõigi kolme omaduse maksimaalset arendamist. Meeletu oleks arvata ,et keegi on võimeline saama teadmistega inimeseks, ilma, et tal oleksid omadused, mis on omased inimkonnale. Tonali saarel sisaldub kõik, mida me vajame oma kogemuse jaoks. Et saada sõjameheks ei tohi ära kaotada ühtegi objekti sellelt saarelt, sealhulgas teadvustamise erinevaid astmeid ja omadusi.

Jahimees ja sõjamees saavad aru, et ainust tõeline inimeksistentsi ettemääratus Maal on täieliku teadvustamise saavutamine. Tänu  oma kogemusele sõjamees jõuab selle teadvustamisele, et teadmised tõesti omavad jõudu.

Jõud  on taotluse  energia. Teadmiste omandamine kogemuse vahendusel, tähen­dab, et me võtame midagi vastu tänu sellele kogemusele, mida me ei teadvustanud varem. Selline taju on taotluse tulemus, mis omakorda toodab jõudu. See puudutab tead­mi­si, mitte informatsiooni­. Informatsioon on ainult teooria, teadmisi on võimalik saada ainult läbi kogemuse. Kui informatsiooni ja teooriat praktiliselt ei kasutata, siis neis ei ole jõudu – aga teadmised on jõud.

Selleks, et hankida jõudu, on vaja parimal kujul kasutada kogu  õpetust . See oma korda tähendab, et me peaksime püüdma võimalikult palju rakendama. Just see püüdlus tajuks kujutabki endast jahti jõule. Kuna jõud on tajumatu ja ettearvamatu vastane, siis sõjamehe elu muutub lõputuks väljakutseks

SÕJAMEES ELAB VÄLJAKUTSES JA SEEPÄRAST ON TEMA ELU VIIMISTLETUD STRATEEGIA.

Mitte keegi ei saavuta edu jahis jõule, kui ta elab korratut elu poolunises sei­sun­dis. Jaht jõule nõuab meilt distsipliini ja jahimehe pingsat tähelepanu – kuid selliseid dist­sipliini nõudmisi tõlgendatakse valesti. Oma katsetes olla tähelepanelik, õpilane mee­le­heit­likult püüab analüüsida ja aru saada igast igapäeva elu sündmusest. Selles  ei ole mi­dagi halba, kui õpilane ei unusta, et kogu informatsioon , mida ta sellisel kujul saab, allub tema maailmapildile. Katse määratleda oma kogemust on küll õige tegevus, sest ainult nii võime me jõuda teadmiste juurde. Oht eksida on selles, et avastatav mõte võib meile tun­du­da ainukese võimaliku reaalsusena. On  vajalik meeles pidada, et kui kokkupanekupunkt hakkab liikuma, iga kogemuse sisu muutub. Iga tähendus, mis on seotud kogemusega, kujutab endast ainult osa tõest, osa tõde ei ole terve tõde.

SÕJAMEES EI MURETSE KOGEMUSE MÕTTE PÄRAST. TAL ON TEGE­MIST TAJUMATU JA ETTEARVAMATU VASTASEGA. SEEPÄRAST RAT­SIO­NAAL­SED SELGITUSED KUJUTAVAD ENDAST OHTLIKKU AJA JA ENERGIA KULU.

Ka teadmiste fragment võib osutuda kasulikuks, kuid ainult sellisel astmel, kus ta aitab meil saada tugevamaks ja targemaks edasises jahis jõule.

Unustades, et ta sai ainult osa teadmisest tänu kogemusele, õpilane hakkab vai­mus­tunult teoretiseerima oma uutest teadmistest. Peagi ta unustab oma jahi jõule ja lan­geb intellektuaalsesse palavikku.

See ei tähenda sugugi, et sõjamees peaks lõpetama mõtlemise. Vastupidi, sõja­mees lõputu tähelepanuga märkab väikemaidki detaile oma elus ja hoolikalt hindab iga situatsiooni. Kuid ta ei tee seda mitte sellepärast, et püüaks aru saada sündmuste mõttest, vaid efektiivseks tegutsemiseks on tal vaja selgust.

MÕTTEST ARUSAAMISE JA SELGUSE VAHEL ON VÄGA PEEN PIIR. IGAS SITUATIOONIS SÕJAMEES PÜÜAB SELGUSE POOLE, MITTE TOIMUVA MÕTTE POOLE.

Iga meie elus toimuv situatsioon on väljakutse, kuna ta annab inimesele võima­lu­se õppida. Võttes väljakutse vastu, me seome selle situatsiooni automaatselt teatud mõtte­ga. Kuna see mõte on põhineb meie aruandluse süsteemile, on ta piiratud ja me peame se­da meeles pidama. Teadvustades seda, sõjamees ei kuluta aega ja energiat selle mõtte rat­sionaalseks põhjendamiseks. Selle asemel kasutab saadud mõtet nägemise selguse saami­seks, mis võimaldab tal määrata oma järgmist sammu situatsiooni arengus.

Erinevust mõtte ja selguse vahel ei ole kerge märgata.

SÕJAMEES EI VÕIDA MITTE SELLEPÄRAST, ET EI PÖÖRA VÕITLUSELE TÄHELEPANU; NAD VÕIDAVAD TÄNU SELGUSELE.

Objektiivselt  tajuda situatsiooni, kus meie terviklikkusele visatakse väljakutse, on väga raske. Loomulik  inimlik reaktsioon on , et hakatakse ennast kohe kaitsma, püüdes õigustada oma käitumist. See reaktsioon viib oma maailmapildi lõksu, me seome ennast tugevamini nendes tingimustes, mida püüame muuta.

AINULT SÕJAMEES ON VÕIMELINE ELLU JÄÄMA VÕITLUSES JÕUGA.

Ainus võimalus vältida inimseisundi lõksu – on elada sarnaselt sõjamehele ja suhtuda igasse meie elu situatsiooni kui väljakutsesse jahiks jõule.

LÄBINUD JAHIMEHE ETTEVALMISTUSE SÕJAMEES SUHTUB IGASSE VÄLJAKUTSESSE AUSTUSEGA.

Sõjamees omab tohutut austust kõige suhtes, millega puutub kokku. Sellepärast isegi kui keegi solvab teda, sõjamees ei kaota kontrolli enda üle, kuna näeb solvamises seda väljakutset; ta austab seda võimalust mida kannab see väljakutse. Tänu sellele sõjamees saavutab selgust ja ka kontrolli, mis on eluliselt tähtis puutudes kokku tajumatu ja ettearvamatu vaenlasega.

On vaja teadvustada, et inimene pidevalt tunnetab vajadust otsida selgitusi, mis rahustaksid tema mõistust, sest tundmatu mitte ainult ei hirmuta, vaid kutsub esile kindlusetuse ja rahutuse tunde.

INIMNESE VIGA ON SELLES, ET TA OTSIB SELGITUSI. TUNDMATUT POLE VÕIMELIK SELGITADA SELLISEL TEEL. SELLE TULEMUSEKS ON, ET KÕIK SELGITUSED MUUTUVAD PIMEDAKS USUKS VÕI EELARVAMUSTEKS.

Selgituste otsingutest ei ole midagi halba välja arvatud see, et inimesel ei tule mitte kunagi pähe, et ta sellega annab ümbritsetavale maailmale sellise vormi, nagu temale meeldib uskuda, et see maailm omab. Inimene alati püüab selgitada kõike ümbritsevat soovitud kujul. See rahustab tema arutlevat mõistust, kuid see omab vähe ühist tõega. Tehes seda inimene toetab oma vaadet maailmale, järelikult fikseerub jäigalt kokkupanekupunkt.

Kui selgitused ühtivad inimene vaatega maailmale, inimene tunneb ennast õnneli­kult ja kindlalt. Kui usk isiklikesse selgitustesse on väga tugev, siis kui toimub miski, mis esitab väljakutse, siis inimene on segaduses ja kaotab pea. Ta ootamatult avastab, et tema vaade maailmale on kõikuma löönud ja siis tuleb tal kas ümberhinnata oma selgitused või hakata kaitsma neid selgitusi.

SELGITUSED EI OLE REAALSUS – SEE ON AJALINE MAAILMAKOR­RAS­­TA­MINE.

Meie vaade maailmale on ajaline tõlgendus tundmatule, me ei satu kunagi segadusse ja ei üllatu, kui see vaade pannakse kahtluse alla. Kui me peame oma vaadet eksimatuks, me ei jäta endale mingit väljapääsu ja varem või hiljem oleme täielikus segaduses.

SEGADUS ON  MÕISTUSE POOLT TEKITATUD SEISUND. ME VÕIME SELLESSE SISENEDA JA SEDA MAHAJÄTTA VASTAVALT OMA TAHTELE.

INIMENE VIIB ENNAST ISE  SEGADUSSE, ET VARJATA OMA  HARIMATUST.

Segadus on kõige mugavam vorm, et põgeneda elu eest ja seda kasutab inimene kui tal tuleb kokku puutuda millegi hirmutavaga ja ebameeldivaga.

INIMESE MÕISTUS PEAB ENNAST ÜLEVAL KUI EKSIMATU KOHTUNIK, KELLEKS TA END PEAB. KAHJUKS ON ELU LÕPUTULT LAIEM, KUI INIMMÕISTUS.

Mõistus leiab, et on võimeline toime tulema nende küsimustega, mis teda ei puuduta.

TUNDMATUS UNIVERSUMIS, MIS ON LÄBIPÕIMUNUD TOHUTU HULGAGA JÕU HÄÄLTEST, ARUSAAMINE OMAB VÄIKEST TÄHTSUST.

Arusaamine kujutab endast ainult teatud liigseid ratsionaalseid arutlusi. Mõistus püüab kõigele leida loogilist selgitust. Tihti kui mõistus ei leia sobivat tõlgendust, siis ta lihtsalt eitab kõike.

TEADES, ET TAL EI OLE MILLESTKI ARU SAADA, SÕJAMEES TUNNISTAB BARJÄÄRI OLEMASOLU, KUI LÄHENEB SELLELE – JA SIIS LIHTSALT HÜPPAB ÜLE.

Kui sõjamees põrkub oma elus mingi probleemiga, ta rahustab oma mõistuse, tun­nistades selles probleemis takistust, kuid selle asemel, et hakata arutlema eesmärgiga aru saada, ta hakkab kohe seda takistust ületama. Iseenesest probleemid ei oma mingit muud väärtust peale selle, et nad teevad meid tugevamaks emotsionaalses suhtes, ela­va­maks mõistuselt ja targemaks vaimselt.

Takistused võimaldavad ilmneda omadustel ja võimetel, mis tavalistel olukor­da­des ei ilmneks. Ainus arusaamine, mis omab sõjamehe  jaoks tähtsust on arusaamine ise­endast ja oma potentsiaalist ja just selle juurde viivad teda kõik probleemid.

Takistustega varustavad meid mitte ainult tekkivad elusituatsioonid, vaid ka see ,mida me nimetame meie tumedaks pooleks – meie pahedeks. On jälle oluline meelde tuletada, kui sandistavad on sotsiaalsed piirangud. Varajasest lapsepõlvest peale meid õpetatakse varjama omi aspekte, mida peetakse inimkäitumise puudusteks. Tuleb veelkord meelde tuletada, et ükski inimene ei saa terviklikuks, kui ta hakkab eitama mingeid aspekte endas.

EITAMINE KUJUTAB ENDAST HEAD VORMI ENESEINDULGEE­RI­MISELE

SÕJAMEES NÄEB OMA EBAÕNNES JÕU POOLE LIIKUMISE PROTSESSI.

Inimene on igaveseks püütud lõksu, kui ta püüab õigustada enda käitumist ja otsida ratsio­naalseid selgitusi. Meie elu on täpselt selline nagu ta peab olema.  Iga takistus aitab neil toime tulla jõuga.

MITTE KEEGI EI SAA VÄITA, ET SAAKS OMANDADA JÕUDU, KUI TEMA ELU JA OLUKORRAD OLEKSID TEISTSUGUSED.

Inimese jaoks on needuseks see usk, et elulised probleemid ei võimalda täielikult realiseerida oma potentsiaalseid võimalusi. Iga meie probleem on väljakutse, mis antud jõu  poolt ja annab meile erilise võimaluse võitluseks teel vabaduse poole. On  oluline tunnistada endale tumeda poole olemasolu ja seda, mida me nimetame kaotuseks ja ebaõnneks. See ei ole kerge ülesanne. Kui  me seisame silm silma vastu oma ebaõnnega, tavaliselt me hakkame kannatama süütunnet.  Me peame meeles pidama, et meie kaotused on ainult realiseerimata potentsiaalsed võimalused. Potentsiaal pole veel arenenud täieliku kontrolli alla.

Suurem osa inimesi ei suuda saavutada vabadust sellepärast, et tunnevad ennast süüdlastena, kui seisavad oma õiguste eest ja nõuavad seda, mis kuulub õigusega neile. Sõjamees ei tunne mingeid südametunnistuse piinu, kui ta esitab nõudmised sellele, mis kuulub talle õigusega, ükskõik, mis see siis ei on – raha, austus, armastus, teadmised või oma pime poole.

Meil  teadvustada, et igaühel meist eksisteerib ka väärikus. Seepärast tasub oma ebaõnnestumisi hoolikalt tundma õppida ja siis muuta nad potentsiaalseteks võimalusteks, ainult nii saame me muutuda tõeliselt terviklikuks ja vabaks. Inimese tume poole on üsna kõhedusttekitav ja seda ei hakka eitama ükski sõjamees, kuid varjata oma tumedat poolt ja teeselda, et seda üldse ei ole, on suur rumalus.

Tavaliselt inimesed keelduvad vaatlemast oma tumedamat poolt, kuna kardavad tunnistada oma puudusi isegi iseendale. Selline hirm põhineb sellisel faktil, et inimene pidevalt muretseb sellepärast, et kui inimese ette sattub surmaoht ,ta hakkab tahtmatult tegutsema selle nimel, et ellu jääda. Sellel momendil ta ei mõtle enam oma kuju säilitamisele.

KUI SÕJAMEES LÄHENEB TEADMISTELE, SIIS ON TA TÄIELIKULT VALMIS SURMAKS JA SEEPÄRAST VÄLDIB IGASUGUSEDI LÕKSE.

SÕJAMEES VALMISTUB HULLEMAKS. TEDA POLE VÕIMALIK ÜLLATADA, KUNA TA EI LOODA, ET JÄÄB ELLU.

VAADATES OTSA SURMALE, SÕJAMEES KEELDUB IGASUGUSTEST LIIGSEST TEGEVUSEST JA SEEPÄRAST TEMA SAATUS ARENEB SUJUVALT.

Kui me suudaksime teadvustada fakti, et surm pidevalt jälitab meid. Inimene on mingil moel veendud ennast, et talle on garanteeritud pikk elu. Olles kindel selles, on ta valmis kulutama kogu aja indulgeerides erinevaid hirme, kahtlusi ja pisiasju.  Surma ees muutuvad nad kõik tähtsusetuteks. Sõjamees teab seda sama hästi, kui seda, et surema­tuse printsiip on idee rumalate jaoks. Teadvustades seda, sõjamees võtab oma surma vastu. Pidevalt  aru saades, et ta võib surra igal momendil, sõjamees loobub kõigest, mis kallutab teda vabaduse otsingutest kõrvale. Sõjamees ei looda, et jääb ellu ja väga osavalt väldib sotsiaalsete tingimuste lõkse, kuna teda ei puuduta rumal püüdlus muretseda omaenda kujust pärast.

Olles sellisel positsioonil sõjamees ei muretse oma tegevuse tulemustest pärast. See ei tähenda, et sõjamees tegutseks kergemeelselt. Vastupidi, just sellepärast, et sõja­mees jahib jõudu, ta tegutseb ääretu tähelepanuga, kuid erinevalt tavalisest inimesest, teda ei eruta vajadus saavutada võit. Võit omab tähtsust ainult sellisel juhul, kui inimene kavatseb jääda võitluses ellu.

Üks lõksudes on inimliku lootuste ahel. Hakates lootma millelegi, me avaneme ootamatustele, pettumustele ja õnnetustele.

ELUS EI OLE MIDAGI MUUD, PEALE VÄLJAKUTSE. VÄLJAKUTSE EI OLE EI HEA EI HALB. ME TEEME SELLEST VÄLJAKUTSEST MIDA TAHAME

SÕJAMEES ELAB VÄLJAKUTSES

TAVALINE INIMENE NÄEB KÕIGES OMA ELUS KAS ÕNNISTUST VÕI NEEDUST. SÕJAMEES NÄEB KÕIGES VÄLJAKUTSET.

Iga situatsioon kujutab endast ainult seda, mida me tahaksime temast teha ja omab seda tähtsust, millega me seda seome.

IGA ELULINE SITUATSIOON ON NEUTRAALNE. ME TEEME TEMAST MÕTTEGA POSITIIVSE VÕI NEGATIIVSE. MÕTTE ANDMINE EI MUUDA SITUATSIOONI SISU; SELLEPÄRAST ON ASJADE MÕTESTAMINE AINULT MÕISTUSE RAHUSTAMINE.

Seal, kus ei teadvustata surma valitseb igavus ja rahulolematus. Sõjamees teab, et tema surm jälitab teda ja seepärast aeg, mis talle on jäänud on kingitus. Ta naudib kallihinnalise aja igat minutit. Seda nimetatakse eluks piiril.

INIMEST VÕIB ÜLLATADA AINULT SELLISEL JUHUL, KUI TA EI PANE MIDAGI TÄHELE. KUNA ÜLLATUS VÕTAB ÄRA ISIKLIKKU JÕUDU, SIIS SÕJAMEES ON KOHUSTATUD ARVESTAMA ETTEARVAMATUGA OMA LAHENDUSTES. SEE TÄHENDAB, ET SÕJAMEES ELAB PIIRIL. SÕJAMEES ON VÕIMELINE PIIRIL ELAMA SEEPÄRAST, ET TA VALDAB LEPLIKKUST JA TÄIELIKKU TEADVUSTAMIST.

Inimene on harva täieliku teadvuse juures, kuna suurema osa oma elust ta unistab minevikust, tulevikust ja seepärast ainult harva osutab tähelepanu olevikule. Pole midagi imestada, et tihti avastatakse ennast ebameeldivatest olukordadest.

Täielik teadvustamine sisaldab endas võimet tunnetada ettearvamatut, kuna sõjamees teab, et elab liikuvas Universumis, mis läbipõimunud jõududest. Millal ka sõjamehel tuleb vastu võtta otsus, ta võtab arvesse selle fakti, et ta pole algselt ette aimata, milline on otsuse lahendus.

SÕJAMEES VÕTAB ELU VÄLJAKUTSE VASTU TÄIELIKU LEPPIMI­SEGA. SÕLTUMATA SELLEST, MILLISEKS KUJUNEB TEMA SAATUS, TA EI MUUTU KUNAGI RAHULOLEMATUKS. SÕJAMEHE PRIVILEEG ON VÄLJAKUTSE VASTU VÕTTA.

Tavalised inimesed pole võimelised oma elu võtma sellisena nagu see on jooksul. Mitte keegi ei oma sellist läbinägelikkust, et võiks hinnata oma saatust.

Sõjamees teab, et ta pole rohkem, ega vähem tähtsam kui teised. Oma leplikkuses ta kogeb sügavat austust kõige elava suhtes.

KRIITILISTES SITUATSIOONIDES ME ALATI VÕTAME KASUTUSELE VANAD HARJUMUSED, ISEGI SIIS KUI TAVALISES SEISUNDIS VIHKAME NEID.

PUUTUDES KOKKU TUNDMATUGA, SÕJAMEES KÄITUB NII, NAGU PO­LEKS MIDAGI JUHTUNUD. TEADES, ET MAAILM, EI OLE SEE, NAGU VÄL­JA NÄEB, SÕJAMEES EI USU MIDAGI OMA USU NIMEL, KUID VÕTAB KÕIKE PUH­­TA LEHENA. SEEPÄRAST SÕJAMEES VÕTAB VASTU VASTUVÕT­MATA. SÕJAMEES EI TEE KUNAGI NÄGU, NAGU TA SAAKS KÕIGEST ARU VÕI ET EI SAA MILLESTKI ARU. SELLE ASEMEL TA KÄITUB NII NAGU TA KONTROLLIKS SITUAT­SIOO­NI, ISEGI SIIS KUI TA TEGELIKULT SEGADUSES JA KARDAB.

 

Sõjamehele pole omane enesetähtsus ja ta ei muretse ühiskondliku heakskiidu pärast. Selline vabadus poolehoiu otsimisest kujutabki tõelist leppimist. Ta ei karda seda, millist mõju tema tegevus avaldab enesetähtsusele.

LAITMATUS TÄHENDAB TEGUTSEMIST TÄIELIKULT KASUTADES VÕIMEID, MIS PÕHINEVAD HETKEL KÄTTESAADAVATEL  TEADMISTEL.

AEG ON LAITMATUSE OLEMUS. SURELIKKUSE TUNNETAMINE ON AINUS MIS KUTSUB INIMESES ESILE SOOVI OLLA LAITMATU.

Tihti inimesed ei suuda laitmatust eristada täiuslikkusest. Püüdlus olla täiuslik peidab endas soovi olla parem.

SAAVUTADA ABSOLUUTSET TÄIUSLIKKUST ON VÕIMALIK AINULT ÜLELOOMULIKES TINGIMUSTES. SÕJAMEHE EESMÄRK ON SELLES, ET SAAVUTADA MAKSIMAALSET TÄIUSLIKKUST, MILLEKS TA ON VÕIMELINE ÜHES VÕI TEISES SITUATSIOONIS.

 Saades aru, et tema kannul käib surm, siis sõjamees täielikult teadvustab, et tal ei pruugi olla aega teiseks katseks, kui ta on edutu esimesel korral.  Sõjamees teab, et tema tegevus võib olla viimane Maal ja seepärast peab olema teostatud parimal viisil.

Ühtegi hetke pole võimalik tagasi tuua ja meil pole midagi võimalik korrata. Elu ei korda kunagi ennast. Elades teadmises, et iga hetk, iga tegevus on tohutu olulised, tä­hen­­dab täita oma elu lõputu rikkusega ja kaunistada kõiki oma tegusid selle omadusega, mida me nimetame laitmatuseks.

Mõistus on inimese suurimaks takistuseks. Kui inimesel tekib mingi võimalus, siis mõistus sekkub situatsiooni kõige erinevamate kahtluste ja hirmude kujul. Ja inimene leiabki “mõistliku” lahenduse.

Mõistus omab võimu ainult nii kaua, kuni inimene leiab et tema vaade maailmale on reaalne.

MITTE KEEGI EI SÜNNI SÕJAMEHE EGA “MÕISTLIKU” OLENDINA, ME ISE VALIME KELLEKS ME SAAME. INIMENE EI SAA SÕJAMEHEKS, LIHT­SALT SOOVIDES SEDA. SAADA SÕJAMEHEKS TÄHENDAB VÕIDELDA KOGU ELU.

Sõjamees puutub kokku samade probleemidega, kui tavaline inimene. Võitluses laitmatuse eest tekib hulgaliselt situatsioone, kus sõjameest valdavad hirmud ja kahtlused, väljapääsmatuse, abituse tunne ning eelkõige üksindus. Kuid sõjamees teab, et kõik need tunded kujutavad endast meeleolu, mis lükkab veel suuremate tippudeni ja seepärast ta proovib kätte saada nende tunnete sügavust, püüdes avastada nende varjatud tähendust.

KUI SÕJAMEES VAJAB LOHUTUST, SIIS TA LIHTSALT VALIB KELLEGI VÕI MILLEGI, OLGU SÕBER, KOER VÕI MÄGI JA ÜTLEB VÄLJA OMA SÜGA­VAI­MAD TUNDED. SÕJAMEHE JAOKS EI OLE OLULINE KAS TALLE VASTA­TAK­SE, KAS TEDA KUULDAKSE, SEST TA EI OTSI EI ARUSAAMIST, EGA ABI – ÖELDES VÄLJA OMA TUNDED, TA LIHTSALT VABANEB OMA VÕITLUSE PINGEST.

Peamiseks nõudmiseks Sõjamehe Teel on laitmatus, kuid selleks et seda saavu­ta­da on vaja ohverdada oma maailmapilt. Sõjamees ei kaota aega elu üle kurtmisele. Elu pii­ril annab sõjamehele valmisoleku püüda hetkeline võimalus ja ilmutada oma õigust jõule. Sõjamees on laitmatu olend, kes võitleb oma vabaduse eest ja selles võitluses ta näeb elu nii nagu ta on.

Täna kogu inimkond seisab uue epohhi piiril. Selle tulemusena jõud, kes juhivad kõi­gi elavate olendite elu ja surma, juhtisid teid selle raamatuni. Vastavalt iidsele prohvetlusele, ma avan teile selles raamatus teadmisi, mis varematel aegadel polnud kättesaa­davad kõigile, vaid valitutele. Tänu sellele te ei saa enam õigustada oma teadmatust. Just praegu koputas teie uksele Vaim. Te võite kas ukse avada, või sellele mitte tähelepanu pöörata. Kui te soovite, te võite kinni püüda hetkelise võimaluse ja järgneda vaimule või pöörduda tagasi oma tavapärasele eksisteerimise tasandi juurde.

Esitage endale küsimus: kas minu teel on süda?

Vaim ootab ainult hetke, siis ta lahkub.

Kui te otsustasite avada see uks, siis teadke, et sellel teel ei ole tagasiteed. Nagu inimene astub Vabaduse Teele, tema elu muutub pöördumatult ja selline muutus  ei  võimalda inimesel tagasi pöörduda endisesse olekusse.

 

7 peatükk

TÖÖ EMOTSIOONIDE JA TAOTLUSEGA

Sõjamehe Tee on praktiline tee. Selleks et need õpetused tooksid kasu tuleb neid praktikas kasutada. Tõelised teadmised on ainult need, mis on tekkinud isikliku koge­mu­se pinnal. Need teadmised on unikaalsed. Suuremat osa nendest teadmistest pole võimalik sõnadesse panna. Igasugused teadmised tekivad vasakul pool ja on irratsio­naal­sed. Parem pool arvutab ja struktureerib teadmisi, mis on saadud vasaku poole poolt, samuti korras­tab ta teoreetilist informatsiooni.

( korratakse teadvustamise tõdesid, mis on kirjas eespool 3 lk.).

Need   9 kontseptsiooni on Tolteekide Õpetuse nurgakivideks. Kõik mida sõja­me­hed teevad põhinevad nendel tõdedel. Teadvustamise Tõdesid tuleks õppida nii kaua kuni nad on arusaadavad ja siis inimese kogu olemuse poolt vastuvõtud. Inimene on mikrokos­mos makrokosmoses, ta kujutab endast Universumi täpset koopiat. Universumis on seitse suurt sfääri koostegutsevaid energiaväljasid ja igaüks neist jaguned seitsmeks alasfääriks. Sama on ka inimese ehitusega. Inimese kookonis on seitse alamsfääri, mis tõmbuvad mit­mete suurte sfääridega ja moodustavad erilise energeetiliste väljade kogumi. See väljade­grupp kindlustab teadvustamise omadused, mis on omased just sellele inimesele.

Tolteekide õpetuses tavaline teadvustamine on tuntud kui Esimene Tähelepanu, see tähendab parem pool. Vasakut poolt nimetatakse Teiseks Tähelepanuks. Esimest Tähelepanu määratletakse kui kõikvõimaliku vastuvõtu asetusi “tavalise” kokkupanekupunkti asetuse korral. Tavaline inimene, kes ei oma liikuvat kokkupaneku punkti, alati kasutab ainult ühte võimalikku asetust, ta nimetab seda tunnetatuks. Sõjamees, kes on saavutanud kokkupanekupunkti liikuvuse, kasutab kõik võimalikud Esimese Tähelepaneku asetusi ja nimetavad seda selguseks või karskuseks.

Teine Tähelepanu, ehk vasak pool, kujutab endast kõikvõimalikke vastuvõtu asetusi, mis on kättesaadavad juhul, kui kokkupanekupunkt muutub Inimsfääri piirides, nendes energeetiliste väljade grupi piires, mis sisaldavad tõelist inimlikku kogemust.

Loogiline mõtlemine on võimalik ainult mõistuse toimel. Mõistus on võimeline funktsioneerima ainult siis kui kokkupanekupunkt häälestatakse teatud energeetilistele väljadele, mis sisaldavad Esimese Tähelepanu. Kui kokkupanekupunkt häälestatakse energeetilistele väljadele, mis ei ole Esimese Tähelepanu osad, lineaarne mõtlemine lõpeb, teadmised tekivad vastavalt irratsionaalsel skeemile, mis ei ole seotud igapäevaga, nad ei ole ajalised.

Kui teadmised tekivad irratsionaalsel  teel, väljaspool aega, siis inimene kogeb ot­sest hingestatust või visiooni.  Seda visiooni nimetatakse nägemiseks. Kui see toimub aeg­lus­tatult, siis on tegemist unenäosarnase kogemusega. Igat  kogemust, mis on saadud  kokkupaneku punkti muutuse kaudu, nimetatakse unenäoks.

Magades kokkupanekupunkti ei fikseeri Esimene Tähelepanu, mille tulemusena ta liigub kaootiliselt ja isepäiselt, selle tulemuseks on “tavalised unenäod”. Ainult väga vä­he­sed inimesed omavad küllaldaselt distsiplineeritud mõistust  ja neile jäävad unenäod meelde. Suurem osa inimesi “unustab” vasakpoolse kogemuse, kui kokkupanekupunkt nihkub tavapärasesse asendisse. Vasakpoolse kogemuse unustamine ei vähenda selle teadmiste mõju – need teadmised ilmnevad selles, mida psühholoogid nimetavad alateadvuseks.

Tavaline inimene üldse ei mõtle, kuna esiteks ta mitte kunagi ei  meenuta oma midagi oma vasakpoolsest teadvustamises ja teiseks ta pole võimeline valima erinevatest tavalise teadvustamise taju. Selle tulemusena tavaline inimene harva leiab erilistele probleemidele originaalseid lahendusi. Selleks, et lahendada jooksvat ülesannet, ta püüab kõigest jõust manipuleerida nende ettekujutustega ja mõtetega, mille on saanud päranduseks sotsiaalsest keskkonnast. Selle tulemusena tekib see, mida nimetatakse tsükliliseks mõtlemiseks ehk sisemiseks dialoogiks.

Inimesed, kes on võimelised liigutama kokkupanekupunkti Esimeses Tähelepanus ja Teises Tähelepanus, on Maa tõelised mõtlejad. See mida nimetatakse ootamatuks ideeks on kokkupanekupunkti liikumise tulemus.

Esimeseks ülesandeks igal õpilasel on koguda piisavalt isiklikku jõudu, et liigutada oma kokkupanekupunkti. Algul   õpilane peab liigutama oma kokkupanekupunkti tavalise teadvustamise piires, et saavutada arusaamise selgus, siis õppima nihutama kokkupanekupunkti kõrgendatud teadvustamisesse, et saavutada vastuvõtu seisundi muutus.

Omandada piisavalt isiklikku jõudu kokkupanekupunkti  liigutamiseks või nihutamiseks saab ainult taotluse abil. Taotlus lubab meil vastu võtta, isiklik jõud on vastuvõtu produkt.

Taotlus on ühtne ja ainus jõud Universumis – see on vankumatu tahe või Kotka eesmärk. Taotlus on omane kõigile eluvormidele, orgaanilistele ja anorgaanilistele

Tõeline inimolendi ettemääratus on selles, et ta õpiks arendama ja suunama taotluse jõudu. Taotlus kuulub igale inimesele. Kõik me sünnime võimega arendada taotlust.

Tolteegid kirjeldavad inimolendit kui ühiskondlikku isiksust füüsilisel tasandil, tonalit. Ümber ei sünni, mitte inimolend , vaid naguali teadvustamine. Seda teadvustamist on  paljud esoteerilised koolid nimetavad ego ümbersünniks, Tolteekide traditsioonis nimetatakse teisikuks . Mõiste inimene määratakse naguali, teisik ja tonali koostoimes.

Füüsilise kehastuse ajal teisik näeb und tonalist ja tonali ettemääratusest.

Kolmas Tähelepanu ei oma enamuse õpilaste jaoks tähtsust, kuid ometi ta jääb seotuks taotlusega, samuti kahe teise kontseptsiooniga meditatsiooni ja maagiaga.

Selleks et aru saada Tolteekide vaatest, on väga tähtis teadvustada unenägemise printsiipi. Meditatsioon ei ole tsükliline mõtlemine, ega mantra kordamine, kuna ta kat­kes­tab sisemise dialoogi. Tõeline  meditatsioon kujutab endast täielikku sisemist vaikust, milles on ainult teadvustamine. See teadvustamine on unenäoline ja kui ühiskondlik olend siseneb sellesse seisundisse, siis ta saab kontakti oma teisikuga.

Meditatsiooni seisundis inimene läheb üle täielikku teadvustamisesse ja on võime­line aru saama oma teisiku eesmärgist sellel momendil. Tõeline meditatsioon ei ole võimalik enne, kui ei ole saavutatud sisemise dialoogi peatamine. See nõuab isiklikku jõudu.

Pole oluline millist meditatsiooni tehnikat kasutatakse, oluline on see, et peatatakse sisemine dialoog.

Kui sõjamees kogub piisavalt taotlust, ta on võimeline peatama sisemist dialoogi, mis omakorda lubab ületada teadvustamise jäikuse ja teha oma kokkupanekupunkt liiku­vaks. Kui see on saavutatud, sõjamees teadvustab oma teisiku, saab teisikuga üheks, mis on tema tõeliseks Minaks. See  olemise tasand, mida nimetatakse Kolmandaks Tähelepanuks kujutab endast teadvustamise tasandit, kus sõjamees on võimeline teadli­kult kasutama Kotka tahet või taotlust. Sellepärast räägitaksegi, et sõjamehe elus on moment, kus sõjamehe korraldus muutub Kotka korralduseks.

Kolmanda Tähelepanu all mõeldakse võimet vastavalt isiklikule tahtele suunata kokkupanekupunkti igasse seisundisse Inimsfääri piires.

Üleminek Kolmandasse Tähelepanusse kujutab endast tõsist ülesannet ja väljakutset paljude inimeste jaoks, kes elavad täna.

Kolmas Tähelepanu on selline teadvustamise omadus, mida võib väljendada kui teisiku eesmärki. Selle omaduse ilmnemine füüsilisel tasandil tundub maagia ja imena. See eesmärk, mida me nimetame maagiaks, oma iseloomult jaguneb kolmeks suunaks ja ilmneb kui liikumine, heli ja värv. See kolmik on seotud teisikuga. Füüsilisel tasandil liikumine vastab tegevusele, heli – mõtlemisele , värv – emotsioonidele. Seepärast me räägime, et emotsioonid on mõtlemise alguseks, mis kehastuvad tegevuses.

Maagia on taotluse kasutamine manipuleerides liikumise, heli ja värviga ehk mõtlemise, emotsioonide ja tegutsemisega.

Emotsioonid on teisiku taotluse ilming füüsilises maailmas.

Maagial on kaks ilmingu vormi. Üks kannab nimetust Teine Jõu Ring, seda kir­jel­dasime eespool, selles maag kasutab puhta taotluse jõudu. Teine vorm on tuntud ni­me­tu­se all Esimene Jõu Ring – see on iidne maagia vorm, mis põhineb erineva iseloomuga ri­tuaa­lidel, needmistel, nõidusel ja maagilistel vormidel. See maagia vorm on rohkem tea­da, toetub tonali jõule. Ideaalselt kontrollitud ja distsiplineeritud tonalil on omane jõud. See jõud on piiratud ja kurnav võrreldes taotluse  jõuga. Inimene kes tegeleb teise maagia vormiga võib oma isiklikust jõust ilma jääda.

Ei ole midagi peale taotluse – Kotka tahte – ja see taotlus  ilmneb inimeses, esiteks kui tema teisiku värv ja teiseks, kui tema tonali emotsioon. Iga praktilise õppuse juures on oluline õppida kuidas arendada oma looduslikku pärandit, taotlust. Nii nagu ta on sellest aru saanud, nii avaneb tema ees tee.

Õpilasest saab automaatselt maag, kuid seda mitte tavalises tähenduses. Maagiliste võimete tõeline eesmärk on loomine selle kõige avaramas tähenduses. Tõeline maag astub mõistlikku koostöösse inimese ja saatuse jõudude vahele ja õpib kasutama oma maagilisi võimeid ühisloomises. See  toimub aga maailmades, mis pole surelikele silmadele. Nendesse maailmadesse siirduvad kõik Tolteegid ja just seal nad alustavad niinimetatud jõu lõplikku reisi.

Nähtamatutesse maailmadesse võti peitub võimes ja kogemuses juhtida emotsioone ja taotlust.

Õpilase esimene praktiline ülesanne on ära tunda emotsioonides see, mida nad tegelikult tähendavad, siis tuleb õppida neid targalt  kasutama. Tuleb vahet teha tunnete ja emotsioonide vahel. Tunded on vasakpoolse teadmise aistingud, mida ei saa ratsionaalselt analüüsida. Emotsioonid on impulsid vastuvõtule, olenevalt individuaalsest tasandist võivad need olla kas puhtad ja lihtsad või hägused ja keerulised.

Eksisteerib nelja liiki puhtaid emotsioone: raev, hirm, rõõm ja masendus. Kõik ülejäänud on segu nendest. Kõik puhtad emotsioonid kujutavad endast soovide  väljendust. Soov on taotluse füüsiline  väljendus. Raev on soov võidelda, hirm ­­– soov taganeda, rõõm -  soov elada, masendus – soov muutuda.

Õpilasel on väga oluline õppida tajuma seda, mis emotsioonid tegelikult on, sest ainult nii on võimalik neid  targalt ja kasulikult kasutama õppida. Ainus võimalus seda teha on arendada seda teadvustamise seisundit, mida nimetatakse täielikuks ärkvelolekuks. Siis sõjamees täielikult teadvustab, millised emotsioonid tekivad tal vastuvõtu protsessis, mis on selle põhjuseks, mis on nende eesmärk ja potentsiaalsed võimalused.

Kasutada emotsioone pole raske, kuid teadlik ja efektiivne kasutamine jääb keeruliseks mänguks. Emotsioonide kasutamine enda kasuks on juba eriline kunst, mida on võimalik pidevalt praktiseerides mitte-tegemist. Kõik see viib taotluse sügava mõistmiseni .