VII peatükk: Reformvõitluse järelmõjud, kriisid ja uued panused

 

1. Uued ordud ja kanoonikute osaduskonnad

 

Vaimsed-religioossed jõud, mis kujundasid alates 11. sajandi keskpaigast võitlust kiriku reformi ja vabaduse pärast, on oma juurtega 10.-11. sajandi munklikes reformpüüdlustes, eriti neis, mis lähtusid Clunyst ja Lothringist. Need reformpüüdlused moodustasid viljaka pinnase ka uute kiriklike osaduskondade tekkele 11. sajandi lõpul ja 12. sajandi algul.

Selle uuema osadusliikumise spirituaalsuse silmapaistevaks tunnuseks oli ecclesia primitiva (algkoguduse eeskuju) või vita evangelica et apostolica (evangeelse ja apostliku elu) eriline rõhutamine. Sellele eeskujule viitasid muidugi ka vanemad reformsuunad. Kuid nende jaoks oli mõõtuandvalt esimesel kohal reeglistik (regula), ning reformi all mõisteti reeglitekohase elu taastamist. Uue munkliku reformliikumise jaoks ei piisanud üksnes ordureeglite uuendatud kehtimisest või - kanoonikute jaoks - kanoonilisest korrast. Evangeeliumid ja apostlite kirjad kuulutati (küll teoreetiliselt) tõelise kristliku elu ideaalseks normiks. Neis nähti kutset igale kristlasele, et ta käituks nagu Jeesuse jünger ja apostel. Ecclesia primitiva vaatlemine oli muutunud isikliku usulise ülesehitamise motiiviks.

Eeskujuks oli eelkõige algkogudusliku osaduse vaimsus koos isikliku vaesuse ning vastastikuse isetu armastusega. Seda ideaali pidi ellu viidama kloostris kui “paradiisi eesõues”. Kuid ka algkoguduse liikmete misjonaarne vaimustus oli paljude jaoks märk apostlikust elust, ja see pani munki, kleerikuid ja ka ilmikuid jutlustama, mõningaid koguni rändjutlustaja ametit pidama. Teised seevastu pidasid just eraklikku olelust - “üksi-Jumala-jaoks-olemist” - apostliku elu vormiks ja uuendasid nõnda püüdlusi, mis juba varem olid leidnud märkimisväärset vastukaja Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Peaaegu kõikidele nendele suundadele oli ühine range vaesusideaal. Erinevalt vanemast reformliikumisest ei nõudnud nad loobumist üksnes eraomandusest, vaid ka ühisest kloostriomandist.

Uute ordude ja osaduskondade paljusus (pluraalsus) ja erinevus, mis leidis väljendust ka erinevate reeglite järgimises, põhjustas mõnedes kaasaegsetes rahutust ja kriitilist suhtumist. Anselm Havelbergist astus 12. sajandi keskpaiku taolisele kriitikale vastu väitega, et kiriku paljusust ei tohi rikkuda, sest mida rohkem läheb aeg edasi, seda rohkem peavad kasvama ka vaimuliku armu märgid; need märgid ise avaldavad ja seletavad tõde üha enam ja enam, nii et kirikule kingitakse kasvamine tõe tunnetamises.

Et kriitikat ja vastuolusid tekkis kohati väga teravas vormis, näib olevat igati arusaadav, kui vaadata sellele radikaalsusele, millega nn “uued” oma ideaale algul ellu viia üritasid. Seetõttu tuleb lühidalt pilk heita selle ajajärgu ajalooliselt olulisimate uute osaduskondade - tsistertslaste, kartuuslaste ja regulaarkanoonikute (premonstraatlaste ja augustiinlaste-koorihärrade ordude) - tekkeloole.

 

1.1. Tsistertslased

 

Tsistertslaste ordu varane arengufaas - eelkõige põhikorra areng - on veel tänaseni uurimisteemaks; üha uute tähtsate allikate avastamine nõuab aegajalt seniste seisukohtade korrigeerimist, nii et järgnevasse visandisse tuleks suhtuda teatud reservatsiooniga. Pärast peatumisi paljudes benediktlaste kloostrites ja viimaks ühes erakute asunduses oli Champagne' suursugusest patriitsiperest pärit Robert (+ 1111) koos grupi erakutega rajanud 1075.a. Molesme's uue reformkloostri, mis pidi olema range reeglite järgimise ja äärmusliku vaesuse paik. Robert ei suutnud siiski takistada, et ka Molesme's vaibus peagi reeglite range järgimise tuhin ja et reformkloostrist arenes kiiresti välja rikas abtkond (üle 30 prioraadi ehk harukloostriga). Seepärast alustas 70-aastane Robert 1098.a., kui oli saanud paavstliku legaadi heakskiidu ja Burgundia hertsogi kaitse, Dijoni linna lähistel Cîteaux's uue kloostri ehitamist, kuhu ta siis ka elama asus koos paarikümne ranget observantsi (kloostrireeglite ranget järgimist) toetava mõttekaaslasega algsete ideaalide kohaselt: üksinduses (eremus) kui “Kristuse vaesed” (pauperes Christi), elatades end oma kätetööst. Uue alguse märgiks andsid mungad uue tõotuse, mis selgesõnaliselt rõhutas paigalpüsimist (stabilitas) uues kloostris (Novum Monasterium). Robert ise pöördus küll 1099.a. paavstliku korralduse peale Molesme'i tagasi, kuid mungad valisid uueks abtiks senise priori Alberichi, ja Cîteaux arenes edasi Roberti vaimus. Abt Alberichil õnnestus saada paavstilt (Paschalis II) Cîteaux' kloostrile vajalik kinnitus ja lubadus, et uut kloostrit säästetakse kiriklikest (Molesme'i abtkond suhtus Roberti autoriteedist hoolimata uude kloostrisse üldiselt vaenulikult) ja poliitilistest sekkumistest (Privilegium Romanum, 19.10.1100), millega pandi alus tulevasele eksemptsioonile (vabanemine piiskopliku meelevalla alt). Eriti arvukalt rajati uusi kloostreid kolmanda abti, inglase Stephan (Etienne) Hardingi (+ 1134) ajal. Harding oli enne Molesme'i kloostrisse asumist hariduse saanud Lismore's Iirimaal, Pariisis ja Roomas ning tundma õppinud Cluny, Camaldoli ja Vallombrosa kloostrite vaimsust. Molesme'ist oli ta koos observantidega läinud Cîteaux'sse, kus ta 1108.a. ka abtiks valiti. Erakordselt võimekale organisaatorile Hardingile võlgnebki tegelikult tänu uus tsistertslaste ordu (Sacer Ordo Cisterciensis = OCist) koos oma põhiseaduse Charta Caritatis'ega (1118; kolm versiooni: C.C. prior, Summa C.C. ja C.C. posterior -> viimane leidis kinnitust paavstliku bullaga hiljemalt 1165). Hilisemad täiendused ja muudatused pandi kirja generaalkapiitli dekretaalides (Instituta generalis capituli). Eriti just põhiseadusega pööras Harding otsustavalt selja benediktlaste liberaalsusele, nõudes reeglites, nende tõlgendamises ja kloosterlikes tavades (consuetudines) samasust Cîteaux'ga (una caritate, una regula similibusque vivamus moribus) ning tütarkloostrite teatud allumist nn emaabtkonnale (midagi keskaegsete läänisuhete laadset). Esialgu oli kloostril oma ranguse probleeme järelkasvuga, kuid Hardingi oskus majanduslikke olusid parandada aitas kloostri madalseisust üle. Eriti Bernardi ja tema kaaskonna tulek kloostrisse 1112.a. kevadel oli murdepunktiks ja ühtlasi signaaliks paljudele teistele ajastukaaslastele. Just ranguse pärast (!) kujunes Cîteaux klooster ajapikku atraktiivseks paigaks, nii et uute kloostrielanike suur arv lubas peagi alustada ka tütarkloostrite rajamist.

Edasist arengut määratles ordu levimine “filiatsiooniseaduse” kaudu (tütarkloostrite rajamine), mis nende poolt rajatud kloostritega moodustas “suurpere”, kloostrite liidu. Igal aastal visiteeriti tütarkloostreid nende “emakloostri” abti poolt; Cîteaux' kloostrit visiteerisid omakorda nelja vanima tütarkloostri abtid (primaarabtid) ja igal aastal toimus kõigi abtide generaalkapiitel, mida juhtis Cîteaux' abt. Generaalkapiitli otsused olid eranditult kohustusliku iseloomuga isegi Cîteaux' abtile ja “primaarabtidele”. Reeglite puhtuse nimel nõudsid esimesed põhimäärused kloostrite võimalikult üksildast paiknemist (in eremo), vabadust igasugusest kirikliku (piiskopliku) või ilmaliku autoriteedi (omandkiriku süsteem!) vahelesegamisest kloostri asjadesse, jumalateenistuse lühidust ja lihtsust (vastandina Cluny jumalateenistuse välisele hiilgusele, tseremoniaalsusele ja pikale kestvusele!), oma põllumajanduslikku tootmisbaasi, kus aitasid kaasa ilmikvennad (conversi). Nood pärinesid reeglina madalamatest ühiskonnakihtidest ja olid väliselt äratuntavad habeme järgi (conversi barbati). Nad said osa kloostri vaimulikest ja ajalistest hüvedest, olid tõotuse kaudu küll tavaliselt eluks ajaks kloostriga seotud, kuid nad ei olnud mungad ega saanud ka (erinevalt klüniilikest ilmikvendadest) mungaseisusse tõusta, vaid jäid kloostris munkadele allutatud klassiks. Nad elasid kloostris eraldi tiivas ning neid hoiti rangelt eemal munkade tegevusest (lugemise ja raamatute omamise keeld), et see ei kallutaks neid kõrvale neile määratud käsitööst. Ilmikvendade töö ei muutnud kergemaks üksnes munkade elu, vaid pani aluse ka tsistertslaste majanduslikule õitsengule (põllumajanduslikud näidismajandid). 12.-13. sajandil olid tsistertslased edukateks kultuuri- ja majanduspioneerideks (puuvilja- ja viinamarjakasvatus, kala- ja hobusekasvatus, ka mäe- ja villatööstus).

1113 rajati esimene tütarklooster La Ferté, seejärel 1114 Pontigny, 1115 Clairvaux ja Morimond. Aastaks 1115 oli tekkinud Cîteaux' tütarkloostrite tuumik (primaarabtkonnad), mis omakorda said emakloostritena ja vaimsete keskustena uue ordu kiire leviku lähtepunktideks. Suuresti on siin tegu Clairvaux' kloostri rajaja ja esimese abti Bernardi karismaatilise isiksuse mõju ja tema tegevuse viljadega, kes avas oma “ülemaailmse” tegevusega tsistertslaste ordu ees kogu Euroopa uksed ning kelle mõju all toimus ordu konsolideerumine. Bernard ise jõudis oma eluajal ligi 70 tütarkloostrit ellu kutsuda; osa neist rajasid omakorda tütarkloostreid. Uue orduga ühines ka reegleid üle võttes mitmeid benediktlaste kloostreid. Bernardi surma ajal (1153) allus tema juhtimisele 160 kloostrit ja kokku oli erinevates maades sel hetkel 344 kloostrit (kõige rohkem Prantsusmaal). Tsistertslaste ordu oli igas mõttes jõudsalt järgi jõudmas ning möödumas varasemast Cluny kloostrisüsteemist. Tsistertslased läksid keskteed klüniiliku tsentralisatsiooni ning üksikkloostri ja tema juhi absoluutse autonoomia (vana benediktiinlik kord) vahel. Tsistertslaste süsteem oli selliselt üles ehitatud, et säilitada nii üksiku abtkonna autonoomiat kui ka ordu ning selle tavade ühtsust. Ordu põhikord on mõjutanud ka teisi ordusid, näiteks premonstraatlasi, Templiordut, kartuuslasi, augustiinlasi-eremiite ja koguni klüniilasi. Alles 13. sajandil vahetus lääne munkluses tsistertslaste juhtiv roll välja “konkureerivate” kerjusordude (frantsisklased ja dominiiklased) omaga, mis lisaks vaesusideaali rõhutamisele asusid elama linnadesse, loobusid stabilitas loci nõudest ning seetõttu olid neil piiramatud liikumis- ja tegutsemisvõimalused; teiste sõnadega - kerjusordud suutsid anda kloosterlikule elule “ajakohasema” vormi. Kuid tsistertslased suutsid jätkata uute kloostrite rajamist kuni uusaja alguseni.

Ordu plahvatuslik kasv (eriti ajavahemikus 1124-1151) on hämmastav, kui mõelda karmidele nõuetele (vaesus, käsitöö, meeleparandusharjutused, range paastumine). Samuti hakkab silma, et esimestel aastakümnetel ei astunud tsistertslaste ridadesse üksnes ilmikud või nn maailmapreestrid, vaid ka arvukalt konventuaale (konservatiivsete ordude munki), koguni benetiktlaste kloostrite abte. Taolised ületulekud ei toimunud loomulikult ilma tsistertslaste vastavasisulise reklaamikampaaniata. Nõnda püüdis Bernard 1120.a. üht oma klüniilasest nõbu kirjalikult meelitada üle tulema tsistertslaste ordusse. Selle kirjaga, mis peagi laialdaselt levis, vallandas Bernard terava tüli vanemate benediktlaste, eelkõige Cluny süsteemi, ja uue tsistertslaste ordu vahel. Kuigi olulist rolli mängivad selles tülis isikud ja nende meetodid, poleks seda tüli suudetud ilmselt ära hoida ka teiste juhtide korral. Piisab, kui siinkohal rõhutada, et Cîteaux' selgeks eesmärgiks oli benediktlaste ordu ja vita religiosa (religioosse elu) uuendamine. Nõnda nägi Cîteaux' end ka omamoodi kohtunikuna vanade benediktlaste kloostrite üle ning pidas ebaõigeks kõike seda, mis ei olnud kooskõlas Cîteaux' arusaamaga õigest munklikust elust. Tähele panemata jäeti nii eelmistel sajanditel toimunud arengud kui ka kaasaja asjaolud ning ajas taheti teha kuue sajandi pikkune tagasihüpe, et otse (nagu arvati), mitte aga kasutades näiteks loomulikku arenguteed üle Aniane'i abti Benedictuse (+ 821, nn karolingide “riigiabt” ja reformide läbiviija, kelle valduses olid autentsed püha Benedictuse reeglid ja kes laskis need Aacheni kontsiilil 802.a. kohustuslikeks reegliteks kuulutada) jõuda Nursia püha Benedictuse ideede ja ettekujutuste juurde. Tsistertslaste seas nõuti Benedictuse reeglite sõnasõnalist täitmist (“pühade reeglite nöörsirge tee”). Nad püüdsid leida ideaalset tasakaalu jumalateenistuse (opus Dei), vaimuliku lugemise (lecto divina -> mediteeriv Pühakirja ning kiriku- ja munkisade tekstide lugemine; see soodustas ka erapalvuste praktikat ning filosoofia ja teoloogia õpinguid) ja käsitöö (labor manuum) vahel. Senist maksusüsteemi eirates püüdsid nad elada üksnes käsitööst, loobuda igasugustest kiriklikest andamitest ja benefiitsidest (maaisanda antud maavaldused koos õigusega võtta seal elavatelt talupoegadelt makse), eriti kümnisest. Toidu ja riietuse osas taheti rahulduda sellega, nagu seda lubasid endale 6. sajandi mungad, jumalateenistused pidid olema klassikaliselt lühikesed, lihtsad ja sisukad; isegi kirikuarhitektuur (Burgundia varagootika; mõõtuandvaks on Bernardi nägemus tsistertslaste sakraalarhitektuurist; siiski puudusid ordus kindlad ehituseeskirjad, va keeld püstitada kivist kellatorne; selle asemel olid väikesed puust haritornid) rõhutas algupärast lihtsust. Kõiki hilisemaid arenguid vaadeldi benediktiinliku ideaali moonutamisena (deformatio). Pole imestada, et taoline programm äratas vaenulikkust “vanades olijates”, eriti võimsas ja vahepeal rikkas saanud Cluny kloostris. Kuigi viimne eesmärk oli mõlemal ordul sama, mindi selle saavutamiseks ometi erinevaid teid mööda. Lõppu ei leidnud see vastuolu ei Bernardi ajal ega ka hiljem. Paraku kadus tülitsemise käigus ka tsistertslaste esialgne rangus, nii et nemadki hakkasid omama maavaldusi ja eduka majandustegevuse tõttu (tootmine ületas märgatavalt oma kasinaid vajadusi) rikastusid. Askeetlikud mungad ei paigutanud tekkinud raha reeglina kirikute interjööri luksuslikku sisustamisse, vaid investeerisid seda kloostri maavaldustesse (ostes kokku terveid külasid ja muutes need oma põllumajanduslikeks majanditeks), tõstes nõnda veelgi produktiivsust. Kui töö ka ilmikvendadele üle jõu käima hakkas, võtsid kloostrid endale palgatöölisi (mercennarii), ning mõnes kloostris oli koguni pärisorje, kuigi orduseadused seda keelasid. 1134. ja 1157.a. keelas generaalkapiitel küll selgesõnaliselt ära kaubandusliku tegevuse, mis tõrjus kloostrid kõrvale avalikult turult, kuid arengut ei suudetud enam peatada. Tsistertslased hakkasid linnades nn kloostriõuesid rajama, mis said lao- ning müügiplatsideks, kohati ka halduskeskusteks. Loomulikult tõi see areng kaasa ka kuritarvitusi, nii mõnigi klooster sattus finantsmängude ohvriks ja võlgadesse. Seepärast oli generaalkapiitel sunnitud viimaks laiendama emakloostrite abtide õigusi käsutamaks ka tütarkloostrite “maist vara” ning aitama hätta sattunud kloostreid. Aja jooksul tekkisid sotsiaalsed pinged ka munkade ja ilmikvendade vahel; alates 12. sajandi II poolest toimus mitmeid ilmikvendade mässe, mis nende õiguslikku seisundit siiski ei muutnud. Range reformliikumisena alustanud tsistertslased olid sada aastat hiljem ise samasuguse kriitika objektiks, millega nad “korrale kutsusid” vanemat benediktlaste ordut. Nõnda juhtus 1217.a., et kaks tsistertslaste abti jõudsid oma külaskäigu ajal Marmoutier'i benediktlaste kloostris järeldusele, et sealne elu oleks nende jaoks liialt range!

Töö organiseerimine ja majanduslik kindlustatus võimaldas munkadel keskenduda vaimsele tegevusele, mis leidis peamise väljundi literaarses töös. Karismaatilise ja müstilise kirikupoliitiku Bernardi kirjanduslik tegevus on “klass omaette”, erinedes nii traditsioonilisuse, teoloogilise sügavuse kui ka epohhaalse mõju ja järelmõju poolest ülejäänud tsistertslaste kirjandusest. Mungast õpetlane Jean Mabillon (+ 1707), kes üllitas 1667 esimese Bernardi teoste kriitilise koguväljaande, nimetas Bernardi tabavalt ultimus inter Pares, sed primis certe non impar (viimane (kiriku)isade seas, kuid kindlasti võrdne suurimatega nende seas). Bernardi kõrval väärivad nimetamist siiski ka teised tsistertslastest kirjanikud nagu näiteks prantsuse müstik ja teoloog Wilhelm St. Thierry'st (+ ca 1148), inglise õpetlane, müstik ja abt Aelred Rievaulx'st (+1167) ja muidugi kuulus kroonik ja hagiograaf Otto Freisingist (+ 1158). Otto oli keiser Heinrich IV lapselaps ning keiser Friedrich I onu. Ta õppis Pariisis ja astus 1132.a. Morimondi kloostrisse ning sai 1138 üheaegselt Freisingi kloostri abtiks ja piiskopiks. Otto oli korduvalt keisri saadik, 1147-1149 koguni väejuht 2. ristisõjas, mille organisaatoriks oli muidugi Bernard Clairvaux'st. Otto mõlemad teosed - Chronica sive historia de duabus civitatibus ja Gesta Frederici seu rectius Cronica - tähistavad keskaegse ajalookirjutamise kõrgpunkti. Ka Joachim de Fiore (+ 1202), tänapäevani mõjuka ajalooteoloogilis-apokalüptilise töö autor, oli algul tsistertslane ning ordu vaimsuse kandja. Aja jooksul rajasid tsistertslased oma kolleegiume teaduste, eelkõige filosoofia ja teoloogia viljelemiseks, aga ka ordule järelkasvu koolitamiseks (tähtsamad neist asusid Pariisis, Leipzigis, Oderi-äärses Frankfurtis, Rostockis, Heidelbergis ja Viinis).

Arvukalt on tsistertslasi olnud kõrgetes kirikuametites, mis tõendab taas ordu heast mainest: statistika kohaselt on sellest ordust pärit 580 piiskoppi, 44 kardinali ja 2 paavsti (abt Bernard Pignatelli ehk Eugenius III (1145-1153) Roomas; abt, piiskop ja kardinal Jakob Fournier ehk Benedictus XII (1334-1342) Avignonis). Oma õpilase, paavst Eugenius III jaoks koostas Bernard Clairvaux'st kuulsa “paavstipeegli” De consideratione, milles tuletas tungivalt meelde, et paavst pole keiser Constantinuse, vaid apostel Peetruse järeltulija ning peab mõtlema rohkem oma vaimulikele karjasekohustustele.

Paraku ei suutnud tsistertslased pikas perspektiivis ühtsust ning vaimset kõrgtaset säilitada (edu kallutas neid kõrvale algsetest põhimõtetest, sellele lisandusid rivaalitsemised Cîteaux' ja primaarabtide vahel). Tekkis ja süvenes põhikorra kriis ning ka paavstid ei suutnud oma sekkumistega olukorda lahendada, kuni Clemens IV ületas kriisi oma bullaga (1265) sel moel, et tugevdas generaalkapiitli positsiooni primaarabtide õiguste kärpimise teel (filiatsioonisüsteemile piirangute panek). Tsistertslasest paavst Benedictus XII püüdis oma bullaga (1335) taastada kunagist kloosterlikku distsipliini: munkade osas teravdati isikliku vaesuse ja lihasöömisest loobumise käske; igasugune eraomand, ka elamine üksikkongis, keelustati. Siiski ei suutnud paavstlikud korraldused ega ka generaalkapiitli reformotsused (1390) viia ordut tagasi algse observantsi juurde. Arengud olid ületanud kriitilise piiri. Generaalkapiitlil oli edaspidi de facto vaid piiratud mõju, sest enamik abte ei suutnud suurte vahemaade tõttu generaalkapiitli tööst lihtsalt regulaarselt osa võtta. Nad ei suutnud enam ka tütarkloostreid visiteerida, ja selliselt oli ordu organisatsioon laiali lagunemas. Reformimeelsed abtkonnad püüdsid nüüd - ilmselt kerjusordude eeskujul - leida väljapääsu regionaalsete ja rahvuslike kongregatsioonide moodustamisega. Taolised kongregatsioonid lõid uue juhtimisorgani, provintsikapiitli, piirasid kloostrijuhtide ametiaega ja korrigeerisid senist visitatsiooniõigust. Kongregatsioonid jäid küll jurisdiktsiooniliselt seotuks Cîteaux' ja generaalkapiitliga, kuid samas tähendas uus areng senise orduühtsuse lõppu.

Keskaja lõpust alates kannatasid tsistertslased ka mitmete väliste sündmuste läbi: Saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel, hussiitide sõjad Böömimaal. 16. sajandi reformatsioon tegi täieliku lõpu tsistertslastele Inglismaal, Šotimaal, Skandinaavias, Madalmaades ja Ungaris; suur osa tsistertslaste kloostritest likvideeriti ka Püha Saksa-Rooma riigis ja Šveitsis. Teisalt soodustasid paavstid pärast Trienti kontsiili kongregatsioonide jätkuvat moodustamist, mis tsistertslaste ordusüsteemi veelgi rohkem lagundas. Väga tõsiseks löögiks oli ka riiklik sekulariseerimispoliitika (kirikute ja kloostrite maavalduste ja muude varade riigistamine), mille avatakt anti Prantsusmaa revolutsiooniga ja mis jätkus 18. sajandi lõpul Austrias ja Belgias ning 19. sajandi algul Saksamaal. Kunagine 742 abtkonnaga hiigelordu oli nüüd kokku kuivanud vähesteks abtkondadeks Itaalias, Austria-Ungaris ja Belgias (1990.a. statistika kohaselt oli tsistertslastel kokku 78 kloostrit 1341 mungaga, neist 818 olid preestrid; samuti 91 naistsistertslaste kloostrit 1691 nunnaga). Alles 19. sajandi lõpul algas ordus taas teatud elavnemine ning suunavõtt range observantsi poole, mis tõi paraku kaasa ka reformimeelsete formaalse eraldumine. 17. sajandil on Normandias asuvast tsistertslaste La Trappe kloostrist oma alguse saanud reformeeritud tsistertslaste ordu (Ordo Cisterciensium Reformatorum = OCR; rahvapäraselt ka trappistid), kus püüti ellu äratada rangete reformidega algupärast Cîteaux' kloostri vaimsust: liturgilis-pidulik kooripalve, vaikimine, kontemplatsioon (meditatsioon), range askees (taimetoitlus), käsitöö. Paavst Clemens XI kiitis 1705.a. heaks uue ordu statuudi; 1847.a. eralduti Cîteaux' reeglitest ja 1892.a. uue orduna ka formaalselt. 1902.a. kuulutati trappistid vana tsistertslaste ordu legitiimseks järeltulijaks, nii et sellest ajast saati on tegelikult olemas kaks tsistertslaste ordut. Trappistid elavad kontemplatiivset elu koos teoloogiaõpingutega või füüsilise tööga (elatise teenimine). Võrreldes tsistertslastega on nende arv tänapäeval suurem (1990.a. kokku 91 kloostrit 2710 mungaga, neist 1260 preestrid; samuti 62 nunnakloostrit 1787 nunnaga). Tuntuimad trappistid on tänapäeval kindlasti prantsuse päritolu munk Thomas Merton (+1968), paljude vaimulike hingekosutuslike raamatute autor, ja nikaraagua preester Ernesto Cardenal, kes oli olnud noviits Thomas Mertoni juures, kuid astus hiljem ordust välja, osales võitluses Somoza-re˛iimi vastu ja oli aastail 1979-1990 Nikaraagua kultuuriminister: Cardenal on Ladina-Ameerika üks tuntumaid ja olulisemaid lüürikuid.

1909.a. eraldus trappistidest omakorda Lõuna-Aafrikas asuva Mariannhilli kloostri abt Franz Pfanneri teostatud eduka misjonitöö tulemusel ja sellega seotud vajaduste tõttu (misjonitööd ei olnud võimalik teha üksnes vaikides) Mariannhilli misjonikongregatsioon (Congregatio Missionariorum de Mariannhill = CMM). Franz Pfanneri ja tema kaaslaste misjonitööga algas tegelikult Lõuna-Aafrika hõimude ristiusustamine; Mariannhilli klooster sai bantu misjoni keskuseks. Paavst Pius X otsusega eraldati nimetatud abtkond trappistidest ja loodi uus misjonikongregatsioon. 1951. aastast alates on Mariannhill piiskopkond, kus piiskopiks on alati keegi CMMst.

Ka naistsistertslased on lähtunud keskaegsest vaesusliikumisest, mis puudutas ühtmoodi nii mehi kui naisi. Arvukad naisosaduskonnad vajasid vaimulikku hoolekannet ja stabiilseid organisatsioonivorme, püüdes leida tuge meeskloostritelt. See vastas ka kiriklikule soovile “kanaliseerida” taoline “religioosne naisliikumine” (ohtlik, sageli hereesiakahtlustega rahutuste allikas) kloosterliku eluvormi juurde ning allutada see ordudistsipliinile. 13. sajandil andsid paavstid naisosaduste juhtimise tavaliselt kerjusordude kompetentsi. Tsistertslased puutusid varakult kokku nunnade hingehoiuga seotud probleemidega ja mõistsid vajadust sellega tegeleda juba oma ordu rajamisfaasis. Sest esimene naistsistertslaste konvent tekkis tegelikult juba 1120.a. Citeaux’ lähistel Hartis. See moodustus nendest nunnadest, kes olid lahkunud klüniilikist Jully kloostrist, mis jurisdiktsiooni poolest allutati Molesme’i kloostrile. Stephan Harding pani Harti kloostrit juhtima ühe abtissi ning määras talle ka naisabilise (prioriss). Osaduskonna sisemine elu kujundati tsistertslaste institutsioonide kohaselt. Tarti kloostril tekkis peagi ka tütarkloostreid. Tuleb küll tõdeda, et naiskloostrite rajamine oli esialgu üksikute abtide initsiatiiv, kuni see läks generaalkapiitli kompetentsi. Siiski pole kahtlust, et tsistertslased rajasid juba 12. sajandi esimestel aastakümnetel naiskloostreid või hooldasid taolisi osaduskondi – ja seda enne, kui naiskloostrite ühendamine meesordude juurde sai ametlikuks kirikupoliitikaks.

 

1.2. Kartuuslased

 

Veelgi selgemalt kui tsistertslaste varane ajalugu peegeldab ajastu religioosset rahutust püha Bruno elutee ja tema rajatud kartuuslaste ordu (Ordo Cartusiensis = OCart) algus. Kartuuslaste ordu on üks rangemaid kontemplatiivseid ordusid katoliku kirikus, mis on osanud oma kloostrites (kartuusides) ühendada omavahel eraku- ja osaduselu. Kölnist pärit kanoonik ja teoloogiamagister Bruno (+ 1101) oli hariduse saanud kuulsas Reimsi toomkoolis ning alates 1057.a. sai temast selle kooli juhataja. Tema õpilaste hulka Reimsis kuulus Odo, hilisem paavst Urbanus II. Kaks aastakümmet hiljem pidi Bruno Kölni peapiiskopi vaenulikkuse pärast piiskopkonnast lahkuma; pärast tolle tagandamist valiti Bruno küll ise peapiiskopiks, kuid pidas enda kohuseks loobuda kohast kuninga esitatud kandidaadi kasuks ja siirdus 1082.a. koos kahe kaaslasega Molesme'i abt Roberti juurde ning elas seejärel erakuna Molesme'ist põhja pool asuvas Sèche-Fontaine's. Aasta pärast lahkus ta sellest paigast ja läks koos kuue kaaslasega Grenoble'i piiskopi Hugo juurde. Tolle toetusel alustas Bruno 1084.a. juulis Grenoble'st põhja pool, mägedes paiknevas Chartreuse'is (ld Cartusia) ranget erakuelu. Brunol polnud kavas rajada uut ordut. Ta ehitas kaks maja, ühe kleerikutele, teise ilmikutele (need hävisid 1132.a. laviini läbi). Nõnda tekkiski esimene “kartuus”: emaklooster La Grande Chartreuse. Erinevalt paljudest teistest harimatutest erakutest ei loobunud Bruno kunagi Pühakirja ja kirikuisade tundmisest ja uurimisest. Innustatuna ida “kõrbeisadest” ja Hieronymusest, Augustinusest ja Benedictusest jagas Bruno päeva palveks ja tööks, kusjuures töö hulka kuulus nii kehaline kui vaimne töö. Just Pühakirja ja kirikuisade tööde õppimine ja ümberkirjutamine sai kartuuslaste tähtsaks tegevusalaks. Paavst Urbanus II kutsel läks Bruno 1090.a. koos paari kaaslasega Rooma, mis ohustas tõsiselt noore osaduskonna püsimajäämist, sest osaduskonnal puudus kindel ja tunnustatud juhtimine. Bruno aga ei leidnud rooma kuuria seas loodetud vaimustust senisest vaimulikuma eluviisi vastu. 1090.a. juunikuus põgenes Bruno koos paavst Urbanus IIga keiser Heinrich IV eest (investituuritüli!) Capuasse, seejärel Salernosse. Reggio di Calabari peapiiskopkonna ülevõtmisest aga “vaba ja karismaatiline” Bruno keeldus. Ta läks Kalaabriasse (tollal paljude erakute lemmiksihtkoht) ning jäi 1092.a. peatuma La Torres, kuhu rajas Santa Maria dell'Eremo kartuusi (kloostri), mille abtina ta ka 1101.a. suri. Lähikonda rajas Bruno ka teise kartuusi: Santo Stefano del Bosco. Oma elu viimased aastad elas Bruno vaikuses ja rahus oma kartuusides pühakulaadset elu. Ta oli kahtlemata tähelepanuväärne isiksus. Tema surnukeha maeti Santo Stefano “kartuusi”, kuid viidi 1122.a. Santa Mariasse. Lõuna-Itaalias hakati teda pühakuna austama, kartuuslaste ordus aga kutsuti teda mitme sajandi vältel vaid “magister Brunoks”; 1622.a. võeti ta nimi Missale Romanumi pühakute kalendrisse.

Bruno rajatud kartuusid nii Prantsuse Alpides kui ka Kalaabrias jäid püsima ka pärast tema surma. La Grande Chartreuse'is elavad mungad säilitasid oma eluviisis Bruno vaimulikku pärandit, kuigi Bruno ei jätnud endast maha mingeid siduvaid reegleid, vaid üksnes spirituaalsuse ja praktilise elukorralduse. Kartuuslaste observantsi lähtepunktiks on Consuetudines, mille koostas 1125.a. La Grande Charteuse'i viies prior Guigo (+ 1137). Prior Anthelm kutsus 1141.a. kokku kartuuside priorid, kes järgisid neid Consuetudines'i, ja lisas liturgilised eeskirjad (kinnitatud 1143.a. paavst Innocentius II. poolt ordureeglitena). 1155.a. kutsuti La Grande Charteuse'is kokku esimene generaalkapiitel, mis hakkas igal aastal koos käima. Ordu vabastati kohalike piiskoppide võimu alt (eksemptsioon) ning see võimaldas säilitada ordu ühtsust ja observantsi. Kartuuslased võivad ainsana endi kohta öelda: Carthusia numquam reformata, quia numquam deformata (Kartuusi pole kunagi reformeeritud, sest seda pole kunagi deformeeritud, st ümber kujundatud).

Ka kartuuslaste ordu hakkas kiiresti levima: 1200.a. paiku oli rajatud juba 37 kartuusi, sh kaks nunnakloostrit. Ordu esimene õitseaeg oli 14.-15. sajandil, mil kartuuslased avasid end devotio moderna hiliskeskaegsele müstikale ja humanismile (eriti Kölnis, Mainzis, Straßburgis, Würzburgis ja Nürnbergis asuvates suurtes linnakartuusides). Ordu hiliskeskaegsete kirjanike seast väärib nimetamist Ludolf Saksimaalt (+1378), kes koostas Vita Christi (trükitud 1474), hiliskeskajal ühe enimloetud hingekosutusliku raamatu, mis avaldas mõju ka jesuiitide ordu rajajale Ignatius de Loyolale. Reformatsiooni eelõhtul (1510) oli ordul üle kogu Euroopa 17 provintsi ja 195 kartuusi. Hiliskeskaja poliitilised ja usulised segadused tõid raskeid tagajärgi ka kartuuslastele. Eriti rängalt käis Inglismaa kartuuside käsi; nad hävitati, sest osutasid vastupanu Henry VIII kirikupoliitikale. Uue õitsengu tegi ordu läbi 17. sajandi Prantsusmaal. Kuid 18. sajandil pealetungi alustanud valgustuslik mõtlemine ei mõistnud maailmast ranges eraldatuses elavate kartuuslaste kontemplatiivset elu, ning revolutsioon, sekularisatsioon ja Napoleoni sõjad hävitasid peaaegu kõik kartuusid. Pärast mõningast hingetõmbeaega 19. sajandil tabas 20. sajandi algul kartuuslasi uus saatuselöök: 1910.a. likvideeriti kõik Prantsusmaa 11 kartuusi; alles 1940.a. võisid mungad La Grande Chartreuse'i uuesti elama asuda.

Guigo koostatud Consuetudines peegeldavad Bruno spirituaalsusele taanduvat ainulaadset sümbioosi eraklusest ja ühisest kloostrielust ning ka äärmist rangust ja vaesust. Klooster koosneb kirikust ja sellega ühenduses olevast väikesest ristikäigust, mille ääres on ühisruumid (lihtne kapiitlisaal, refektoorium ühisteks söömaaegadeks pühapäevadel ja teatud pidupäevadel, raamatukogu). Selle nn “peahoone” juurde kuulub suur ristikäik. Selle ümber asuvad kongid, õigemini väikesed ühe- või kahekordsed majad, millede uksed avanevad suurde ristikäiku. Igal mungal on omaette majapidamine: elu- ja  magamisruum, kabel, köök, töökoda koos puuvaruga, lisaks veel müüriga ümbritsetud aed, mida iga munk ise hooldab. Kogu majapidamine on ääretult lihtne. Ainsa ukse kõrval, mille kaudu pääseb ristikäiku, on seinas väike luuk, mille kaudu saab mungale ulatada sööki, vett vms. Kogu kloostrikompleks on ümbritsetud müüriga; väljaspool müüri asuvad kloostri maad, mida harivad ilmik-vennad (conversi), kes elavad ühises eluruumis. Kartuuslased elavad ranges klausuuris, oma kartuusist ei lahkuta reeglina kordagi elu jooksul.

Oma vaimulikku elu elavad kartuuslased peamiselt ranges üksinduses ja kontemplatiivses vaikuses. Oma majapidamistes tegelevad nad palvetamisega, psalmide laulmisega, kontemplatsiooniga (Jumala ja jumalike tõdede üle mediteerimine), lugemisega, kirjutamisega ja käsitööga. Harjumuseks peab saama Jumala hääle südamega kuulamine. Kokku saavad mungad vaid ühiselt lauldavatel tunnipalvetel (päevas tavaliselt kaheksa tundi kooripalveid ja vaimulikke harjutusi, mis algab öösel kell 22 või 23 kolmetunnise palveteenistusega), igapäevasel konvendimissal, ainsatel ühistel söömaaegadel pühapäeviti ja kiriklikel pühadel pärast jumalateenistust, ettenähtud koosolekutel kapiitlisaalis. Sellele lisandub veel tund aega ühist osadust pühapäevadel ja suurtel kirikupühadel ning ühised mõnetunnised pärastlõunased jalutuskäigud kord nädalas. Vaid see puhkehetk katkestab muidu rangelt nõutud vaikimist (va kooriteenistus). Lisaks tunnipalvetele peab iga munk päevas palvetama kindlad palved. Vahet tehakse kongi- ja vendmunkadel (ilmikvendadel); kongimungad tegelevad rohkem vaimuliku tööga, näiteks vaimuliku kirjanduse lugemise ja palvetamisega; vendmungad on seotud praktiliste töödega, näiteks põllumajanduses või töökodades. Kartuuslased peavad kinni rangetest söögieeskirjadest: nad ei tarbi üldse liha, piimatooted, sh juust, on keelatud reedeti. Argipäevadel sööb kartuuslane oma kongis. Ülestõusmispühadest kuni risti ülendamise pühani (14. september) sööb ta kaks korda päevas, va iganädalane paastupäev vee ja leivaga. Talvisel poolaastal (14. septembrist kuni ülestõusmispühadeni) on päevas vaid üks söögikord. Õhtul süüakse tavaliselt vaid leiba ja rohuteed. Kaks korda kuus raseeritakse munkade pead alanduse märgiks paljaks. Haiguse ja surma puhul toetavad kõik üksteist armastuses. Kui kartuuslane sureb, maetakse ta ilma kirstuta, üksnes laua peale asetatuna ja oma mungakuues (valge sutaan valge nahkvöö ja valge skapulaariga, millel on kapuuts) kloostri kalmistule. Hauale pannakse lihtne puurist, millel pole nime, sest munga “nimi on kirja pandud Eluraamatusse”.

1990.a. seisuga oli ordu meesharus 19 kartuusi 384 mungaga, kelledest 195 olid preestrid. Alates 1145.a. eksisteerival naisharul oli 1990.a. 5 kloostrit 66 nunnaga.

Kartuuslaste ordu ülesannete kohta tänases päevas on öeldud Uuendatud statuudis (Statuta Renovata, 1971) nii: “Missugust kasu ja jumalikku naudingut inimtühja paiga üksindus ja vaikimine oma sõpradele valmistab, teavad vaid need, kes on seda kogenud. Seda parimat osa ei ole kartuuslased valinud siiski oma isiklikuks kasuks. Varjatud elu valimisega ei jäta nad ometi maha inimkonna peret. Sellega, et nad üksnes Jumala jaoks on olemas, täidavad nad kirikus pigem üht ülesannet, milles nähtav on suunatud nähtamatule, tegevus on suunatud kontemplatsioonile.”