1.3. Regulaarkanoonikud

 

Kanoonikuteks ehk koorihärradeks nimetatakse toomkiriku või mõne muu kiriku juures tegutsenud kleerikuid (-> presbüteerium), kes teenisid ühiselt kaasa piiskoplikul jumalateenistusel ja elasid ühiselu kindlate reeglite kohaselt (capitulum canonicum). Kanoonikud kuulusid piiskopikiriku (toomkiriku) juurde moodustatud kolleegiumi ehk toomkapiitlisse (ld capitulum - lõik; näiteks peatükk kloostrite või ordude reeglitest, mille ettelugemisega juhatati sisse ühiselu elavate kanoonikute koosolek; nimetus on üle kandunud koosolekule ja koosolekuruumile) ja täitsid erinevaid, sh ka hingehoidlikke ülesandeid. Oma elatise said nad piiskopi käsutuses olevast varast. Mõiste “koorihärra” (kr/ld chorós = ringmäng, tantsiv ja laulev hulk) on tuletatav vaimulike ühisest palveteenistusest “kooriks” nimetatud kirikuruumi osas, milles asub altar ja kleerusele mõeldud kohad (kooripingid).

Kanonikaalse osaduselu uuendamisele oli kuni 11. sajandi keskpaigani kõige arvestatavam panus antud Institutio canonicorum'i näol (“Aacheni reeglid”; ka Institutio Aquisgranenses). See reeglistik võeti vastu Aacheni sinodil 816.a. ning see kehtis kogu Frangi riigis. Nimetatud reeglite kohaselt elasid kanoonikud ilma tõotuseta ning polnud seetõttu kohustatud munkade ja nunnade kombel elama näiteks vaesuses (reeglistik rõhutas kanoonikute elu - vita canonica - selget erinevust püha Benedictuse reegleid järgivast munklikust elust - vita monastica). “Aacheni reeglid” sisaldasid peamiselt üldisi seisukohti vaimuliku ameti pidamise kohta (can 1-114); ühiselu puudutav osa (can 115-145) toob esile, et taolise usulis-kirikliku osaduse keskpunktiks oli ühine jumalateenistuse pidamine koos kooripalvega. Erinevalt munkadest tohtisid kanoonikud liha süüa ja isiklikku vara omada (can 115), eriti kui see oli saadud prebendi abil (kirikuametiga seotud maavaldus või näiteks missa pidamisest saadud tulu). Samuti on reeglites kirjas karistused (can 134) ja vastavate ametikandjate kompetents: kõige tipus on piiskop või praost (praepositus), siis toidutagavarade haldaja (cellerarius), väravahoidja (portarius) ja külaliste võõrustaja (hospitalarius). “Aacheni reeglid” olid mõeldud kõikidele kanonikaalset elu elavatele vaimulikele. Tugevamalt kui varasemates reeglites (näiteks Metzi Chrodegangi reeglid 8. sajandist) tuleb esile munkliku elu ja vaesuse ideaal.

Alates 11. sajandi keskpaigast, eriti seoses “gregoriaanliku reformiga”, mille käigus kasvas kriitika liialt suurejooneliselt ja leebelt mõjuvate “Aacheni reeglite” vastu, saab ka kanonikaalse elu “reguleerimine” uusi impulsse. Kanonikaalne elu õitses tähtsates, majanduslikult kindlustatud kiriklikes keskustes ja piiskopikohtades. Just seal, kus olukord oli stabiilne, polnud põhjust “Aacheni reeglitest” kõrvale kalduda, sellal kui paljude kanoonikute “armetu olukord” Lõuna-Prantsusmaal ja Itaalias andis igati põhjust kanonikaalse elu reformimiseks. Kiriklik allakäik 9.-10. sajandil, mis oli osaliselt tingitud ka ulatuslike poliitiliste kordade lagunemisest Õhtumaal ja välisvaenlaste pealetungist (saratseenid, normannid, ungarlased), tekitas kloostrites, kanoonikute osaduskondades, kleeruses ja ilmikutes “uue igatsuse sügavama kristlikkuse järele, soovi lahti ütelda mööduvast maailmast ja oma elu suunata taevasele eesmärgile”. Religioosne uuendusliikumine, mis tekitas uue arusaama sakramentidest ja nõudis preesterlike ametikohustuste laitmatut täitmist, haaras ka reformpaavstlust 11. sajandi II poolel ja 12. sajandi algul. “Kiriku vabaduse” nõue, mis pidas silmas vabadust kirikuvõõrastest sekkumistest, pidi olema saavutatav uue, sügavama religioossuse kaudu. Kanonikaalse eluviisi uuendamine apostlikus eluviisis, kleerikute osaduselu tugevdamine “isade reeglite järgi” oli reformijate silmis tähtis instrument eesmärgi saavutamiseks ja üldise kirikureformi läbisurumiseks. 11. sajandi kanoonikute reformi põhjusi ei saa monokausaalselt seletada; reformid on erinevate, ajas tagasi ulatuvate arengute tulemus, mida saab osaliselt taandada ka muutunud sotsiaalsetele raamtingimustele, mis nõudsid uut laadi hingehoidu. Kirikuloo tähelepanelik vaatlemine näitab selgelt, et iga tõeline religioosne läbimurre on kirikus lähtunud evangeeliumist.

Reformitud toomkapiitlite arv kasvas 11. sajandil kiiresti. Sealjuures olid reformide eesmärgid üsna erinevad ja nõnda tekkis esimestel aastakümnetel üksikute osaduskondade jaoks palju erinevaid kordi (statuute). Reguleeritud koorihärrad ehk regulaarkanoonikud (Canonicus Regularis) olid eriti kantud apostliku vaesuse ideaalist: Kristuse järgimine (imitatio Christi) olevat võimalik vaid vaesuses. Üha rohkem hinnati askeesi ja uut religioosset sügavust ning sellega oli seotud ka enesealandamise idee, uus devotio (hardus, vagadus). Üksnes ristis nähti elu- ja päästeteed, kaitset kiusatuste eest ja tõelist rõõmu, mida ilma “ristita” olla ei saa (kristotsentriline spirituaalsus). Kristuse järgimise ideaal äratas omakorda taas igatsuse erakuelu järele, nii et mitmes paigas on kanoonikute reformil algusfaasis eremiitlik iseloom. Reformpiiskopid andsid regulaarkanoonikutele, Kristuse sõjameestele (milites Christi), meelsasti täitmiseks hingehoidlikke ülesandeid. Üha rohkem tõusis end “Kristuse vaesteks” (pauperes Christi) nimetanud regulaarkanoonikute seas esiplaanile veendumus, et just lõpuajastuna tajutud epohhil on kõige tähtsamaks asjaks preesterlik hool ebakindlate ja hirmunud inimeste hingeõndsuse pärast. Reformpaavstid taipasid kiiresti, kuivõrd oluline roll oli regulaarkanoonikutel kõrgema kleeruse ja hingehoiu üldisel reformimisel. Paavst Urbanus II (1088-1099), kelle isiksust olid kujundanud nii Cluny kui ka gregoriaanlaste ideaalid, rõhutas selgelt koorihärrade hingehoidlikke kohustusi. Paavst kuulutas, et munklik ja kanonikaalne eluvorm, niisiis kloosterlik eluviis koos askeetliku maailmast põgenemise printsiibiga ja kanoonikute hingehoiutöö on igati ühildatavad ja samaväärsed ning tuginevad varase kiriku eeskujule. See on Urbanus II teene, et ta defineeris regulaarkanoonikute seisundi munkluse ja “maailmas” laialipillutatud kleerikute vahel. Privileegide jagamisega reguleeritud koorihärradele (praosti valimise ja omandi õigus) tõmbas paavst piiri nende ja lihtsate ehk sekulaarkanoonikute vahele (kes ei järginud kanonikaalse elu reforme). Koos privileegide andmisega tegi paavst ka piiranguid: regulaarkanoonikud ei tohtinud üle minna ordo monasticus'se (mõnda mungaordusse) ega ka sekulaarkanoonikute hulka.

1059.a. toimunud lateraansinodil, mille otsustele arhidiakon Hildebrand (tulevane paavst Gregorius VII) olulist mõju avaldas, tuletati kanoonikute meelde kohustust elada apostlikult, st ühises osaduses (vita communis). Nad pidid “keerikutele kohaselt nende kirikute juures, kuhu nad olid määratud, ühiselt sööma, ühiselt magama ja kõiki sissetulekuid ühiselt omama” (can 4). Nendest kohustustest kinnipidamist toomkirikute juures tuli kontrollida; eeskirju karmistati. Hildebrandi ei rahuldanud enam “Aacheni reeglid”, sest need lubasid kanoonikutele eraomandit ja eraldi elamist. “Aacheni reegleid” küll ametlikult ei tühistatud, kuid reformijate arvates pidi kanoonikute elu sarnanema võimalikult palju munkliku eluga. Selleks koostati ettekirjutusi ühiselu reguleerimiseks (päevakava, tunnipalved, käsitöö, abstinents ja vaikimiskäsk). Eeskuju saadi näiteks varasematest kontsiiliotsustest ja kirikuisade, näiteks Augustinuse tekstidest munkluse kohta. Augustinuse nime all ning augustiinlikele mõtetele ja sõnastustele tuginedes pärandati keskaegsele munklusele mitmeid reegleid. Kanoonikud võtsid üle eelkõige kaks Augustinusele omistatud reeglit: 1) Ordo monasterii  ehk Regula secunda annab edasi väga napis vormis range askeetliku ideaali: täielikust vaesusest ja ülimast meeleparandusvalmidusest kujundatud elu koos paastumise, vaikimise ja käsitöö kohustusegaveinist loobumine); 2) eelmisest põhjalikum Praeceptum ehk Regula tertia sisaldab üsna mõõdukate põhialuste ja askeetlike ettekujutuste kõrval ka üldisi määrusi osaduseluks, nagu seda piiskop Augustinus ise elas oma kleerusega. Praeceptum eksisteerib ka teises versioonis, mis on mõeldud naistele (Regularis informatio). Elu Augustinuse reeglite kohaselt (secundum beati Augustini regulam viventes) muutus alates 11. sajandi II poolest regulaarkanoonikute seas üha populaarsemaks. Alates 12. sajandi algusest hakkasid kapiitlid neid Augustinuse reegleid kasutusele võtma kui usutunnistuslikke kirju ja kohustusid piduliku tõotuse andmisega järgima püha kirikuisa poolt soovitatud eluviisi. Nagu juba mainitud, sisaldas Praeceptum ühiseluks mõõdukamaid nõudmisi, Ordo monasterii aga esindas tunduvalt rangemat suunda. Kumba reeglit siis aluseks võtta? 12. sajandi algul kujunes seetõttu regulaarkanoonikute seas välja kaks suunda: rangem suund - ordo novus - juhindus Ordo monasterii eeskirjadest ning kaldus vaesuse ja erakliku elu ideaalide suunas, mõõdukam suund - ordo antiquus - aga juhindus Praecepum'ist. Mõlema suuna ja nende esindajate erinevusi iseloomustab näiteks fakt, et 12. sajandi I poolel püüdsid ordo novus't pooldavad premonstraatlased vähendada mõõdukama Praeceptum'i kehtivust väitega, nagu oleksid need reeglid algselt mõeldud naistele, järelikult on nad kanoonikutele ebasobivad.

Eristudes selgelt nii maailmakleerusest kui ka Benedictuse reeglite järgi elavatest munkadest, moodustasid reformeeritud (= reguleeritud) kanoonikud peagi ordulaadse osaduskonna. Erinevate reeglite eelistamine tõi aga kaasa regulaarkanoonikute lõhenemise ja konkreetsete ordude tekke.

 

a) premonstraatlased

Premonstraatlased on koos augustiinlaste-koorihärradega tähtsaim regulaarkanoonikute ordu, kes järgisid 11.-12. sajandil “gregoriaanlikust reformist” välja kasvanud reformprogrammi, võttes kasutusele Augustinuse reeglid ja andes pidulikult kuulekuse, kasinuse ja vaesuse tõotuse. Premonstraatlaste ordu on üks neljast suurest prelaatideordust (benediktlased, tsistertslased, augustiinlased-koorihärrad ja premonstraatlased). Mõiste prelaatideordu tähistab kõnekeeles ordusid, millede kloostrieestseisjateks on abtid ja praostid ja seega reeglina infuleeritud prelaadid (praelatus -> eelistatu; kõrgem vaimulik; infula -> kõrge vaimuliku väärikuse märk, näiteks mitra ja sau, aga ka sõrmus, rinnarist jms; infuleerimine -> alates kõrgkeskaja algusest lubasid paavstid ja kontsiilid prelaatideordude abidel ja praostidel kanda privileegina neid kõrge vaimuliku väärikuse märke). Ordo novus kirjutas kanoonikutele ette elu täielikus vaesuses ja meeleparanduses koos paastumise ja vaikimisega, kooripalve ja käsitööga. Samas rõhutati erilisel moel hingehoidlikku tegevust. See sümbioos kloosterliku ühiselu ja aktiivse hingehoidliku tegevuse vahel on õhtumaises ordude ajaloos uus peatükk. Kartuuslaste kõrval on premonstraatlased teine ordu, mille rajajaks on sakslane: rajaja Norbert Xanten'ist (ca 1080-1134) järgi nimetatakse neid ka norbertiinideks.

Norbert oli pärit Alam-Rheini aadlikesoost, kelle vanemad juba varakult soovisid, et nende poeg saab vaimulikuks. Norbert astus kanoonikuna Xantenis asuvasse kuulsasse ja rikkasse St. Victori koorihärrade osaduskonda. 1115.a. toimus noore ja jõuka koorihärra elus radikaalne sisemine pööre Jumalale pühendatud meeleparanduselu poole. Ta “võttis aja maha” ja siirdus kuulsasse benediktlaste reformkloostrisse Siegburgis, kus kohtas vagasid ja reformimeelseid munki. Norberti suureks eeskujukas sai erak ja askeet Liudolf, kes oli oma elu range paastu, palvetamise ja meeleparandusega täielikult Jumalale pühendanud. Aacheni lähistel Klosterrathis õppis Norbert tundma kleerikute kloosterlikku osaduskonda, mis järgis Augustinuse rangeid reegleid (Ordo monasterii), oli loobunud eraomandusest, paremast riietusest ja liha söömisest ning tegelesid käsitöö ja hingehoiuga. Selline klerikaalne elu Augustinuse vaimus äratas Norbertis soovi ühendada munklik pühitsuselu aktiivse hingehoiutööga inimeste hulgas, mis raputaks inimesed “ärkvele” ja juhiks nad jutluse kaudu algkoguduse ideaali, vaga elu juurde. Veel samal aastal (1115) pühitseti Norbert preestriks. Ta üritas (paraku edutul)t võidelda Xanteni kapiitli suurejoonelise elustiili vastu, ning asus siis 1118.a. hoopis meeleparandusjutlustajana mööda Saksamaad ja Prantsusmaad rändama. Norbert soovis inimesi pöörata Jumalale meelepärase, vaese ja tagasihoidliku elu juurde. Haaravate jutluste, tähelepanuväärse esinemise ja välimuse (meeleparandaja kuues ja isegi talvel paljajalu) ning oma aadlipäritolu tõttu äratas Norbert kõikjal suurt huvi ning tema töö oli edukas. Kuna ta aga jutlustas ilma kohalike piiskoppide formaalse loata, tekkis oht, et teda hakatakse pidama “illegaalseks” jutlustajaks. Norbert sai paavstilt (Gelasius II) jutlustamisloa ning võttis 1119.a. ette teekonna Reimsi, et seal toimuval sinodil uuelt paavstilt (Calixtus II) volituste uuendamist paluda. Igatahes allutati Norbert Reimsi sinodil osalenud Laoni piiskop Bartholomeusele, kes andis Norbertile ülesande reformida piiskopkonna kanonikaalset elu. Oma liialt rangete nõudmiste pärast see aga Norbertil ei õnnestunud.

Kindlasti ei olnud tal algul kavas uut ordut rajada, kuid oma mõttekaaslastega otsustas ta rajada osaduskonna, kus oleks võimalik oma ideid ellu viia. Ta otsis üksindust ja leidis selle 1120.a. Laoni linna lähistel Prémontré'i orus (ld Praemonstratum -> sellest ka nimi premonstraatlased). Seal omandas Augustinuse Ordo monasterii kohaselt elatud eraklik elu järkjärgult oma kindla kuju. 1121.a. jõulupühade ajal andis ligi 40 vaimulikust koosnev Prémontré'i osaduskond kohaliku piiskopi nõusolekul piduliku tõotuse elada Augustinuse reeglite kohaselt. Nii oligi uus ordu ilmavalgust näinud. Valge, pleegitamata villast meeleparandusrüü, mida Norbert oli alates oma pöördumisest kandnud, sai ordurüü eeskujuks: koorihärrade riietus koosneb valgest villasest talaarist, skapulaarist (talaari peal kantav riidesiil, algselt tööpõll, mis ulatub rüü allservadeni) ja baretist - sellest ka nimetus ordo candidus (valgesse riietatud ordu; mõjutused ilmselt tsistertslastelt); talvel kanti ka valget kapuutsiga mantlit. Oma valge rüüga rõhutasid premonstraatlased selgelt erinevust teistest koorihärradest ja näitasid end avalikkusele Kristuse meeleparandajatena.

Norbert jätkas tööd rändjutlustajana ning oli arvestatavaks vahendajaks erinevates konfliktides: nagu tsistertslaste liider Bernard, oli ka Norbert paavsti usaldusisik ning kiriku kaitsja sektide eest. [Kuna Norbert astus otsustavalt hereetik Antwerpeni Tanchelmi vastu, kes eitas Kristuse kohalviibimist altarisakramendis, ning rõhutas preesterluse hädavajalikkust püha missa tähistamise juures, tehti Norbertist eriti katoliikliku vastureformatsiooni päevil 16. sajandi II poolel katoliikliku usuvagaduse sümbol ja euharista pühak. Teda kujutatakse seetõttu peamiselt monstrantsiga (ehisriist pühitsetud euharistaleiva liturgiliseks austamiseks), ning tema jalge ees meelt parandanud ja kahetsev Tanchelm.] Norberti kaaslased jätkasid elu kloosterlikus osaduses ning 1126.a. veebruaris tunnustas ka paavst Honorius II oma bullaga premonstraatlaste ordu seaduslikuks. Prémontré'i osaduskonnale järgnes kiiresti uute osaduskondade rajamine. Mitmed neist ei lähtunud sugugi Prémontré'st, vaid on seotud Norberti aktiivse jutlustamistegevusega Põhja-Prantsusmaal, Flandrias ja Rheini jõe alamjooksul. Osaduskondade ühendavaks lüliks oli Norbert oma isikliku eeskuju ja korraldustega. Kloostrid sattusid esimesse tõsisesse oleluskriisi siis, kui Norbert valiti 1126.a. Magdeburgi peapiiskopiks, kus ta oli ametis kuni oma surmani 1134.a. Nüüd ei olnud tal enam võimalik moodustada “reformimeeskonda”, mis hõlmaks kogu kirikut. Seda eesmärki sai ta järgida vaid oma peapiiskopkonnas. Kuigi Norbert oli ise tulihingeline rändjutlustaja, ei näinud ta oma osaduskonna põhitegevusena sugugi jutlustamist ja kihelkondlikku hingehoidu, mis oleks tähendanud pidevat maailma keskel viibimist. Algselt soovis osaduskond võimalikult täiuslikult ellu viia vita apostolica't, mille juurde kuulus lisaks ühiselule ka täielik loobumine eraomandusest ja maailmast eraldunud eluviis. Taolise kontemplatiivse-askeetliku iseloomu pärisid Prémontré'i esimesed tütarkloostrid Prantsusmaal. Kuid peagi selgus, mis on premonstraatlaste ordu tegelik “turunišš”. Magdeburgi peapiiskopi kohal mõistis Norbert, missugused misjonivõimalused on ordul idaaladel. 1129.a. rajas ta Magdeburgis premonstraatlaste kloostri, millest pidi saama tugipunkt ordu edasisele levikule Kesk-, Ida- ja Põhja-Saksamaa suunas ning Elbe jõest ida poole jäävate alade koloniseerimisele ja misjoneerimisele, nõnda et neid võib nimetada “saksluse pioneerideks idas”. Magdeburgist lähtuvalt rajati hiljem toomkapiitlid Brandenburgi, Riiga, Ratzeburgi ja mujale just premonstraatlaste kapiitlitena (just Magdeburgist lähtunud premonstraatlaste koorihärrasid nimetati tegelikult “norbertiinideks”). Peapiiskopina tuli Norbertil pidevalt täita ülesandeid riigis; sageli reisis ta koos kuningas Lothar IIIga, saates teda ka reisil Rooma (1132/33). Roomast naasis Norbert raskelt haigena Magdeburgi, kus ta 6. juunil 1134 suri. 1582.a. kuulutas paavst Gregorius XIII ta pühakuks; 1627.a. viidi ta säilmed Magdeburgist Prahasse.

Karismaatilise juhita jäänud Prémontré'i klooster sattus kriisi ning vajas organisatsioonilist struktuuri, et püsima jääda. Uueks abtiks valiti Norberti õpilane Hugo (aastail 1126-1161), kes suutis tsistertslaste eeskujul rajada iseseisva, diötseeside-ülese tsentralistliku ühenduse. Kloostrid said endale abtid või praostid ja muutusid seeläbi iseseisvateks konventideks. Ordu tegelik algus on 1130.a.: sel ajal koostati nn Consuetudines (elutavad, harjumused), mis ühtlustas riietust, elatise teenimist, kombeid ja kloostrite sisustamist. Sisse viidi ka nn “isa-abti” roll. Vastavalt filiatsiooniprintsiibile pidi tütarklooster aktsepteerima oma emakloostri visitatsiooniõigust. Tollel oli omakorda emaklooster. Kõrgeim positsioon selles “familiaarses emade, tütarde ja õdede liidus” oli Prémontré'i kloostril, kuhu kõigi kloostrite eestseisjad kord aastas kogunesid, et nõu pidada, vajalikke küsimusi lahendada ja üksteist “armastuses edendada”. Viimaks võeti tsistertslastelt üle ka generaalkapiitli mudel, mis kogunes igal aastal 9.oktoobril Prémontré's (viimast korda 1736). Kuna generaalkapiitli ainuõigust kontrollida ja korrigeerida tunnustas ka paavst, võimaldas see privileeg saavutada suurt iseseisvust kohalike piiskoppide suhtes. 12. sajandi keskpaiku (seoses Consuetudines'te uue redaktsiooniga) kavandati moodustada iseseisvad orduprovintsid (tsirkaariad); see süsteem aga lõi läbi alles 1200.a. paiku. 1177.a. kinnitas paavst Alexander III privileeg ordu tsentralistliku ja hierarhilise struktuuri. Generaalkapiitli pidamine muutus kohustuslikuks, ja Prémontré'i klooster, mis säilitas oma kontemplatiivse-askeetliku iseloomu, jäi ka edaspidi ordu juhtivaks kloostriks ning selle abt ordu generaalabtiks.

Kuni 13. sajandi I pooleni levis ordu kiiresti üle kogu Euroopa: Hispaanias, Itaalias, Ungaris, Poolas, Skandinaavias, Briti saartel, eriti aga Prantsusmaal, Lothringis ja Saksamaal. 1350.a. paiku oli rajatud juba rohkem kui 1600 kloostrit, suurim abtkondade arv on olnud ajaloos 630 (ligi 3000 kloostrit; võrdluseks: 1990.a. oli ordul 73 kloostrit 1349 kanoonikuga, neist 979 preestrid). Kiriku ajalugu näitab, et tõelised religioossed murrangud lähtuvad kirikus alati evangeeliumist; samas aga võib märgata, et üks niisugune uuendusliikumine suudab säilitada oma vaimustavat ja kaasakiskuvat jõudu ning algseid eesmärke vaid väheste aastakümnete jooksul. Nii saabus ka premonstraatlaste ordus pärast kiire leviku faasi teatud seisakuaeg, eriti pärast kerjusordude esiletõusu. (Muuseas, dominiiklaste ordu rajaja Dominicus võttis premonstraatlastelt oma ordu jaoks üle nii valge mungarüü kui ka suurema osa nende riitustest ja statuudist). Mure inimeste hingeõndsuse pärast siiski ei vaibunud. Kuigi ordu vanemad statuudid ei näinud ette kirikukihelkondade ülevõtmist, tegi Clemens III premonstraatlastele 1188.a. korralduse võtta enda kanda kirikukihelkondade vaimulik hooldamine. 14.-15. sajandist alates kujunes kirikukoguduste hooldamine üleüldiseks ja on tänaseni ordu peamiseks tegevusalaks.

Augustiinlaste-koorihärradega jagati sama saatust: 15. sajandil kannatati hussiitide ja türklaste sõdade, 16. sajandil reformatsiooni tõttu: Saksamaa põhja- ja idaosas, Madalmaades, Taanis, Rootsis, Norras, Inglismaal ja Šotimaal kaotas ordu poole oma kloostritest. Vastureformatsiooni ajal ja eriti 17.-18. sajandil elas ordu läbi lühiajalise õitsengu, millest annavad tunnistust mitmed kaunid barokk- ja rokokoostiilis kloostrikirikud. Kloostrite vastu suunatud kampaaniatega Prantsusmaal, Austrias, Saksamaal, Poolas jm alates 18. sajandi lõpust algas ka premonstraatlaste ordu kiire ja põhjalik allakäik: näiteks Saksamaal likvideeriti 1803.a. sekularisatsiooni käigus ligi 300 ordumaja (Saksamaale said premonstraatlased loa tagasi tulla alles 1921.a.). Järgmine taoline ränk löök tabas ordut pärast 2. Maailmasõda, kui likvideeriti kloostrid Tšehhoslovakkias ja Ungaris. Pärast 19. sajandi madalseisu suutis ordu 20. sajandil taas uut jõudu koguda ja levida ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse ja Indiasse. Tänapäeval on premonstraatlaste kloostrid kõikjal üsna omanäolised, erinevusi on riietuses, eluviisis, päevaplaanis, liturgia läbiviimises ja ülesannete valdkonnas. Tõotust ei anta enam kogu ordule, vaid kloostrile, kuhu kuulutakse. Siiski on kloostrites tänaseni säilinud viljakas side preesterliku ameti, ühise orduelu, erinevat laadi hingehoiu- ja koolitöö vahel. Ka premonstraatlaste ordust on lähtunud palju silmapaistvaid isikuid: näiteks teoloog Anselm Havelbergist (+ 1158; alates 1155 Ravenna peapiiskop) või füüsik Kaspar Mohr (+ 1625), kes konstrueeris hanesulgedest lennuaparaadi, või Prokop Divisch, kes leiutas 18. sajandil (sõltumatult Benjamin Franklinist) piksevarda. Ordu liikmete seas on olnud terve hulk silmapaistvaid loodusteadlasi, kirjanikke, ajaloolasi ja teolooge.

Kanoonikute liikumise lõhenemine vastavalt Augustinuse reeglitele “vanaks” ja “uueks” korraks ning karismaatilise Norberti innukus ordo novus'e propageerimisel tõi kaasa sarnased vastuolud vana ja uue vahel, nagu see oli aset leidnud ka klüniilaste ja tsistertslaste vahel. Vanemate kanonikaalsete osaduskondade esindajad, eelkõige reformidega kaasa läinud, kuid Augustinuse mõõdukamatest reeglitest kinni pidavad augustiinlased-koorihärrad pidasid end õige kanonikaalse traditsiooni hoidjateks püha Augustinuse vaimus. Nad osutasid ägedat vastupanu uutele käsitlustele ning nende esindajatele. Võib märgata, et just uute rangete orduelu vormide kiire levik (tsistertslased ja premonstraatlased) on tähelepanuväärne tunnistus tolle ajastu religioosse liikumise elujõulisusest ja usulistel otsingutel olevate inimeste arvukusest. Nimetatud osaduskondade populaarsus ja kiires kasv on aga suuresti taandatav ka sellele, et just nende liikumiste alguses on seisnud kaks silmapaistvat kirikujuhti nagu Bernard Clairvaux'st ja Norbert Xanten'ist. Kuigi meeste päritolu ja elutee on olnud erinev, sarnanesid seda rohkem nende eesmärgid ja see isetu eneseohverdamine, millega nad oma osaduskondade ideaale ellu viia püüdsid.

 

  1. 2.      Skisma 1130-1138: vanad ja uued jõud

 

1. Lateraankontsiil 1123.a. on tuntud eelkõige seeläbi, et see kinnitas Wormsi konkordaati ning uuendas varasemaid reforminõudeid. Oluline oli kontsiil ka seetõttu, et seal kohtus kogu õhtumaine kristlus. Tegu polnud pelgalt piiskoppide koosolekuga nagu varasemad oikumeenilised kontsiilid. Lisaks umbes 300 piiskopile Itaaliast, Saksamaalt, Hispaaniast, Prantsusmaalt ja Inglismaalt ning arvukatele abtidele osales kontsiilil arvukalt ka toomkapiitlite ja ilmikute esindajaid. Võitluses reformide ja kiriku vabaduse eest oli koosoleku kokku kutsunud paavstist saanud õhtumaise kristluse pea ning selle ühtsuse esindaja. Tegelikult saab alles nüüd saab rääkida “kristlaskonnast”, kui selle all mõelda piire ja erinevusi ületavat kõigi kristlaste ühiskondlik-poliitilist osadust, st osadust, mida mõistetakse pigem kristlike rahvaste ja riikide konglomeraadina kui riikliku moodustisena. See oli organism, mida hoidis koos tema liikmete ühine usk, nende kuuluvus ühte kirikusse ja nende allumine nüüdsest eelkõige hierarhiliselt mõistetud kirikule koos paavstiga selle tipus.

Paavstluse juhtiv seisund sõltus ka pärast 1. Lateraankontsiili ikkagi poliitiliste ja kiriklike olude vaheldumisest ja saatusest, mis ei allunud inimlikele plaanidele. Kohe pärast paavst Calixtus II surma avaldasid rivaalitsevad Rooma aadliparteid (Frangipani ja Pierleoni suguvõsad) taas paavstivalimistele mõju. Kuid tegeliku kriisini viis see alles pärast paavst Honorius II surma (1124-1130), kui tuli lõplikult ilmsiks peaaegu kümme aastat kestnud vaenutsemine kardinalide kolleegiumis. Lõhenemise põhjustas sügavalt erinev arusaam kiriku edasisest teest. Sellal kui 1130.a. veel arvulises enamuses, ent mõjult üha nõrgenevad vanemad kardinalid uskusid, et nad hoiavad kinni reformpaavstide eesmärkidest, ning tahtsid saavutatut säilitada ja vajadusel edasi arendada, asus grupp nooremaid kardinale, kellede seas oli uute ordude ja osaduskondade toetajaid, võitlema selle nimel, et aeg on püstitada uusi ülesandeid ja eesmärke. Nõnda asusid kahte parteisse lõhenenud kardinalid 1130.a. uut paavsti valima. Napp vähemus (20:22) valis paavstiks Innocentius II (1130-1143; Frangipani dünastia kandidaat); enamus koos rahvaga aga Anacletus II (1130-1138; Pierleoni perekonna kandidaat). Formaalselt oli Innocentiuse valimine õigusvastane, Anacletuse napp ülekaal aga igati küsitav. Valiku tunnustamine ei sõltunud nüüd enam Rooma linna või ümbruskaudsete piiskoppide arvamusest, vaid kogu õhtumaise kristluse arvamusest, kellele ei läinud eriti korda paavstivalimise protseduuri juriidiline kehtivus. See olukord tunnistab, et on toimunud oluline muutus õhtumaise “kristluse” koguteadvuses.

Oleks Roomal olnud antud küsimuses viimane sõna, poleks Innocentiusel õnnestunud tunnustust saada. Valimise protseduur ja Anacletuse isiksus (ilmselt ka raha) kindlustasid talle Roomas esialgu kindla positsiooni. Kuid Anacletus pidi peagi pettuma, kui vastu ootusi ei asunud teda toetama Saksa kuningas Lothar III. Anacletus leidis endale küll poolehoidjaid Kesk- ja Alam-Itaalias, kuid suurtest vürstidest otsustas teda toetada vaid normann Roger II, kes püüdis nõnda omakasupüüdlikult kindlustada oma ülemvõimu Alam-Itaalias ja Sitsiilias. Innocentiust aga asusid kiiresti toetama suur hulk õhtumaise kristluse juhtivaid tegelasi ning eelkõige just usuliselt aktiivsemad ja mõjukamad jõud, näiteks Cluny klooster ja selle auväärne abt Petrus Venerabilis, tsistertslased Bernard Clairvaux'st  vaimse juhtimise all, ikka veel Norberti spiritualiteedi mõju all olevad premonstraatlased ja lisaks ka veel augustiinlased-koorihärrad. Kõik need jõud mitte ainult ei tunnustanud Innocentiust paavstina, vaid kasutasid edukalt ka kõiki mõjutamisvahendeid, et võita vürste ja piiskoppe ning ka teisi kiriklikke osaduskondi Innocentiuse poolele. Nõnda tunnustati Innocentiust peagi Hispaanias, Prantsusmaal, Inglismaal ja Saksamaal; Itaalias toetas teda mõjuvõimas Ravenna peapiiskop ning tolle alluvad ja koguni muidu üsna Rooma-kriitiline Milaano kirik, nii et valdav osa õhtumaisest kristlusest seisis peagi Innocentiuse selja taga.

Esimese lühiajalise (1132/3) ja teise ning lõpliku (1136) Roomasse naasmise eest, kust Innocentius kohe pärast valimisi oli lahkuma sunnitud, võlgnes Innocentius poliitiliselt tänu küll Saksa kuningas Lotharile, kuid kindlasti ei tohi alahinnata piiskoppide ja uute ordude toetust. Skisma lõplik ületamine õnnestus alles pärast Anacletuse surma (1138) ning tema järeltulija Victor IV kiiret resigneerumist. Innocentiuse võitu pitseeriti piduliku kirikukoguga, “10. oikumeeniliseks kontsiiliks” nimetatud 2. Lateraankontsiiliga (1139). Vaenlastega õiendati arved: Anacletust toetanud normanni vürst Roger II ekskommunitseeriti. Väliselt oli see kirikukogu veelgi suursugusem kui 1. Lateraankontsiil. Lähtudes küsimustest, mida skisma oli kirikule tekitanud, tegeles kontsiil peamiselt reformprobleemidega. Edasise arengu jaoks oluline on määrus (can 7), millega kuulutati kõrgema kleeruse ja munkade abielu mitte üksnes lubamatuks, vaid ka kehtetuks. Tähtis oli ka otsus, mis andis piiskopivalimise õiguse toomkapiitlile (can 28), kuigi ei välistatud veel kiriklike osaduskondade seni valimisõiguslike eestseisjate (abtid, praostid või priorid) osalemist valimistel.

Skisma näitab selgelt, et kuigi kahe paavsti valimist mõjutas Rooma aadliparteide rivaalitsemine, oli tegu siiski ka võitlusega “gregoriaanliku reformi” ideid ja eesmärke esindavate, seega konservatiivsusele kalduvate vanemate jõudude ning uusi eesmärke taotlevate uuemate jõudude vahel. Uute eesmärkide hulka, mida kõige energilisemalt toetasid regulaarkanoonikud ja Innocentius ise, kuulus näiteks hingehoidlike ülesannete selge rõhutamine, eelkõige jutlustamistegevus linnades ja suuremates asulates. Kui Innocentius end ajapikku siiski õhtumaises kirikus maksma panna suutis, oli see tegelikult tulevikku vaatavate vaimulike jõudude võit, kuigi ilmalike valitsejate tehtud panused Innocentiusele olid loomulikult seotud ka poliitiliste kaalutlustega.

Skisma ületamine, 2. Lateraankontsiil, Innocentius II ja hilisemate paavstide, eelkõige Eugenius III (1145-53) jõuline tegevus ning uute jõudude märgatav toetus tugevdas püsivalt paavstluse autoriteeti, ja seda nii suhetes poliitiliste jõududega kui ka kirikusiseses valdkonnas. Kiriklik elu Kesk- ja Lääne-Euroopas sai areneda reformideede ja -jõudude (eriti tsistertslaste ja regulaarkanoonikute) mõju all ning üldiselt valitses rahu ka vaimuliku (eriti paavstliku) ja ilmaliku võimu vahel. Nõnda oli paljudes paikades võimalik korraldada kiriklikke valimisi selles vabaduses, mille eest olid gregoriaanlikud reformijad ju varem võidelnud (libertas ecclesiae). Paavstlike legaatide tegevust toetas reeglina ilmalike valitsejate heatahtlikkus, ning koostööd tehti ka idaalade koloniseerimisel ja misjoneerimisel. Nende soodsate tingimuste ajaline kokkulangemine kirikliku elu jaoks nii oluliste uuendustega teoloogias ja kirikuõiguses ei saa olla juhuslik, vaid on sisemiselt omavahel seotud.

  1. 3.      Ülem-Itaalia, Arnold Bresciast ja nn "Rooma vabariik"

 

Uuest arengust mõjutatud lääne kirikus oli ka erandlikke piirkondi, eriti Ülem-Itaalia ja Rooma linn ise. Olukord Ülem-Itaalias oli märgatavalt Milaanos toimunud pataria ülestõusu järellainetuste mõju all. Samuti oli siin vastuolu keiserlike ja paavstlike parteide vahel (samuti alates Gregorius VII ajast) suurem kui kusagil mujal. Eriti mõjuvaks teguriks oli aga paljude linnade kommunaalne eneseteadvus, mis kasvas pidevalt just üha suureneva jõukuse tõttu ning ei talunud mingit välist rünnakut ega survet. Pataria traditsioon elas erilisel moel edasi võitluses vääritute kleerikute vastu. Sellal kui pataria ülestõusu jaoks olid (kooskõlas kirikureformijate ideaalide ja normidega) kehtetud need sakramendid, mida olid jaganud vääritud, st simonistlikud või ebamoraalsed preestrid, siis pärast tuliseid teoloogilisi vaidlusi hakkas juba 11. sajandi lõpul üha rohkem levima kirikuisa Augustinuse käsitlus, et sakramendi kehtivus ei sõltu jagaja väärikusest. Kui nüüd Ülem-Itaalia rändjutlustajad jätkasid veel ka 12. sajandi algul võitlust vääritute preestrite ja nende sakramentaalsete toimingute vastu, sattusid nad vältimatult konflikti kirikliku autoriteediga, mis sakramendi olemust Augustinuse aspektist lähtudes põhjendas. Uus sakramendimõistmine seoti uute, valdavalt kirikuõiguslike kaalutlustega kirikliku ameti kohta. Kuid sellest hoolimata jätkati Ülem-Itaalias vääritute preestrite teostatud ametitalituste kritiseerimist. Kriitika lähtus sisuliselt küll teoloogilisest mõtlemisest, kuid oli märgatavalt seotud ka poliitiliste eesmärkidega.

Patareenide jälgedes käivate ringkondade keskuseks oli Brescia linn. Sealse augustiinlaste-koorihärrade kloostri abti Arnoldi (ca 1100-1155) jaoks oli küsimus, kas see on kristlik, et kleerikutel ja munkadel ning ka kirikul on maist vara, isiklik ja lausa eksistentsiaalne probleem. Tema ettekujutust mööda pidid nii kleerikud kui ka mungad radikaalselt loobuma maisest varast ja ilmalikust võimust. Ta nõudis kleeruselt elu evangeelses vaesuses. Nende mõõdupuude kohaselt, mida Arnold evangeeliumile toetudes püstitas, olid peaaegu kõik preestrid vääritud, eriti arvukalt leidus simoniste. Arnold kritiseeris oma veendumuse kohaselt avalikult kiriklikku omandit, kiriklikku mõju poliitilistes küsimustes, ja tegelikult ka kiriku igasugust poliitilist võimu. Vastased heitsid talle ette, et ta olevat kõrvale lükanud missa ja sakramendid ning esindab nõnda hereetilisi vaateid. Arnoldi poolehoidjad suutsid aga tõestada, et nende õpetaja ei kahtle sakramentides kui sellistes, vaid kõik kriitilised mõtted on välja öeldud üksnes preestrite väärituse tõttu. Arnoldi kriitika ei säästnud ka paavsti ja kardinale. Eriti koges Arnoldi rünnakut paavstluse võimu ja rikkuse pihta paavst Eugenius III. Arnold ründas halastamatult ka kurikuulsat võltsürikut Donatio Constantini, mis oli paavstide võimuseisundi aluseks, kuid ei vastanud sisu poolest sugugi evangeeliumi põhimõtetele. Kirikutruu Salisbury Johannese sõnutsi (+ 1180; inglise skolastiline teoloog ja riigiteoreetik, Canterbury peapiiskop Thomas Becketti sekretär ja hilisem Chartres' piiskop) olla Arnold kardinalide kolleegiumi ees öelnud, et uhkuse ja ahnuse, silmakirjalikkuse ja paljude nurjatuste tõttu pole see enam Jumala kirik, vaid kaubakoda ja röövlikoobas; kardinalid aga olevat kirikus endale ise võtnud kirjatundjate ja variseride koha. 1130.a. paavstiskisma tulemusena oli ka Brescias kaks piiskoppi. Paavst Innocentiuse pooldaja Manfred suutis Arnoldi vastu üles ässitada koguni 2. Lateraankontsiili (1139). Arnold pidi seejärel Itaaliast lahkuma ja rändas Pariisi, kus õppis kuulsa teoloogi Pierre Abaelardi juures ja jätkas kriitikat nii rikka kiriku kui ka kleeruse võimupositsioonide ja väärituse vastu. Nii tõmbas ta enda peale koguni Bernard Clairvaux' vaenu, kelle survel pidi Arnold peagi ka Prantsusmaalt ning seejärel ka järgmisest varjupaigast, Šveitsist, lahkuma. Viimaks leidis Arnold kaitset Böömimaal tegutsevalt paavstlikult legaadilt, kes nõustus vahendama Arnoldit ja paavst Eugenius IIIt.

Paavst lubas armulikult Arnoldil tulla 1145.a. Rooma meelt parandama. Seda otsust tehes hindas paavst paraku valesti olukorda oma lähikonnas. 1144.a. oli nimelt Rooma linn hakanud mässama paavsti ülemvõimu vastu. Seepärast kuulutati vanale rooma traditsioonile toetudes välja “vabariik” koos senati ja kahe konsuliga selle eesotsas, ning senati loomisega alustati koguni uut ajaarvamist. Paavst oli mässu tõttu sunnitud linnast lahkuma ja leidis varjupaika vanade liitlaste Sitsiilia normannide juures. Arnold sattus Rooma just sellisel poliitiliselt segasel ajal. Pole imestada, et pärast ettenähtud kirikliku meeleparanduse teostamist liitus ta kiiresti paavsti-vastase ülestõusuga. 1147.a. sai temast uue mässu juht, kui ta Kapitooliumi mäel avalikkuse ees jutlust pidas paavstluse ja kiriku ilmalikustumise ning võimu kuritarvituste vastu. Temast sai “Rooma vabariigi” kangelane. 1148.a. pani paavst Arnoldi küll uuesti põlu alla, kuid too jäi Rooma kuni “vabariigi” verise lõpuni, kui mässulise linna vallutas Saksa kuningas Friedrich I Barbarossa ja tegi lõpu ka “vabariigile”. Vahetult enne linna langemist oli Arnold küll põgenenud, kuid vangistati keisri käsul, anti paavstliku linnaprefekti käsutusse ning hukati 1155.a. Lühiajaline “Rooma vabariik” ning ka Arnoldi tegevus oli seega ajalooks saanud, kuid nad olid selged sümptomid sellele sisemisele pingele, mis pidi järgnevatel aastakümnetel veel avalikult ja mõjuvõimsalt esile tulema.