OLEVISTE KIRIK

 

Oleviste kirik oli esialgsel kujul olemas juba 1267. aastal. Selle vanima kiriku asemele ehitati 14. sajandi alguses uus kolmelööviline kodakirik. Peale 1820. aasta tulekahju (1829-1840 ehitati üles) leiti koorilt varisenud rusude hulgast inglikujutisega päiskivi, millel oli aastaarv 1330 - see oli ilmselt uue kiriku ehitustööde lõpetamisaasta. 1364. aastal ehitati sellele kirikule torn. 15. sajandil (1420-1440) ja 16. sajandi alguses ehitati kirik kolmandat korda ümber ja hoone omandas kuju, mis on säilinud üldjoontes meie päevini. Uuel kooril on viiekülgne lõpmik. Koori tähekujulisi hilisgooti võlve kannavad neli saledat kaheksatahulist piilarit. Võlvid kaunistati 14. sajandist pärit päiskividega. 1470. aastal valmis basiilikana ehitatud pikihoone. Uut, oluliselt laiemat pikihoonet ei suudetud hästi seostada kooriga. Et oleks võimalik tugistada uue laiendatud kesklöövi vööndkaari, ehitati kaks massiivset müüri, mis varjavad vaadet koorile. Kiriku põhiplaan kujunes ebareeglipäraseks; kesklööv laieneb lääne poole, külglöövid aga ida suunas. Oleviste kiriku kesklööv on kõrgeim Baltikumis - 31 meetrit - ja kaetud tähtvõlvidega, külglöövides on lihtsad servjoonvõlvid. Torn on erakordselt kõrge ja võimas. 1836. aastal kaeti torn vaskplekiga, pandi rist ja muna. Müüriosa kõrgus on 57 meetrit, praegune üldkõrgus risti tippu on 123,7 meetrit. Keskajal oli see veelgi kõrgem. 1523. aastal ehitati kiriku lõunakülje vastu Maarja kabel, mis on peeneim hilisgooti ehitis Eestis. Kabeli idapoolse välisseina kahe tugipiida vahele ehitati Hans Pawelsi (Neitsi Maarja kabeli ehitamise eestvedaja) kenotaaf - sümboolne hauamälestis.

1433, 1625, 1820 välgust maani maha põlenud; 1829-1840 taastamistööd, mille tulemusena praegune välimus. Nikolai I lasi kuke asendada ristiga - siis andis raha. Kirikus on baroksed kroonlühtrid. 1931. aastal põles jälle välgu tagajärjel. Sisustus 19. sajandi historitsismi vaimus.

Ehitusmeister Olev libises ja kukkus torni otsast alla, kusjuures konn ja madu kargasid tal suust välja. Olev maeti sinnasamasse. Haua peale pandi aga kivi Olevi, konna ja maoga. Nimi norra kuningas - pühakust Olavist, kellele kirik oli pühendatud.

1513 Hans Pawels - kabeli ehitamise initsiaator, kiriku eestseisja.

Ülemise reljeefiderea on loonud Poola päritoluga kiviraidur Clements Pale - renessanss. Alumine reljeefiderida kuulub Vestfaalist tulnud Hinrik Brabenderile - hilisgooti.

Ülemisel reljeefidereal on kujutatud järgmised stseenid (vasakult):

* Kristus ülempreester Kaiva ees

* Okaskrooniga kroonimine

* Kristus Pilaatuse ees

* Ristikandmine

Alumisel:

* Kristuse sissesõit Jeruusalemma

* Püha õhtusöömaaeg

* Kristus Õlimäel

* Kristuse vangivõtmine


 

PÜHAVAIMU KIRIK

 

Väike kahelööviline kirik ilmus raedokumentidesse 1316. aastal, enne seda oli läbi sajandite raekabeliks ja seegikirikuks, kirik kuulus kaupmeestele. 

Praeguse Pühavaimu kiriku vanimaks osaks on 13. sajandil ehitatud väike nelinurkne kooriruum, mis oletatavasti moodustas esialgse kabeli. Kooriruum võlviti 1300. aasta paiku. 1316. aastal järgnes seegikirikuile tüüpilise kahelöövilise pikihoone ehitamine. Põhjalöövi pikenduseks sai nüüd kooriruumiks muudetud kabel. Põhjalööv oli määratud pealöövina linnakogudusele, lõunalööv oli mõeldud põhiliselt seegi elanikele. Ilmselt olid löövid enne reformatsiooni eraldatud ka mingi vahevõrega. Kiriku peaportaal asub põhjalöövi läänepoolseimas võlvikus. Kiriku lõunalöövi pääses seegi õuelt. Kiriku siluetis olulist osa etendav kaheksatahuline torn on ehitatud põhiliselt 14. sajandi keskpaiku. Torni jala neljakandiline alumine osa on ehitatud erandina kiriku sisse vastu lääneseina. Hilisrenessansi (praegu barokne) tornikiiver ehitati 1630. aastate algul; sai 1684. aasta tulekahjus kannatada ja taastati 1688. aastaks. 1684 Christian Ackermann - kell - vanim Tallinna tänavakell.

17. sajandil omandasid astmelise vormistuse hoone viilud.

Ehitise iseärasuseks on väike ja madal kelder koori all.

Pühavaimu kirik oli 16. sajandil eesti soost linlaste tähtis kultuurikeskus. Esimene jutlus eesti keeles oli 1524. aastal. Siinsed vaimulikud Simon Wanradt (koostas) ja Johann Koell (tõlkis) koostasid ja tõlkisid eesti keelde luteriusu katekismuse, mis trükiti 1535. aastal Wittenbergis ühe vanima eestikeelse trükisena (1500 eksemplari). (1929. aastal leiti 11 fragmenti ühe teise raamatu kaanest.) Aastatel 1563-1600 Pühavaimu kirikus vaimulikuks olles kirjutas Balthasar Russow oma kuulsa "Liivimaa kroonika", mis trükiti 1578. aastal Rostockis.

Lübecki nikerdaja ja maalikunstnik Bernt Notke - 1483 peaaltar (kappaltar). Pühavaimu kirikus on Tallinna vanim kantsel 16. sajandi lõpust, 17. algusest. Empoori nikerdused valmistati 1660-ndatel aastatel. Empoori rinnatisel on 57 "Biblia pauperumi" (“Vaeste piibel”) stseeni.

Kui altar paikneks idas, peaks altar olema praeguse Pühavaimu tänava poolses küljes.

Tekst 1433. aastal valatud tornikellal: "Löön ühtviisi õigesti kõigile - nii tüdrukule kui sulasele, nii emandale kui isandale - seda ei või mulle keegi ette heita."

Praegune kahelööviline pikihoone ehitati 1375-1380. Kooriruumi võlvid tõusevad lihtsatelt prismakujulistelt nurgakonsoolidelt. Barokne tornikiiver ehitati 17. sajandil. Lääne- ja idafassaadi astmelised viilud on pärit ümberehitustest. Paekivist veesüliti fassaadi idaosas.

astmikviil - trepiastmetaoliselt tõusvate külgedega viil gooti stiilis majadel


 

BALTHASAR RUSSOW

(1536-1600)

 

Balthasar Russowi isa oli Simon Rissa, Tallinna veovoorimees, kes oli pärit Raasiku lähedalt Kurla külast. Rikkamaks saades ostis ta Kalamajas aiaga maja ja abiellus bürgermeistri teenijannaga. Kui Simonil ja bürgermeistril üheaegselt pojad sündisid, sai Simoni naisest bürgermeistri võsukese amm ning mõlemale poisile pandi üks nimi - Balthasar. Võib-olla seletab see "Chronica" autori ebatavalist edu. Kui Balthasar Russow suuremaks kasvas, õppis ta Vene tänaval asunud koolis, mis tegutses reformatsiooni ajal suletud dominiiklaste kloostris. Poiss osutus andekaks ja pärast kooli lõpetamist saadeti ta Stettini teoloogiat õppima. Raha sai ta isalt ebaregulaarselt, sest oli Liivi sõja aeg. Stettinist pidi ta põgenema, kuna õppimise eest jäi tasumata. Oma silmaringi laiendas ta veel Wittenbergis ja Bremenis. 1562. aastal sai ta teada isa surmast, tuli tagasi Tallinna ja sai kätte päranduse.

12. märtsil 1563. aastal pühitseti ta Oleviste kirikus Pühavaimu kiriku abipastoriks. Vana pastor suri kolme aasta pärast ning Balthasar Russow asus tema kohale, kus töötas 37 aastat - kuni oma surmani.

"Liivimaa kroonika" tiitlil on kiri: "Kirja pandud lühidalt ning tõetruult revalase Balthasar Russowi poolt. Teist korda täie püüdmisega üle vaadatud, parandatud, ümber töötatud ning täiendatud paljude lugudega autori enda poolt 1584. aastal." Vaatamata sellele, et raamatud olid sel ajal väga kallid, trükiti "Chronicat" autori elu ajal kolm korda. "Liivimaa kroonika" ilmus esmakordselt 1578. aastal. Kroonika koosneb neljast jaost, sellesse kogutud materjalid käsitlevad Baltimaade ajalugu alates vanimatest säilinud andmetest ning lõpevad ajaga, mille tunnistajaks oli Balthasar Russow ise.
DOMINIIKLASTE KLOOSTER

 

HIC VERE EST DOMUS DEI ET PORTA COELI AEDIFIC. MDCCCXLIV RENOV. MCMXXIV (Siin on jumalakoda ja taevavärav, ehitatud 1844, renoveeritud 1924. aastal).

Tallinna vanalinnas asus keskajal kaks kloostrit. Neist vanem oli dominiiklaste ordu 1246. aastal asutatud Püha Katariina mungaklooster. Tallinna vanim klooster oli samuti dominiiklaste poolt 1229. aastal asutatud, kuid juba 1233. aasta rahutuste (ordu ja paavstivõimu tüli) ajal hävinud klooster Toompea suures linnuses.

Püha Katariina klooster asutati Vene tänavale, kus osa selle hooneid on säilinud tänaseni. Klooster ehitati tüüpilisena katoliiklikule kloostrile - kõik eluks vajalikud ruumid olid koondatud nelinurkset siseõue ümbritseva klausuuri tiibadesse, moodustades suletud hooneteploki. Hoonete kindlusliku iseloomu tingis asjaolu, et rajamise ajal asus klooster väljaspool linnamüüri.

Dominiiklaste klooster on suurim kodakirik Tallinnas.   Kloostrikompleksi peaosaks oli suur, 66,7 meetrit pikk ja 21 meetrit lai kodakirik, mis oli seega Pirita kloostrikiriku järel Tallinna avaraim. Kirik oli kolmelööviline kodakirik, mille kagunurgal oli ka väike kellatorn. Idaosa all oli krüpt, peale kloostri likvideerimist asus arsenal. Kiriku säilinud osadest on tähelepanuväärsemaid kaks lääneportaali, neist kesklöövi oma on detailide ja skulptuuride rikkuselt, samuti teostuselt, Tallinna uhkeim.

Klooster hävis 1531. aastal tulekahjus, reformatsioonisündmuste käigus jäi klooster terveks (1525. aastal). Siiski on säilinud sisehoovi lääne- ja kahekorruseline idaküljel asuvad ristikäigud. Idatiivas on säilinud rida ruume 15. ja 16. sajandist, näiteks kapiitlisaal ja eestpalvekabel. Kloostri refektoorium lammutati 1841.-1842. aastal ja ehitati Peterburi arhitekti Carlo Rossi projekti järgi uusklassitsistliku fassaadiga katoliku koguduse kirikuks (Peeter-Pauli kirik). Praeguse fassaadi sai kirik 1922. aastal.

Kloostril oli silmapaistev osa Tallinna hariduselus juba 13. sajandi teisel poolel - siin tegutses mitteametlik kloostrikool. Sinna kolis pärast reformatsiooni Olevi kiriku juurest kool.

1544 - arsenal (relvaladu), Vene tänav 14

1561 - poola sõjamehed, kes Tallinnas teenistuses

1575 - ehitati varemeisse vaesematele käsitöölistele puitmaju

1799 - põhjatiib katoliku kiriku valdustesse

1874 - kirikuesisele kalmistule elumaja (Vene 12)

1920 - katolik kirik sai oma praeguse kuju

Kiriku hauaplaadid asetati lõunaseinale. 1874. aastal tehti kirikusse ladu ja plaadid tassiti laiali, tagasi saadi vaid pooled.

dominiiklased - "issanda koerad"

klooster - munga- või nunnaühistute elukoht, hoonete kompleks kloostrikiriku ja kloostriõuega koos ristikäiguga. Peaehitus koosneb kapiitlisaalist, refektooriumist ja dormitooriumist

klausuur - sulghoonestik, eraldatud ruum või ehitusosa, näiteks munkade või nunnade eluruumideks eraldatud ruumid kloostris

kloostriõu - ristikäiguga ümbritsetud muruga kaetud nelinurkne õu või väiksem aed, mille ümber asetseb kloostri hoonetekompleks

ristikäik - nelinurkne võlvitud sammaskäik, mis ümbritseb kloostriõue ja avaneb selle poole arkaadidega

kapiitlisaal - suur esinduslik enamasti kahelööviline võlvitud hall kloostri- või ordulinnuse idatiivas, kus toimusid juhtkonna istungid jm. Kapiitlisaal oli kloostri- või linnusekiriku ja refektooriumi kõrval väljakujundatumaid ruume kogu ehituses

parlatoorium - keskusteluruum kloostris; vastuvõturuum kinnistes õppeasutustes, haiglais jm.

refektoorium - remter, ühine söögisaal ja pidulik kokkutulekuruum kloostris või ordulinnuses

remter - refektoorium

dormitoorium - ühine magamisruum keskaegses kloostris või linnuses, harilikult idatiiva ülemisel korrusel

tonsuur - kloostri läänekülje ristikäigus asuv veemahutiga kabel, kus toimus munkade peapügamine ja habemeajamine; ümmargune paljakspöetud laik roomakatoliku preestril lagipeas, kreekakatoliku preestril pea esiküljel

festoon - rippehis


 

TSISTERTSLASTE PÜHA MIIKAELI

(MIHKLI) KLOOSTER

 

Klooster rajati 1249. aastal, suleti 1629. aastal. Korduvalt ümberehitatud kujul säilinud konvendilaadne klausuur tekkis mitmesaja-aastase ehitustegevuse tulemusena, selle täiendamine jätkus ka peale 1631. aastat, mil sinna rajati gümnaasium.

Kloostrihoonestusse kuuluv kirik oli kuni 1716. aastani rootsi Püha Mihkli koguduse käes, siis sai sellest õigeusuliste Issanda Muutmise peakirik. 1720. aastast pärineb Ivan Zarudnõi valmistatud ikonostaas, üks silmapaistvamaid barokk-kunstiteoseid Tallinnas. Barokne on ka 1776. aastal valminud tornikiiver. Suuremad kiriku välisilmet muutnud tööd toimusid aastatel 1827- 1830, kui kiriku fassaad sai klassitsistliku välimuse. Pärast Toompeal asuva Aleksander Nevski katedraali valmimist hakkas kirik kuuluma eesti õigeusu kogudusele.

Koolihoones toimusid ulatuslikud hoone keskaegset ilmet tugevasti muutnud ehitustööd 1740. aastal. Kahekorruseliseks muudeti hoonestus 1821. aastal. 1841-1843. aastani ehitati pikemaks ja korruse võrra kõrgemaks üks hoone tiib. Hoonetekompleksi välisilmet muutnud viimased ümberehitused leidsid aset aastail 1909-1910, mil kogu hoone sai kolmanda korruse ning tänaseni säilinud veidi juugendliku fassaadi.

Praegune Gustav Adolfi Gümnaasiumi saal oli ristvõlvidega kahelöövilise ruumina ehitatud oletatavasti 15. sajandi keskpaiku. Muus osas on nunnaklooster põhjalikult ümber ehitatud - on hävinud ka hoovi ümbritsenud ristikäigud.


 

PIRITA KLOOSTER

1407-1577

 

Püha Birgitta ordu klooster Pirital ehitati aastatel 1407-1436. Klooster eksisteeris ainult 170 aastat. Birgitta ordu kloostrid olid segakloostrid, mille juhatajaks oli abtiss. Mungad ja nunnad elasid üksteisest rangelt eraldatult, nunnad kirikust põhja, mungad lõuna pool asetsevates ruumides. Pirita kloostrikirik ehitati kolmelöövilise kodakirikuna, see oli suurim Tallinna keskaegne kirik, mille sisemised mõõtmed on 56x24 meetrit (1344 m²). Kiriku kõigil neljal küljel olid suured aknad, mis andsid kirikule ühtlase valgusmõju. Abtissi rõdu all (põhjaseina keskel) oli "armu ja aupaiste uks", mille kaudu nunn peale õnnistamist viidi nunnade eluruumidesse ja toodi peale surma matusetalituseks kirikusse. Kiriku kagunurgas oli müürist pisut eenduv poolümar torn. Liivi sõjas 1558-1583 ründas Ivan IV Pirita kloostrit aastatel 1564, 1570, 1575.

Klooster seisab alates 16. sajandist varemeis. Kiriku läänefassaad (35 m) on Eesti keskaegses arhitektuuris üks ilusamaid. Kõrgete teravkaareliste ning ringikujuliste petikniššide ja neliksiirude kompositsioon viilul on mõjuv ja ainulaadne.

Kiriku edelanurgal on kabel, mis on arvatavasti puidust.

Kiriku hävimise järel 1577. aastal (vene vägede rünnak 1. veebruar) elasid varemeis sajandeid talupojad.

1370. aastal rajatud emaklooster Vadstenas Rootsis. 1848 - kellatorn. 17.-20. saj. talupoegade kiviristid.

hüpokaust - küttesüsteem

lavatoorium - pesemisruum


 

 RAEKODA

 

Tallinna raekoda on feodaalse killustatuse perioodi profaanarhitektuuri silmapaistvaim näide ja ühtlasi ainus säilinud keskaegne raekoda Baltikumis. Raekoda ehitati aastatel 1402-1404, ent esialgne raekoda asus praegusel kohal juba 1341. aastast alates. Praeguse gooti stiilis hoone püstitamisel püüti vana hoonet maksimaalselt ära kasutada. Raekoda on trapetsikujulise põhiplaaniga: pikkus 36,8 (37,5) meetrit, laius läänes 14,5, idas 15,2 meetrit. Lihtne ehituskorpus on kahekorruseline ja avara keldriga. Ehitist katab Tallinna keskaegsele arhitektuurile omane sadulkatus. Hoone idaviilult kerkib pisut eenduv ja suuremalt osalt hoone sisse ehitatud müürimassiivile toetuv sale kaheksatahuline torn, millel on kolmeosaline lahtiste galeriidega barokne kiiver. Torn on 61,5-62 meetrit kõrge. Tornikiiver ehitati 1627. aastal, kuid oma lõpliku kuju sai ta 1781. aastal ja taastati sel kujul ka 1952. aastal peale hävimist II maailmasõjas. Hoone väljakupoolsel on lahtine arkaadkäik. Praegune trepiga peasissekäik on ehitatud 18. sajandil. Madalad juurdeehitised hoone lääneküljel on ehitatud sama sajandi lõpul.

Keskajal oli esimesel korrusel arvatavasti kaubasaal ja piinakamber/veinikelder. Teisel korrusel mõisteti keskajal kohut ja seal olid varakamber, arvete pidamise ruum kämmerei (raekantselei), esinduslik kodanikesaal, raesaal ja raeköök. Tuulelipp Vana Toomas keerleb tornitipus 1530. aastast, hoone fassaadi kaunistavad rõõmsavärvilised lohepeadest veesülitid 1627. aastast (Daniel Pöppel).

1971-75 (viimane restaureerimine) -

* tammepuust uks stiliseeritud naelapeadega, käepidemete, koputitega

* polükroomne kalasabamuster

* tinaraamides käsitsi vormitud klaasid - mõntsklaas

1370 raehärrade pingi külgleenidel: Simson ja lõvi

Tristan ja Isolde

1430 seljatugi Peetruse, Maarja, Ristija Johannese, Kristuse ja Paulusega.

1435 raepingi külgleenidel (pink ja leenid ei ole olnud tervik): Simson ja Delila

Taavet ja Koljat

15. mail 1248. aastal sai Tallinn linnaõigused.

magistraad - raad

Raehärrad valiti toomapäeval - 21. detsember. (Vana Toomas?) Raesaalis nikerdatud puitfriis (12 osa) - Elert Thiele; Pühavaimu kiriku empoorid, häbiposti puust kuju. 1903 Georg Scheel - pangamaja esialgne portaali ja ukse asukoht oli Vanaturu poolsel küljel, praegu Suur-Karja 1.

* Aristotelese sattumine nõidusliku Phyllise võrku

* Clawes Sittow: "Ristija Johannese pea"

"Veronika rätt" - “Salakuulaja”. (Linnamuuseumis)

* Justitia 1629

veesüliti - vihmaveerenni lõpposa (nokk), millele gooti ajastul anti avatud suuga fantastilise loomapea kuju


 

SUUR TURG

 

Suur turg püsis Raekoja platsil kuni 1896. aastani. 1554. aastal ehitati renessanss-stiilis vaekoja hoone. Kahekorruseline täiskelpkatusega vaekoda hävis II maailmasõjas. Praeguses Raeapteegi eesruumi osas asus kuni 1554. aastani Vana vaekoda.

Vana vaekoja kagunurgal, umbes väljaku keskel asus häbipost - kaak - kaheksatahuline kõrge alus sellel asetseva ümmarguse sambaga. Samba tipus oli mehefiguur vitskimbuga (Elert Thiele 1665).

Raekoja seina ääres uuem häbipost - kaelaraud ja 4 rõngast (1708), pandi kuni kolmeks päevaks.

Pastor Elias Christian Panicke tappis Riia kõrtsi teenija 18. jaanuaril 1695. aastal, pühapäeval.

 


 

 UUS SEEK

 

Vanim seek, Pühavaimu seek, rajati tõenäoliselt juba 13. sajandil, esimesed andmed temast pärinevad aga alles 1319. aastast. Seekide asutamisega tegelnud Pühavaimu vennaskonna lõi paavst 1198. aastal. Tallinna Pühavaimu seegile kuulus maa-ala Pühavaimu ja Apteegi tänava vahel mitmete hoonetega. Heategevate seekide rajamine on tüüpiline katoliiklik nähtus. Reformatsiooni järel nende tegevus aegamööda soikus ja nii muudeti ka Pühavaimu seek 1620. aastal tütarlastekooliks. Seegihoonete ansambel sai sõjatules kannatada. Üldiselt hooneid ei ole enam olemas või on väga tugevasti ümber ehitatud.

Vanalinnas säilinud teine haiglahoone on eelnevast tunduvalt suurem ja on ehitatud ligi paar sajandit hiljem. See on aastail 1526-1532 püstitatud Uue seegi hoone. Tallinna kahelööviliste saalide rühmas on seegi saal suurim - 36x15,2 meetrit. Hoone madalaid ristvõlve kannavad neli kaheksatahulist piilarit. Seegi akende esialgset vormi on muudetud 19. sajandil. Seegi varasemat, väiksemahulist eeskoja hoonet 17. sajandil suurendati. See ehitati kahekordseks, teine korrus koos seegi pööninguga kasutati ära linna ketrusmajana. Ketrusmajja saadeti ketrama nii töövõimelisi seegielanikke kui ka linna elurõõmsaid daame. Ketrusmajas puhkes 1770. aastal tulekahju. Hävis vaid katus. Uus katus ehitati kaheosalise kelpkatusena. See vorm on säilinud tänaseni. 1710. aastast muudeti seek vene garnisonile õigeusu kirikuks. 1716. aastal vahetati rootsi kogudusele kuulunud Püha Miikaeli kloostri kirik antud kirikuga ümber ning Uue seegi saali kasutati kuni 1944. aastani Püha Miikaeli kirikuna. Vahepeal kasutati spordisaalina, nüüd jälle kirikuna.

Uus seek on monumentaalne tornita ehitus, orienteeritud põhjast lõunasse. Hoone eeskojas on säilinud 18. sajandi lõpust pärinev palklagi.


 

RAEAPTEEK

 

Tallinna Raeapteek on haruldus. Tegemist on vanima järjepanu tegutseva apteegiga selles maailma kuuendikus, mida nimetati Nõukogude Liiduks. Apteek seostub teadusega, tuginedes aastatuhandete pikkusele Euroopa kultuurile. Võime uhked olla seeüle, et magistraadi protokollides on säilinud teade, mille kohaselt apteeker Nikolaus käis raekojas apteegi asjus läbirääkimisi pidamas "Meie issanda aastal üks tuhat nelisada ja kakskümmend kaks, esmaspäeval enne palmipuude püha", see on 8. aprillil.

On huvitav, et Raeapteeki haldas kolmesaja aasta jooksul (1580-1911) kümme põlvkonda Burcharte (Ungarist). Kõigil neist oli seesama eesnimi Johann. Sestap on raeapteeker Burcharti vappe greifi ja kolme roosiga mitmest aastasajast pärinevatel raidkivitöödel. 1585. aastal asus raeapteekri kohale Johann Burchart Belavary de Sykava.

Kahjuks pole Raeapteegis enam apteeker Johann Burchart VIII poolt 1802. aastal avatud kodumuuseumi "Mon faible" ("Minu nõrkus"). See asus apteegi pööningul ja sisaldas haruldasi ajaloolisi ning idamaiseid esemeid paljudest maadest. Tänapäeval on Raeapteegi keldris korraldatud midagi muuseumilaadset.

Raeapteegi hoonet on 1960-ndatel aastatel mõnevõrra restaureeritud. Siis taastati fassaadil tore eenduv erker raidkivist aknapiiretega ning vabastati hilisema krohvi alt ka teiste akende kiviraamid. Nii meenutab fassaad 16. sajandi keskel omandatud kuju. Kahjuks ei kasutata praegu apteeki sisenemiseks vana peaust, millele on reklaamiks nikerdatud apteegimaod.

Ennevanasti rippus müügiruumis krokodillitopis ning riiulid olid tulvil purke lihtsurelikele mõistmatute märkidega - kuusirp tähistas hõbedat, kolm nulli mürgist arseeni jne.

1440-1689 oli apteek linna valduses. 1736. aastal ehitati kokku üheks hooneks:

* Saiakangi-äärne väike kaalukoda (1358)

* Pühavaimu kiriku pastoraat (1451)

* apteek ise.

Raidplaat Burchartide vapiga 1635. 1965 vanale konsoolrauale karika ja mürkmaoga rippsilt. 1966 suur sepiskiri.

erker - ärkel - konsoolidele vms. toetuv ülemiste korruste kõrguselt eenduv aknaga fassaadiosa


 

 

SUURGILD

 

Gildid olid varakate kodanike õigusi tagavad organisatsioonid. Tallinna arvukatest gildidest kujunesid välja kolm tähtsamat, kes omasid iseseisvaid hooneid: Suurgild (1325. a. oli olemas), Olevi gild ja Kanuti gild. Iseseisev hoone oli ka gildidele lähedasel Mustpeade vennaskonnal. Suurgildi liikmeks said vaid suurkaupmehed ning nende seast valiti linnapead ja raehärrad.

Suurgildi pikk sadulkatusega ühekorruseline hoone ehitati 1407-1417 (maja osteti 1406, see lammutati) ja paikneb Pika ja Laia tänava vahel. Pika tänava poolne fassaad on säilinud peaaegu algsel kujul. Harjakivil 1410, algselt seal polnud. Hoone keskteljest pisut vasakul on peasissekäik profileeritud teravkaarelise portaaliga, mille kohal on viietahuline latern. Uksel on säilinud kaks pronksist uksekoputit, milledest ühel on teksti põimitud aastaarv 1430. Pärast 1413. aastat püstitati naabruses oleva Börsi käigu kangialuste kohale gildi abiruumid: Pika tänava poole aktsiisikamber (maksumaksjad) ja hõbedakamber, Laia tänava poole (Börsi käik) muuhulgas ka pruudikamber - pulmi peeti gildi ruumides ja esimene öögi veedeti seal.

Gildihoone 26,5x13,8 meetri suurune saal oli 15. sajandi I poolel omataoliste seas suurim. Praegu kasutab Suurgildi ruume Ajaloomuuseum. Germaanlastel sõnaga "gild" märgiti ühisest ohvrisöömaajast osavõtnuid.

Sõlmiti kõrvalmajade valdajatega kokkulepe, et nad ei ehita kõrgeid maju, et Suurgildile langevat valgust mitte varjata - Börsi käik.

Tallinna väike vapp oli Suurgildi vapp. Gildi eesotsas seisis oldermann (3 aastat), teda abistasid kaks nõunikku (2 aastat). Gildi võis astuda vaid see kaupmees, kellel oli oma maja ja oma naine, st. kohalik. Võõramaalane sai liikmeks siis, kui ta oli igaveseks Tallinna elama asunud ja abiellunud gildi liikme lesega. Keldris asus kartsapuur - "neitsipuur".

Naitumata kaupmeeste kool - Mustpeade vennaskond.

Parempoolsel pronksist uksekoputil on ladinakeelne tekst: "Issanda aastal 1430. Oo, auline kuningas Kristus, tule rahus." Vasakpoolsel: "Jumal õnnistagu kõiki, kes selles majas on ja kes siia veel tulevad."

Dannebrog -  * Suurgildi vapp * Tallinna väike vapp

* Taani riigilipp               * Harju maakond

Dannebrog olevat 1219. aastal 15. juunil taanlastele taevast abiks heidetud.

1623. aastal avati keldris Pika tänava poole veinikelder "Das süsse Loch" ("Magus auk"). Tegutses selle sajandi alguseni. Gild suleti 1920. aastal.

tsunft - ühe (või mitme lähedase) eriala linnakäsitööliste kutseühing

skraa - tsunfti põhimäärus

gild - keskaja ja renessansiajastu käsitööliste ja ka kunstnike kutseühing, mis organiseeris meistrite ja sellide tööd ja kaitse kunstnike huvisid

koputi - haamrike, hiljem tihti lõvipeaga kroonitud metallrõngas, uksele koputamiseks


 

OLEVI GILD

 

Olevi gildi mainiti esmakordselt 1341. aastal. Algselt oli gild nagu teisedki kodanikke koondav vaimulik vennaskond, muutudes alles hiljem käsitöölisi ühendavaks gildiks. Olevi gildi liikmeskonna moodustasid eestlased ja teised mittesakslased, kes tegelesid lihtsamate käsitööaladega. Ägedas olelusvõitluses, mis puhkes sakslastest meistreid koondava Kanuti gildiga 17. sajandil ja põhjustas suuri majanduslikke kulutusi, käis gild kui organisatsioon alla ja liideti 1698. aastal Kanuti gildiga.

Gildil oli juba 14. sajandil maja Pikk tänav 24 asuva hoone kohal. Aastatel 1419-1422 ehitas gild oma hooned ümber ja tänava äärde kerkisid kaks viilmaja. Vasakule jääv väike hoone, mille viilu ülaosas asub gildi kaitsepühaku Püha Olevi kujutis, oli eeskoda, parempoolne suurem ehitis oli gildisaal. Saali pääses läbi eeskoja. Eeskoja ruumivorm ei ole säilinud, küll aga on säilinud gildisaal. See on Tallinna ilusaim keskaegne profaanruum. Ruum on kahelööviline ja võlvitud kuue tähtvõlviga.

Gildihooned said kannatada 1697. aasta tulekahju ajal, hukkus ka gildi arhiiv. Peale gildi sulgemist ehitati hooned aitadeks. Eeskoja hoone omandas 1806. aastal Mustpeade vennaskond ja ehitas selle 1834. aastal ümber klubiruumideks. Gildisaali ostis Mustpeade vennaskond 1919. aastal. See liideti aastatel 1919-1922 toimunud renoveerimise järel klubiruumidega. Hoone juugendstiilis mõjustatud fassaadikujundust täiendab kohaliku meistri Oscar Goldbergi raiutud renoveerimist tähistav vapp.

Olevi gildi kuulusid: köösnerid, lihunikud, püttsepad, müürsepad, puusepad, mündrikud (paadimehed), kellamehed, hauakaevajad. Gildi ei pääsenud kangrud - põlgusväärsed.


 

KANUTI GILD

 

Kanuti gildi hoone asub Olevi gildi hoone lähedal (Pikk tänav 20). Seda gildi on Tallinnas esmakordselt mainitud 1326. aastal. Kuigi Kanuti gildi tekkelt Olevi gildist nooremaks peetakse, langeb kahtlemata sellegi asutamine 13. sajandisse. Kaheldamatult oli gild asutamisel vaimulik vennaskond, muutudes hilisema arengu käigus käsitööliste ühenduseks, kuhu kuulusid keerukamaid ja väärtuslikemaid käsitööalasid esindavad põhiliselt saksa rahvusest meistrid. Ilmselt ei olnud gildi liikmeskond algul kuigi suur, sest tema jõukus ja mõjukus kasvasid üsna aeglaselt ning Kanuti gildi hiigelaeg saabub alles 16. sajandil. Kanuti gild suleti 1920. aastal.

1326. aastal oli gildil üks maja. 1406. aastal osteti ka naabermaja. Uue maja asemele ehitati 1470. aastatel gildisaal, mis jäi praeguse hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti kolmas maja. Nii tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 1863-1864 inglise gootikast lähtuvas niinimetatud tjuudorstiilis ümber ehitati. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti figuurid.

Kanuti gildi kuulusid: kullassepad, kindategijad, kellassepad, mütsimeistrid, pagarid, kingsepad, maalrid. Ilmparandamatud uljaspead heideti gildist välja - ajutiselt, kõige pikem trahvimäär oli 99 aastat.


 

PÜHA MAARJA GILD

 

Toom-Kooli tänaval majas number 9 asus Toompea käsitööliste Püha Maarja gild. Püha Maarja gild rajati 1407. aastal ja oli nagu teisedki tolleaegsed gildid Toompeal vaimulikuks organisatsiooniks. Sellisena püsis gild kuni 16. sajandi teise pooleni, ainult käsitööliste gildiks muutus ta alles peale Toompea reformeerimist 1561. aastal, kui teised Toompeal asunud gildid katoliiklike- vaimulike organisatsioonidena likvideeriti. Toompea käsitööliste jõukama osa moodustasid lihakarnide pidajad. Neile on 17. sajandil kuulunud mitmed kinnisvarad ja nende tsunfti valduses on veel hiljemgi olnud peakirikus kaks hauakambrit, mida tähistavad tänini säilinud hauakivid.

Püha Maarja gild sai 1508. aastal krundi linnuse vallikraavi äärde. Gildihoone ehitati 1517. aastal, kuid ei ole sellisena säilinud. Arvatavasti sai see kannatada 1684. aasta tulekahjus. Hoone praegune klassitsistlikus stiilis fassaad pärineb 19. sajandi algusest.


 

MUSTPEADE VENNASKOND

 

Neljandaks gildilaadseks organisatsiooniks oli keskaegses Tallinnas Mustpeade vennaskond. Vennaskond tekkis 1399. aastal, kui Suurgildist eraldusid selle vallalised liikmed. Vennaskonna liikmeiks olid hiljem ka Tallinnas ajuti viibivad välismaised kaupmehed.

Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende patrooni neegerpühak Püha Mauritsiusega (varakristlik märter, hukkus Sveitsis 280.-300.a., oli Rooma riigi leegioni juht), kelle pea on vennaskonna vapimärgiks. Teine kaitsepühak on Püha Jüri.

Vennaskond tegutses ainult Eesti ja Läti aladel, mujal Euroopas on ta tundmatu. 15. sajandil olid vennaskonnal tihedad seosed dominiiklaste ordu Tallinna Püha Katariina mungakloostriga, millele tehti hulgaliselt väärtuslikke kingitusi. Reformatsioonijärgselt hakkas vennaskond linna kultuurielu organiseerima, korraldades koosviibimisi ja tantsuõhtuid linnakodanikele ning vastuvõtte linna külalistele. Aegamööda minetas vennaskond ka kaupmeeste koondise iseloomu ning lõpetas oma tegevuse 1940. aastal klubina.

1517. aastal rentis vennaskond elamu Pikal tänaval (maja number 26). 1531. aastal omandati see lõplikult. Aastatel 1531-1532 ehitati suur uus võlvimata laega saal. Järgmine suurem ümberehitamine toimus 1597. aastal. Hoone vana avadesüsteem säilitati, fassaad aga kujundati Madalmaade renessanssarhitektuuri vaimus. Viilu serv on kujundatud voluutidega, hoone fassaad on dekoreeritud rikkalikult raidkividega, milledest vanimad on 1575. aastast pärinevad etikukivid. Portaalis asuv värvikas uks pärineb 1640. aastatest. Esimese korruse akende frontoonides on Poola kuninga Sigismundi ja kuninganna Anna ümarplastilised skulptuurportreed. Leiame veel antiikmütoloogiast pärineva "Rahu" ja "Õigluse" ning Kristuse reljeefid. Järgnev suur ümberehitus toimus hoones 1908. aastal, ent see puudutas vaid interjööre, mis said uusklassitsistliku välimuse.

Neli vappi: Brügge, London, Bergen, Novgorod. (Arent Passer)


 

LINNA TÖÖHOOV

 

Linnale kuuluvad töökojad olid enamuses koondatud linna tööhoovi - marstalli. Nimetus "marstall" viitab tööhoovi algselt põhilisele linnatalli funktsioonile. 14. sajandi 70-ndate aastateni asus tööhoov Raekoja platsi, Dunkri, Rataskaevu ja Voorimehe tänavatega piiratud alal. 1372. aastast hakkas tööhoov olema põhiliselt Rüütli (Rataskaevu) tänaval. Tööhoovi põhilised töökojad olid valukoda (Rüütli 8) (Rataskaevu 30) ja relvakoda (Rüütli 10) (Rataskaevu 32). Nende vahel asus praeguseks hävinud vana tallihoone. Rataskaevu tänaval oli ka veel üks rahapaja hooneist.

Valukoja ehitusaeg ei ole teada. Andmed selle olemasolust pärinevad 14. sajandi lõpust. Valukoda suleti 1871. aastal ja muudeti põhjalikult ümber ehitades elamuks.

Relvakoja hoone on paremini säilinud. Hoone põles viimases sõjas ja taastati varasemat arhitektuuri moonutades, ent 1952. aasta taastamiskihi all on hästi säilinud vana töökojahoone plaanilahendus. Hoone sarnaneb põhiplaanilt keskaegsele elamule. Relvakoja eeskoja põhjaküljel asub kahekordne juurdeehitis, mille teisel korrusel paiknes 15. sajandi lõpust alates vanglaruum. Relvakoda ehitati aastail 1449-1450. 1454. aasta 9. märtsil on makstud relvakoja tuulelipu vardanupu kuldamise eest Clawes van der Sittowile. Ta sai tasu ka hoone fassaadile tehtud "Veronika räti " eest. Hoone püsis väikeste muudatustega 1936. aastani, mil ta kohandati ümber linna arhiiviks.

Üks rahapaja töökodadest (Rataskaevu 38) asus Rüütli tänaval 1558. aastani.

Rüütli tänaval asus ka keskaegne linnatimuka maja (Rataskaevu 46), mis jääb endise Rataskaevu 40 asuva hoone tagaõuele.


 

HOBUVESKI

 

Hobuveskit kasutati linna piiramise korral või veevaesel ajal. Veskit on esmakordselt mainitud 1379. aastal. Veskit remonditi põhjalikult 16. sajandi esimesel poolel. 1701-1702 korrastati seda uuesti. 1741 oli ta jälle lagunenud ja anti sõjaväele laoruumiks. 1757. aastal põles see maha. Varemed renditi 1772. aastal laoruumide ehitamiseks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil kasutas hoonet Püha Olevi kogudus surnuvankrikuurina. Veski sisseseadest ei ole säilinud midagi. Omal ajal panid hobused ringis liikudes ülekandesüsteemi abil tiirlema ehituse keldrikorrusel asuva vesiveski.

 

 

KANEPIPRAAKIMISE HOONE

 

Hoone asub Uus tänav 15 ja valmis 1751. aastal. Ühekordse ehitise keskel on mantelkorsten ja sellest kummalegi poole jäävad ruumid. Põhiplaanilt on maja barokne. Portaali ja selle kohal olevat katuseärkli frontooni kaunistab maaliline rokokoodekoor. Taastatud on hoone kunagine kõrge trepp. Kummalgi pool hoonet asusid avarad väravad, mis võimaldasid sõita hoovile koormatega. Viimases sõjas sai hoone kannatada, aga taastati kohe pärast sõda.

Uus tänav 15 on olnud Tallinna Jahindusklubi. Kuidas kasutati kinnistut enne 18. sajandit, ei ole teada. 18. sajandi keskpaigast kinnistul kanepi- ja linapraakla. Kinnistul kaks hoonet: vastu linnamüüri laohoone; tänavaäärne oli nii elamu kui kontor. 1834. aastast on dokument, et elas kanepipraaker Dimse.

1876. aastal asutati linna III Poeglaste Algkool. Linaladu muudeti klassiruumideks, tänavaäärne maja õpetajate elamuks. Kool oli seal 1942/43. aastani, siis kolis Laiale tänavale.

Pärast II maailmasõda tühjaks jäänud hoonetesse paigutati Meistrite Kool - endisse koolihoonesse. Lagunenud elamu remonditi - muudeti ukse- ja akendeavasid.  1962 - koolihoone jalatsivabrik "Kommunaari" käsutusse.

Hoone portaali framuug on osaliselt klassitsistlik. 1825. aastal ei olnud veel kahele poole hoonet jäävaid hooviväravaid. Need on tõenäoliselt sajandivahetusest.

1994. aastal müüdi hoone Leedu Saatkonnale.

framuug - raamistik


 

AIDA TÄNAVA AIT

 

Aastatel 1690-1695 Tallinna Gümnaasiumi õunaaeda rajatud kolmekordne viljaait oli omataoliste seas suurim. 36 meetrit pikk, ca 17 meetrit lai ja 13 meetrit kõrge. Selle hoone esimesel ja kolmandal korrusel on massiivsed ristvõlvid, teisel korrusel on aga palklagi, mis 1825. aastal tugikaartega toestati. Aida kaks alumist korrust on kaheruumilised. Algselt moodustas iga korrus ühe suure kahelöövilise ruumi. Hoones on küttekolded, hiljem on hoonet kasutatud väga mitmesuguste kaupade hoidmiseks. Hoone sai sõjas kannatada ja restaureeriti 1954-1955. aastal. Tänapäeval on hoones Eesti Kunstimuuseumi filiaal Tarbekunstimuuseum. Kaasaegse sisekujunduse autor on Mait Summatavet.

Veel üks keskajal rajatud ait on tänini säilinud Sauna tänaval majas nr. 10. Aidale tüüpilisena on hoonel lävepakk tänavapinnast tunduvalt kõrgemal, olles enam-vähem ühel tasapinnal kaubavankri põhjaga. See kergendas kaupade laadimist. Aitade portaalide ees kapitaalseid treppe ei olnud. Pühavaimu tänava ait (kuue uksega maja) on pärit 15. saj.

Vintskap - vintsiga luukaken hoone viilus või katuses; katusest eenduv ehitusosa

 

 

 

 PAKKHOONE

 

Dokumendid kõnelevad, et 1370. aastal asus siin viljaait koos kuue poega ja et 1514. aastani oli valdus erikätes, siirdudes seejärel Pühavaimu kirikule.

Pakkhoone kuulub kolmest endisest aidast. Nurgapealne aidahoone varises 1654. aastal kokku. 1655-1657 ehitati see uuesti üles. Pakkhoone läks rae valdusse. Kõik kolm hoonet liideti ühtseks tervikuks (vanemat osa tugevdati seinaankrutega). Hoonele püüti anda barokne ilme, mida võib näha portaalides ja raidkivides. Hoone kelder ja uue osa esimene korrus võlviti  17. sajandil. Muus osas olid palklaed. Hoones olid küttekolded. Hoone oli 17. sajandi teisest poolest kasutusel välismaiste kaupmeeste kaubalaona; oma kaupu tohtisid nad pakkuda ainult hulgi kahel päeval nädalas. Siin sõlmiti ka müügitehinguid kohalike kaupmeestega. Portaalidel on lõvi näoga lukukivid. 1972 varises kokku Pakkhoone lõunapoolne tiib.

19. sajandi algul ääristas Pakkhoone alumist korrust tihe rivi kaubaputkasid. Hoone sai praeguse väljanägemise 19.-20. sajandil.

Uuk - katusest eenduv ehitus, varustatud aknaga ja kaetud kumera või sadulkatusega

 

 

 

 


 

ELAMUD

 

Esialgsete puithoonete asemele tulid 14.-15. sajandil kiviehitised (gootika, renessanss, barokk, klassitsism, historitsism) (sõjad, katkud, tulekahjud), seetõttu polegi Tallinnas ühtegi elamut, mis oleks puhtalt säilitanud ühe ajastu ilme. Kunagiste elamute põhitüübiks on kaheruumiline diele-dornse tüüpi ehitis. Seda iseloomustab tänavaäärne avar ja suur ruum - diele - eeskoda, mille ühes taganurgas oli mantelkorstnaga kaetud köögiruum, teise nurgas aga ülakorrusele viiv trepp (algul kivist, hiljem puidust). Ruumi kattis piilarile toetuva ematalaga palklagi, põrand oli paeplaatidest. Keldriruum. Ruumi esiseinas oli tavaliselt kaks suurt raidraamistuses ja trellidega varustatud akent ning nende vahel uhke teravkaarne perspektiivportaal, mis avanes kõrgele etikule. Fassaadil olid veel kaubakorruste luugid ja mitmesugused petikud. Dielele liitus ühendava ukse kaudu hoone hoovipoolses osas väiksem ruum - dornse (dörnse) - elutuba. See oli köetav keldris asetseva hüpokaustahjuga, mille kuumenev õhk läbi põrandas või seinas olevate kanalite pääses elutuppa. Elutoa sisustuseks olid magamisasemed, laud, pingid ja seintes nišid ning kapid. Dornsele võisid liituda veel mitmed külmkambrid. Nende kasutamine eluruumidena algas renessanssahjude levimisega 16. sajandi keskpaiku. Niisugune ruumijaotus oli tarvitusel 19. sajandini. Elamu plaanilahendus sõltus oluliselt sellest, kes hoonet kasutas: kas kaupmees või käsitööline, ametnik või vaimulik.

diele - esimesel korrusel asetsev suur koda keskaegse Tallinna kaupmehe elamus; pearuum eriti alamsaksa talumajas; pearuum linnakodanike majades renessansi- ja barokiajastul

dornse (dörnse) - keskajal diele taga asetsev soe ruum, mida köeti keldrist kalorifeerahju abil

alkoov - magamisnišš, seinasüvend magamisaseme jaoks

protoom - looma- või inimesepea koos kaelaga ehitusdekoratsioonina

etik - keskaegse linnaelamu peasissekäigu ees tänavaküljel asuv väike trepiastmetega kivist terrass, mis oli piiratud käsipuude ning sõrestikulise rinnatisega ja tihti varustatud istepinkidega. Sissekäigu eriliseks kaunistusteks olid etikukivid

etikukivi - kahele poole etiku treppi (istepinkide otskülgedele) asetatud kõrged paekivitahvlid, varustatud omaniku vapi, majamärgi, nimede või daatumiga ja kaunistatud reljeefse dekooriga

müüriankur - kinnitusvahend ehitustes seinte nihkejõu takistamiseks ja kandetalade tugevdamiseks


 

MUINSUSKAITSJATE MAJA

 

Kõige väiksem maja Raekoja platsil on ürgvana. Arvatavasti ehitati esimene kivist elamu Foorumi (praegune Raekoja plats) ning Rätsepate (nüüd Apteegi tänava) nurgale peatselt pärast Jüriöö ülestõusu. Esimene teadaolev majavaldaja oli köösner Godekinus 1367. aastal. 15. sajandil vaheldunud majaomanikest olid mitu meest kullassepad. Oma väiksuse ja kõrvalhoonete puudumise tõttu ei sobinud maja kaupmeestele, küll aga mitut laadi käsitöölistele ja haritlastelegi. Kõige kuulsam mees mitmekümne majavaldajate põlvkonna seas oli professor Gephard Himselius, matemaatik, astronoom ja kindlustusehitiste kavandaja. Professor Himselius kuulus 1630-ndatel aastatel Tallinna Gümnaasiumi nimekamate õppejõudude hulka.

18. sajandil elasid selles majas raamatuköitjad, aida esimesele ja teisele korrusele ehitati eluruumid.

Ebakorrapärase kuju ning kohmaka müürilaoga keldrid on maja pärinud juba 14. sajandist. Kaarja müüritrepiga eeskojas ning toeka talalaega suures elutoas on veel aimatav vana-tallinlik meeleolu Liivi sõja eelõhtust, 16. sajandi keskpaigast. Kitsas ja kõrge kolmnurkviiluga fassaad oma ümarkaarse portaali ning trellitatud aknaga on samuti kooskõlas hiliskeskajaga, mil gooti stiil ehituskunstis hakkas üle minema renessansiks. Ent samas on ruumides ning osalt ka fassaadil üksikasju, mis on jäänused 18. sajandi hilisbarokist. Maja on restaureeritud aastail 1983-1985.

Madalas magamistoas on orvand tarkusesõnadega, mis tõlkes tähendavad: "Kui õnnis on olla looja!". See hüüdlause pole kaotanud oma päevakajalist tähendust ka praegu. Alates 1983. aastast on iidses käsitööliste majas peremeheks muinsuskaitsjad, täpsemalt Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsioon.

Aastal 1969 kolis sellesse hoonesse "Uku"

Muinsuskaitsjate maja on 5 meetrit lai. Loodenurgas raudbetoonkontraforss. Katus on munk-nunn stiilis. Vintskap, vintspoom.