1154 - esimest korda on Tallinna mainitud al-Idrisi koostatud maailmakaardi kommentaarides Koluvanina.

1219 - suvel vallutasid Tallinna taanlased.

1227 - 1238 - kuulus linn Mõõgavendade ordule, kes rajas Toompeale kivist linnuse.

1238 - läks lepingu alusel tagasi Taani valdusesse.

1248 - Taani kuningas Waldemar II andis Tallinnale linnaõiguse Lübecki eeskujul. Berliini, Stockholmi ja Riiaga üheaegne.

1265 - Tallinn vabanes Taani kuninga kohaliku esindaja foogti võimu alt. Linn sai müntimisõiguse.

1285 - Tallinn ühines Hansa kaubalinnade rühmaga.

1343 - Jüriöö ülestõus.

1346 - Taani kuningas Waldemar IV müüs Põhja-Eesti koos Tallinnaga Saksa ordule, kes need alad 1347. aastal müüs edasi Liivi ordule.

1524 - Reformatsioon, pildirüüste.

1535 - Luterluse mõju suurendamiseks anti välja Tallinna rae korraldusel Wanradt-Koelli katekismus.

1558 - 1583 - Liivi sõda.

1561 - Tallinn alistus Rootsi kuningas Erik IV-le.

1631 - asutati gümnaasium.

1633 - esimene trükikoda.

1710 - Põhjasõja ajal ühendati Venemaaga.

 

HANSA 

 

Hansa tähendab vanaülemsaksa keeles salka või jõuku. Üldiselt olid need kaupmeeste ühingud.

Hansaliit on Põhja-Saksa, Madalmaa ja Liivimaa linnade liit 13. saj. lõpust 16. saj. lõpuni, formaalselt kuni aastani 1669. Juhtiv linn oli Lübeck. Eri aegadel on kuulunud Hansasse üle 160 linna, üheaegselt umbes 100. Juhtorgan oli regulaarselt kokkukutsutav hansapäev, linnade esindajate üldkoosolek. Esimene peeti 1356. a. Välismaal olid tugipunktideks hansakontorid.

Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod - Tallinn - Lübeck - Hamburg - Brugge - London. Idast veeti läände karusnahku, vaha, vilja, lina, kanepit ja puitu. Läänest itta kalevit, soola, heeringaid, vürtse ja metalle. Oma privileegide kaitseks kasutas Hansa kaubanduskeelde ja blokaade ning relvajõudu.

Alates 15. saj. lõpust hakkas Hansa poliitiline mõjujõud Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika tagajärjel nõrgenema. Liivi sõda, Madalmaade linnade rüüstamine ja Londoni hansakontori sulgemine 1598. a. hävitasid Hansa võimsuse täiesti.

Eesti linnadest kuulusid Hansasse Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Tallinna vastuseis kaubanduskonkurentsi kartmise pärast takistas Narva liitumist.


TALLINNA LINNAMÜÜR

 

Keskaegse Tallinna kaitsesüsteem koosnes kahest iseseisvast osast - Toompea linnusest ja all-linna kindlustustest. All-linna kindlustuste ehitamist joonele, kus see linnamüürina tänaseni säilinud on, alustati 1310. aastatel; hiljem kindlustusi pidevalt täiendati, tugevdati ja uuendati. Linnamüür valmis 1355. 1561. aastal, orduaja lõpul, piiras all-linna 2, 35 km pikkune ringmüür, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni koos 9 eesvärava ja 12 eeskaitsetorniga. Müüre piiras enamuses veega täidetud vallikraav.

Tallinna linnakindlustused ei saa võistelda tolle aja eriti võimsate kindlustega Venemaal, näiteks Pihkvaga, kus ringmüüri üldine pikkus oli 10 km ja paksus umbes 4 meetrit, kuid Tallinna linnamüür oli kaks korda paksem ja kõrgem kui Nürnbergi ja Kölni linnamüürid, mida loeti keskajal Saksamaa tugevamaiks.

Tänapäeval on all- linnas alles umbes 1, 85 km müürifronti, 18 müüri-, 4 värava- või eesväravatorni ja 3 madalat tornivaret.  

ringmüür - linnuse, kindlustatud linna v. küla ümber ehitatud kaitsemüür, mis on varustatud tornide, mitmesuguste kaitseseadeldiste ja tugevasti kindlustatud väravatega. Tihti on linnustel sisemine ja väline ringmüür ja nende vahel ümbriskäik või väljak

zwinger - parham, keskaegse linnuse sisemise ja välise ringmüüri vahel asetsev ehitusteta ala, mida kasutati pidudeks ja rüütlimängudeks; jäme ümartorn

vangitorn - võlvitud keldriruum keskaegses linnuses, mis saab õhku ja valgust ainult kõrgel (põrandal) asuvast avausest, "hirmuaugust", mille kaudu vang ratsapuul istudes sisse lasti

ešogett - ripptorn, väike konsoolile toetuv torn keskaegse linnusemüüri nurgal või müüril

tornikiiver - torni krooniv teravik, mille põhivorm on kooniline või püramiidjas, horisontaallõikes järelikult ringikujuline, neli- või enamnurkne

tornkatus - silmapaistvalt vertikaalse iseloomuga püramiidikujuline katus, näiteks torni tipus

sadultorn (ärkeltorn, ulgtorn) - konsoolidele toetuv kahele poole müüri ärklina eenduv torn ringmüüril. Põhjamaadel kasutatud termin

tornelamu - keskaegne, enamasti neljakandilise põhiplaaniga elumaja tubadega igal korrusel; kindlustatud tornehitus keskaegses linnuses, mõeldud viimse vastupanupunktina, aga ka elamuna

tornlinnus - tornikujuline kindlustatud kaitsehoone

ulg - eendtoend, eenduvat ehituspartiid kandev konstruktsioon; harilikult seinast väljaulatuvad konsoolid või muud nendetaolised moodustised

ulgkivi - müürist eenduv, tihti dekoratiivne kivi, millele toetub võlvkaar või -roie

konsool - müüri- või seinapinnast eenduv toe funktsiooniga ehitusosa skulptuuri, kantsli, rõdu, friisi vms. kandmiseks; müürist eenduv dekoreeritud tugikivi võlvikaare või võlviroide toeks

urdaa˛ - eenduv puitärkleist koosnev kaitsekäik linnusemüüri sise- või välisküljel, varustatud välisseinas laskepiludega ja aukudega põrandas, kust võis vaenlasele müürijalal kaela kallata kuuma vett, tõrva vms.


VIRU EESVÄRAVA TORNID

 

16. sajandil oli Tallinna linnamüüris 8 väravat, mis omakorda tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest koosnesid. Värava peatorn oli alati neljakandiline, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga. Nii valmisid 1452. aastal Harju värav, 1454. aastal Viru värav ja Väike-Rannavärav, 1456. aastal Karja värav ja 1461. aastal Nunna värav. Väravate süsteemi tugevdasid Harju, Karja ja Viru väravates pea- ja eelväravate vahel asunud vesiveskid, mis olid kasutusel XIX sajandini.

Viru eesvärava tornid on ainsad jäljed kunagisest eesväravast, mis rajati 1447. aastal. Eesvärava moodustas pikk müüridega ümbritsetud käik. mille välisotsas oli külgtornide ning tõstesildadega väravhoone. Eesvärava käigust viis uks siinsesse vesiveskisse. Siit pääses ka vallikraavi juurde, kus oli hobuste jootmise koht.

Koos hoburaudtee ehitamisega 1888. aastal, rajati läbi Viru värava uus tänavalõik, mis ühendas Narva maanteed Viru tänavaga. Vanad vallid lammutati, kraavid täideti, lammutati ka väravhoone tornide vahelt. 1898. aastal tehti väike juurdeehitus lõunapoolsemale tornile.

1960-62 lammutati kõik linna müüriga külgnevad hooned. Kaitsekäik restaureeritud 100 m pikkusel lõigul.

barbakaan - sillapäis, väline kaitsetorn linnas või linnuses, eriti tõstesilda flankeeriv tornipaar peasissekäigu juures

tõstesild - palkvinnakute abil funktsioneeriv keskaegse linnuse värava kaitsesild vallikraavi kohal

kontraforss - tugipiilar, tugipiit


KIEK IN DE KÖK

 

Seoses tulirelvade arenguga tuli 15. sajandi teisel poolel Tallinna linnamüüri kaitsevõime tõstmisele mõtelda. Selle töö käigus ehitati müüri lõunaküljele meie kõige võimsam suurtükitorn Kiek in de Kök. Torn valmis esialgsel kujul 1475. aastal, 16. sajandi alguses aga ehitati ümber. Rasketele tulirelvadele mõeldud ümartorni läbimõõt on 17 meetrit, tema praegune kõrgus 49,4 meetrit ja seina paksus 4 meetrit. Kuuekordne kuppelvõlvidega torn tegi auga läbi Liivi sõja (1558-1583) katsumused. Torni väliskülg purustati osaliselt, ehitis aga ei varisenud ja säilitab tänini oma seintes Vene tsaari Ivan IV kivi- ja malmkuule.

Kroonika väitel ei olnud teist nii vägevat torni kogu Läänemere kaldal.

1696. aastast tarvitatakse torni nimena alamsaksa keelset varianti Kiek in de Kök, mis tõlkes tähendab "vaata kööki". Nimi viitab torni erakordsele kõrgusele - ülalt võis tõepoolest vaadata nii lähedal olevate hoonete köökidesse kui ka vaenlase "kööki", see on tagalasse.

17. sajandi lõpul lisati tornile uus massiivne ülaosa, jalam aga mattus bastioni muldkehasse. 19. - 20. sajandil kasutati torni isegi elukorteritena. 1968. aastast asub seal muuseum.

 

7 nädalat Liivi sõja ajal 1577: Veebruaris lasti neljanda korruse kõrgusele nii suur auk, et oleks mahtunud paari härgadega läbi minema. Piiramise mälestamiseks müüriti torni parandamisel sinna sisse kuus suurt paekivikuuli - nn. tümlerit ja kolm väiksemat raudkuuli.

Raskete tulirelvade 24 kambrit, 30 käsirelvade ava. Kaguküljel eksponeeritud osa parhammüürist. Dansker torni idaküljel.

dansker - ordulinnuseis müüri välisküljele ehitatud ärklitaoline käimlaehitus; konsoolidele toetuv väike ärklitaoline külgehitus müüril, varustatud linnuses laskepilude ja põrandaavaga

profatt - käimla

lampkast - maas, ilma veeta

ulglatriin - müüril

bastion - müürseintega muldvall, 17. - 18.saj. kindlusvallide süsteemi kuuluv ümmarguse või teravnurkse põhikujuga ehitusosa, mis eenduva asendi tõttu võimaldas frondikülgedelt (faasid) efektiivset kaugkaitset

eskarp - kindlust ümbritseva vallikraavi sisemine nõlv, harilikult varustatud mingi pealetormamiskaitsega, tihti ka pommikindla võlvitud käiguga, mille võlv toetub kahele paralleelsele müürile. Vastand: kontreskarp

raveliin - pealiini (kortiini) kaitseks bastionide ette ehitatud kolmnurkse kiilu kujuline eelkaitsevall (16.- 19.saj.), mis koosneb kahest nurgeti vastamisi asetatud frondiküljest

reduut - kants, vallkindlustus, kõigist külgedest suletud iseseisev kaitseehitus. Võis igas suunas tulistada


PAKS MARGAREETA

 

Paks Margareeta - Suure Rannavärava arhitektuuriansambel.

16. sajandil toimus üleminek põhimõtteliselt uuele, bastionaalsele linnakaitsesüsteemile. Paks Margareeta rajati Suure Rannavärava eesväravate rekonstrueerimisel 1518-1529 a. See oli kolmekorruseline suurtükitorn, milles oli kokku üle 155 laskeava. Põhjasõja eel ehitati tornile täiendav korrus. Torni läbimõõt on 25 m, seinte paksus ulatub 4,7 - 5,1 meetrini. Alates 18. sajandi teisest poolest oli tornis laskemoona- ja relvaladu. Humoristliku nime Paks Margareeta on suurtükitorn saanud arvatavasti meremeestelt.

1830. aastast hakati torni kasutama vanglana. 1917. aastal vabastati tornist poliitvangid ja torn süüdati. Tulekahjus vangla hävis. 1938. aastal torn konserveeriti.

1940. aastast kuuluvad väravhoone ja kõrvalhooned Tallinna Linnamuuseumile, 1980. aastast asub seal Meremuuseum.

Suure Rannavärava kohal on hilisgootilik Tallinna väike vapp, mille valmistas kiviraidur Gert Koningk. Kogu ehitis valmis 1529. Värava linnapoolsele küljele on paigutatud 19. sajandil vene õigeusu krutsifiks.

Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.

Paksu Margareetat ja Stoltingi torni ühendab zwingeri idamüür.

Mašikuliifriisiga väikene torn. Konsoolidest moodustatud teravkaarfriis ehk mašikulii. Mašikuliis on allapoole suunduvad avad, millest sai piiravale vaenlasele kive, sulatina ja kuuma tõrva kaela visata.

Muuseumi peasissepääsu lääneseinal seisab kaks Mihkli kloostri õuest leitud raidkivitahvlit: evangelist Matteus ja evangelist Johannes.

zwinger - linnuse peamüüri ja eelkindlustusmüüri vaheline suletud ala

parham - sise- ja väliskindlustuse vahel asuv õu või ala, vallikraav. Selle väliskindlustus on parhammüür

mašikuliifriis - kindlustusehitiste seinte ja tornide ülaosas ärklina eenduv rinnatisemüür, mis toetub välisküljel konsoolkaaristikule.

konsool - seinapinnast eenduv ehitise tugiosa

väike vapp - rist kilbil - kasutati kaubandustehingute sõlmimisel

bastei - 15. ja 16. saj. kindlusmüüride süsteemis poolümmargune, pealt lahtine madal ringmüürist eenduv suurtükitorn

mašikulii - keskaegse lossi või linnuse tornide ja seinte ülaosast eenduv konsoolikaarestikule toetuv rinnatis, mille allapoole suunatud laskepiludest sai kindluse kaitseks tulistada ja ambuda. Hilisemal ajal on mašikuliid kasutatud ehismotiivina

rondeel, rundeel - poolringikujulise põhiplaaniga lai ja madal suurtükitorn 15. ja 16. saj.

 

TOOMPEA VÄIKE LINNUS

 

Tallinna varasemaks kindlustatud osaks oli linnuse ala Toompeal, mille ehitamist alustati kohe, kui taanlased olid 1219. aastal vallutanud eestlaste linnuse.  Toompea linnus koosnes omakorda tugevasti kindlustatud maahärra residentsist - nn. Väikesest linnusest - ja kõrgel paelaval asuvast, kuid tagasihoidlikult kindlustatud linnuseasulast, nn. Suurest linnusest. Väikese linnuse lääneossa rajasid Mõõgavendade ordu orduvennad 1229. aastal rangelt nelinurkse laagerkastelli tüüpi kivilinnuse. 1347. aastast läks Toompea Liivi ordu valdusse. Sinna rajati (1378) konventhoone tüüpi linnus (Riigikogu 1922), milles on ühendatud kloostrihoone eraldatus kindlusehituse suletusega. Läänemüür nihutati vahetult Toompea järsaku servale. Põhiplaanilt oli konventhoone trapetsiaalse sisehooviga ehitis, mille väliskõrguseks kujunes ca 20 meetrit. Tema küljepikkused olid põhjas 44 meetrit, idas 41 meetrit, lõunas 53 ja läänes 56 meetrit. Seda massiivset konventhoonet täiendas eeslinnus, millele ehitati nii idas kui läänes uus välismüür. Edelanurgale rajati sale torn Pikk Hermann, kagunurgale alt neljatahuline ja ülalt oktagoonne Stü(i)r den Kerli torn, loodenurgale väike ripptorn Pilsticker (Noole Teritaja) ja 15. sajandi teisel poolel kirdenurgale ümartorn Landskrone (Maa Kroon).

Toompea uhket eraldatust süvendas ca 15 meetri laiune paesse raiutud vallikraav.

16. sajandi algusega lõppes Toompea ordulinnuse kui kindlusehitise areng ja algas tema järk-järguline muutumine representatiivseks elamuks - lossiks.

1585-1590 ehitati lõunapoolse eeshoovi läänemüüri vastu renessanss- stiilis Riigisaali hoone - 1767 see lammutati.  Majandushoone - nn. Kuningatall 1667. Põhjasõja ajal need lagunesid, muutusid varisemisohtlikeks.

1767. aastal Katariina II käsul hakati ehitama uut lossihoonet - valmis 1773. aastal (hilisbarokk, interjöörid varaklassitsism).

Enne 1935. aastat oli Valges saalis peegellagi. Sõjaregaalid võeti marmortahvlitelt maha ja ka rüütelkondade vapid. 1935. aastal oli ahjuküte.

1935. aastal ehitati ümber hoone silmapaistvaim ruum - nn. valge saal. Samal ajal ehitati arhitekt Alar Kotli projekti järgi lossi lõunatiib, mis oma uusbaroksete vormidega seostub märkamatult lossi põhihoonega.

1870 ehitati konventhoone kubermangu vanglaks, naistevangla eraldi, hobusevargad pandi ka sinna. 1917. aastal vanglahoone süüdati ja see jäi kuni 1920. aastani varemeisse. Selles vanglas kirjutas F. Tuglas oma romantilise proosaluuletuse "Meri" ja novelli "Hingemaa" (1905-1906).

Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni (arhitektid) projekti järgi ehitati praegune Parlamendihoone (1922. a. valmis). Juugendstiilis fassaad pärineb Boris Krümmerilt. Mööbel 1935. aastast.

konvent - kloostrihoonestuse või linnuse eritüüp, mis koosneb sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast

kastell - linnus, algselt nelinurkse kaitsemüüriga varustatud väike piirkindlus Rooma kaitsevööndi piirkonnas. Levis keskajal kogu Euroopas ja arenes Preisis ja Ida- Liivimaal omapäraseks linnusetüübiks. Tehakse vahet nelinurkse põhiplaaniga laagerkatelli (moonaladude, sõjaväe jne. paigutamiseks) ja ebakorrapärase põhiplaaniga vabakastelli vahel

reduut - kants, vallkindlustus, kõigist külgedest suletud ja maastikuga kooskõlastatud väiksem iseseisev kaitseehitus vanemas kindlustussüsteemis, kust võis igas suunas tulistada

tsitadell - väiksem kindlus, kants, eriti seespool kindlustusmüüri asetsev väiksem tugevasti kindlustatud ehitus, mis on mõeldud piiratute viimseks kantsiks

siseõu - linnuseõu, müüridest ja ehitustest ümbritsetud, harilikult katmata plats linnuse südames. Läbikäimis- ja külaliste vastuvõtukoht. Suurtes linnustes ka plats rüütlivõistlusteks

mezzanino - madalam vahekorrus põhikorruste vahel või vahetult katuste all

risaliit - fassaadist hoone täiskõrguselt eenduv ehitusosa

altaan - sammastele toetuv lahtine rõdu


PIKK HERMANN

 

Pika Hermanni torn rajati Toompea linnuse rekonstrueerimise aegu selle edelanurka 1370. aastatel. Umbes aastal 1500 ehitati ta 10 m kõrgemaks ja ta saavutas kõrguse 50,2 meetrit. Torn on üheksakorruseline ja tema läbimõõt on 9,5 meetrit.  Alumistel korrustel olid laoruumid, keskel köetavad eluruumid, samuti laskemoonalaod, üleval lahtine platvorm.

Pikk Hermann, saksa keeles Lange Hermann, tähendab tõlkes "pikk sõjamees ehk pealik" ja tuleneb keskajal ihaletud kangelase Hermanni lugudest; niisugune nimi anti tavaliselt kõige tugevamatele linnusetornidele, meil veel Narvas ja Kuressaares. Alates 1920. aastatest on torni tipus lipuvarras lipu heiskamiseks.

Väikese linnuse üldilme põhjalik muutus toimus 18. sajandi lõpupoolel Katariina II valitsemisajal. Lammutatud vana idamüüri asemele ehitati hilisbarokkstiilis fassaadiga kubermanguvalitsuse hoone, mis valmis 1773. aastal. Kindluse kraavid aeti täis, eellinnuse kohale rajati iluaed, kuhu aastatel 1894-1900 ehitati Aleksander Nevski katedraal.

19. sajandil oli konventhoone muudetud kubermanguvanglaks, mis 1917. aastal süüdati ja jäi varemeisse. 1922. aastal valmis praegune Parlamendi hoone. 

Algselt 15. sajandi lõpuks valminud linnusest on praeguseks säilinud vaid lääne- ja põhjamüür koos kolme torniga.

23. veebruaril 1989 kell 22 võeti Pika Hermanni tipust alla punane lipp ja 24. veebruari hommikul kell 7.32 heisati sinna sini-must-valge lipp.

vahitorn - torn valveks ja vahipidamiseks linnuses või kindluses

don˛oon - linnuse peatorn, mis asetses linnuse keskel või kõige ohtlikumal kohal, rahuajal kasutati eluhoonena

peatorn - don˛oon

rundeel - rondeel - suurtükitorn, ümar, poolümar


TOOMKIRIK

 

15. sajandil ja 16. sajandi algul valmisid üldjoontes kolm Tallinna suuremat kirikut - Toomkirik, Niguliste ja Oleviste kirik. Need kolm ehitist on Tallinna omapärase arhitektuuri silmapaistvamad mälestised. Kõik kolm kirikut on basiilikad, millede pikihooned üksteisega sarnanevad: külglöövid erinevad laiuselt väga vähe kesklöövist. Toomkirik ehitati 1229. aastal ühelöövilise võlvimata hoonena ja see kuulus dominiiklaste kloostri juurde. 14. sajandi esimesel poolel (Mõõgavendade ordu) ehitati kirik ümber. Sellest teisest ehitusperioodist pärineb osaliselt praegu olemasolev kvadraatne kooriruum.

15. sajandi teisel ja kolmandal veerandil ehitati ümber pikihoone ja see omandas praeguse kuju.

Suurejooneline ja rikkalikult profileeritud peaportaal on lõunaküljel, idast teises travees. Sellest ehitusperioodist pärineb ka käärkamber koori põhjaküljel. 15. sajandi lõpul täiendati hoonet juurdeehitisega. Põhjaküljele ehitati Püha Georgi kabel. Samasugune ruum ehitati ka lõunaküljele. Ka kiriku edelanurka ehitati kabel. Sel ajal tehti ka koori polügonaalne lõpmik.

6. juunil 1684. aastal Toompeal puhkenud tulekahju hävitas ka Toomkiriku. Saksakeelne tekst ühel kellal:

"Tulekuumus sulatas mind ja ma

valgusin laiali nii nagu kogu

Toompea põles üleni. Aasta pärast

valati mind sellesse vormi

ja nimetati Maarja kellaks."

(Enne oli tulekahju olnud 1433.) Hoone suudeti kasutamiskõlbulikuks seada 1686. aasta jõulupühadeks.

Viimane tähtsaim muudatus toimus aga 1779. aastal - Toomkirik, mis oli keskajal olnud ilma läänetornita, sai torni, mis lõpeb lopsakates baroksetes vormides kiivriga.

Sajandite kestel toimunud ümberehitused on mõnevõrra muutnud Toomkiriku arhitektuuri, kuid sellele vaatamata on see kirik üheks väärtuslikumaks gooti arhitektuuri mälestusmärgiks Tallinnas.  

Renessanss:

1. Arent Passeri loodud väepealik Pontus De la Gardie ja tema abikaasa Rootsi kuninga Johann III tütre Sophia Gyllenhelmi sarkofaag. Valmis 1595. Üks sarkofaagi külgbareljeefidest kujutab Narva piiramist. Ta vallutas Narva 1581 ja neli aastat hiljem uppus Narva jõkke. Selle kohal seinal asub epitaaf (mälestustahvel kiriku seinal, välimuselt sarnane hauakivile).

2. Arent Passeri valmistatud on koorilõpmiku põhjaküljel asuv Tiesenhausenite vähem kunstipärane sarkofaag. 1599

3. Selle kohal seinal asub Hans von Akeni loodud õuemarssal Oloff Ryningi raidepitaaf. 1594

4. Arent Passeri loodud on kooriruumi lõunaseina najale asetatud Carl Horni ja ta abikaasa ning Otto von Uexkylli sarkofaagide pealmised plaadid. 1601. + veel kaks sarkofaagi.   

Barokk:

5. Ferseni kabelis asub Eesti kuberner feldmarssal Otto Wilhelm von Ferseni lõpetamata jäänud hauamälestis 18. sajandi algusest.

6. Johan Gustav Stockenbergi ...

7. ... Otto Reinhold von Taube ja Fabian von Ferseni sarkofaagid. Raskepärased ja vähem huvitavad tööd 17. sajandi lõpust.

8. Nicolaes Millichi major Johan Hastferi silmapaistvalt heatasemeline epitaaf. 1676 

Varaklassitsism:

9. Itaallane arhitekt Giacomo Quarenghi Peterburis. Admiral Samuel Greighi valgest marmorist varaklassitsistlik templikujuline hauamonument. 1788 

Täisklassitsism:

10. Tundmatu autori loodud on Ferdinand von Tiesenhausenile obeliskikujuline mälestusmärk kooriruumis. 1806  

Pseudogooti:

11. Johann Gottfried Exneri kabelikujuline mälestusmärk põhjalöövis admiral Adam Johann von Krusensternile (1848). (Vene nimega Ivan Fjodorovitš (1770-1846) tegi I vene ümbermaailmareisi 1803- 1806.)

 

Kantsli (1686) ja altari (1696) nikerdas Christian Ackermann. Tema töökojast on 107 epitaafi. Akantusmotiivide meisterlik nikerdaja.

Löövi idaseinal on tuntud maadeuurija Ferdinand von Wrangeli väike kenotaaf (hauamärk, maetud mujale või hauda ei teata).

Praegune oreliväär (rõdu) on ehitatud 1780. aastal, lõunalöövi ida- ja lõunaseina ääres asuvad perekonnaloo˛id pärinevad 18. sajandist.

Kirikusse matmine keelati 18. sajandi lõpul, kuid Eestis sündinud admiral maeti siia keisri eriloal.

epigraaf - mälestustahvel, raidkiri kivil või metallil; pühenduskiri hoonetel, sildadel

tumba - hauaplaati kandev sarkofaagikujuline hauamärk kirikus või kalmistul, tihti surnu kujutusega kaanel. Esineb jalgadel seisvaid ja baldahhiiniga kroonitud: suur reliikviakirst

epitaaf - 14. sajandi keskelt alates esinev mälestustahvel kiriku seinal või vastava kirjaga hauasammas kiriku vahetus läheduses. Barokiajastul olid epitaafid eriti rikkaliku dekoratiivse kujundusega

hauakiri - epitaaf

kenotaaf - hauamonument isikule, kes on maetud mujale või kelle matmispaik on teadmata

raidkiri - epigraaf

domikaalvõlv - kuplitaoliselt kõrge võlv, mis on roietega jaotatud neljaks või enamaks võlvisiiluks, võlvikivid on laotud kontsentriliselt (ringidena)

võidukaar - kooriruumi ja pikihoone vahele jääv kõrge kaarava

tribuunikaar - kooriapsiidi ja kooriruumi vahele jääv kõrge kaarava