Jesuiitide ordu asutati aastal 1540 misjoniorduna. Juba 1542 olid nad Indias, 1549 Brasiilias, 1552 Hiinas. Ordu asutaja Loyola Ignatius ja luterliku kiriku alusepanija Martin Luther olid seega kaasaegsed, kuigi nad teineteist ei tundnud.

Jesuiitidel puuduvad kindla kellaajaga seotud ühispalvused, mis seni lahutamatult kuulusid iga ordu juurde.

“Iga jesuiit palvetab seal, kus ta on ja kus ta saab,” selgitab Salo. “Abiks on breviaar ehk lühike palveraamat.”

Jesuiitidel pole ka kloostreid, kuna Ignatiuse nägemust mööda oli eelkõige vaja “täies lihtsuses ja alanduses rännata linnast linna ja paigast paika, sidumata end mingi kindla kohaga”. Jeesuse Seltsi liikmed olid valmis minema eluks ajaks ükskõik missugusesse maailma kolkasse, kui seal iganes sai kaasa aidata Jumala teenimisele ja hingehooldusele, otsides täiust ja õndsust mitte üksi iseenesele, vaid ka ligimesele.

Ignatius sisendas oma ordukaaslastele, et ka uueusulisi tuleb kohelda armastusega, kuna see on parem, kui “hereetikute lärmitsev tagakiusamine”. Eelkõige tulevat teha muudatusi iseendas ja kirikus, kus “kleerus on niivõrd häbitegudele andunud, et tuleb küsida, kuidas nii paljud katoliiklased talle veel järgneda saavad”, nagu ütles esimene saksa jesuiit Petrus Canisius.

Suurem osa jesuiite tegutses ordu loodud koolides. Otsekui iseenesest kujunes ordu eritunnuseks ka teadustegevus.

“Jesuiitide koolides õpib tänapäevalgi üle kahe miljoni õpilase,” lisab Salo. “Eestis neil kahjuks veel kooli pole. Olen ise jesuiitide koolides õppinud ja võin kinnitada, et need on väga heal tasemel.”

 

Tartu ülikooli eelkäija

19. märtsil 1583 saabus Tartusse neli jesuiidi preestrit ja kaks ilmikvenda. Nende kasutada anti Katariina kirik, mis on nüüdseks hävinud.

Tartus asutasid jesuiidid kooli – Collegium Derpatense – juba neli nädalat pärast saabumist. Ajaloolane Vello Helk usub, et oma tegevusega panid nad tegelikult aluse ka Tartu ülikoolile. Rootslaste asutatud ülikool töötaski mõnda aega endise jesuiitide kolleegiumi ruumes.

Juba 1585 valmis Tartus esimene pikem käsikiri – eestikeelne katekismus. Kuna lähemal trükkimisvõimalust polnud, siis viidi käsikiri Vilniusse, Daniel Lanciciuse trükikotta. Trükiarved on säilinud, nende järgi trükiti katekismust 997 eksemplari. Aastal 1601, kui rootslased vallutasid Tartu, panid nad jesuiitide raamatukogule tule otsa.

“Lätikeelne katekismus samast aastast on Rootsis säilinud, kuna väejuht, kes Riias jesuiitide maja üle võttis, oli Tartu vallutajast targem mees,” märgib Salo. “Ta ei pistnud raamatukogu põlema, vaid pakkis teosed sisse ja saatis Rootsi.”

Eestikeelsel katekismusel oli ka kirikulaulude lisa.

“1656. aastast pärineva luterliku lauluraamatu eessõnas kiidetakse seda laululisa,” teab Salo. “Kui juba konkurendid kiitsid, siis pidi see olema väga hästi tehtud.”

Katekismuse käsikirja viis Vilniusse paavsti saadik Antonio Possevino. Koos katekismusega trükiti ka Possevino Tartus kirjutatud kiri Mantova hertsoginnale. See kirjatükk tutvustas eestlasi ja nende usuelu:

 

Luterlikust katekismusest mõjusamgi?

“Mitte ainult Missa pühitsemise ajal, vaid kui nad näevad või kuulevad, et Katoliku Preester peab palvet mõnes linnas, tee peal, kirikus, platsil või külas, jooksevad kokku väga paljud ja seisavad preestri ümber ja palvetavad koos temaga väga suure harduse ja püsivusega, ning nõnda siiralt ja lihtsalt, nagu oleksid nad kõige sõnakuulelikumad lapsed.

Kirikute juurde, mis on Liivimaal mitmes kohas olemas, olgugi et varemeis ja purustatud, ning isegi teatud puukabelikeste juurde, mis nad on mitmele poole ehitanud, tavatseb kokku tulla mitutuhat inimest, kes tulevad mõnikord kaugelt, kakskümmendviis penikoormat.

Nad ei jää enne rahule, kui on õnnistatud majad, toad või ahjukambrid, tallid, köök, keldrid, astjad, õued, aiad, karjamaad, põllud, mesilased, kariloomad, adrad, kalavõrgud, järved ja tiigid, veskid ja muud taolised asjad. Kui Preestrid ajapuudusel ei jõua igale poole minna, toovad Eestlased ise koti mulda oma põldudelt, et seda õnnistada lasta ja siis kõigi oma maade peale laiali puistata.”

“Varem trükitud luterlike katekismuste levikust Eestis on vähe teada: 1535. aasta oma näiteks keelustati,” tõdeb Salo.

Kõnealust katoliiklikku katekismust seevastu kasutati õpiku, palve- ja lauluraamatuna kolleegiumis ning õpetati talurahvale. Sageli käisid üheskoos paatritega maal ringi talurahva põldusid õnnistamas, missat pidamas ja armulauda andmas ka jesuiitide kooli eesti soost õpilased. Eesti poistel tuli, kõnealune katekismus taskus, mõnigi kord olla mahajäetud kirikute asepastoriteks ning hingehoidjateks, kuna preestreid ei jätkunud kõikjale. Tartus pidid jesuiidid oma esialgse kiriku varsti suurema vastu vahetama, kuna enam ei jätkunud ruumi, sedavõrd palju eestlasi tuli katekismuse tundidesse.

 

Katoliiklik traditsioon katkes 1626

1601–1603 oli Tartu rootslaste käes.

“Rootslased olid õige verised vennad, nad viisid jesuiidipaatrid ahelates Rootsi,” kõneleb Salo. “Seal suri neli jesuiiti juba 1602. aastal, teiste seas 14. juunil ka eestlasest ilmikvend Johannes Esto.”

Poola väed vallutasid Tartu 1603. aastal.

“Üks tolleaegne teade ütleb, et tänavail vedeles 3000 laipa,” räägib Salo. “See on liialdus, vast võis neid olla 300. Nii või teisiti, üks uutest saabunud jesuiitidest jäi laipu koristades katkuhaigeks ja suri.”

Vaimulikel polnud esiotsa mahti ei raamatuid kirjutada ega kooli käima panna, aeg kulus matmise ja ristimise peale. Kool taasavati alles 1611.

Sõda kestis. 1625 vallutasid rootslased taas Tartu. Seekord saadeti jesuiidid lihtsalt maalt välja, järgmise aasta märtsis pagendati kõik katoliiklased. Katoliiklik traditsioon katkes.

“Sellest on õigupoolest kahju,” arvab Salo. “Kaks konkureerivat kirikut oleksid usuelu üldisele tervisele tõhusalt mõjunud. Õigeusu traditsioon on Eestis ju alles suhteliselt lühiajaline.”

Tagasi tulid jesuiidid Eestisse alles 1921. aastal.

“1930. aastal saabus jesuiidipaater Eduard Proffittlich, kellest sai Eesti katoliiklaste pea kuni küüditamiseni 1941,” kõneleb Salo. “Venelased mõistsid ta surma, kuid mees suri enne surmaotsuse täideviimist 1942.”

Profittlich õppis kohe ära eesti keele. Ta avaldas katoliku katekismuse ja palveraamatu, asutas kaks eestikeelset vaimulikku ajakirja ning juhendas Uue Testamendi kommenteeritud uustõlke tegemist, mille väljaandmine Nõukogude vägede saabudes katkes.

Enese asetäitjaks määras Profittlich Henri Werlingi, kes vangistati 1945, jõudis aga 1956 Eestisse tagasi ning tegutses preestrina kuni surmani 1961. Viimane Jeesuse Seltsi liige Eestis, ilmikvend Kasimir Kantski, suri 1970.

1992. aastal asutati Tartus Johannes Esto Ühing, mis on korraldanud vaimulikke teadusüritusi, palverännakuid ja õppereise ning avaldanud mõniteist raamatut, et tutvustada katoliiklikku vaimsust.

“Praegu on meil ettevalmistamisel väga suur teos, see on otsekui Jeesuse-entsüklopeedia, kuhu on kokku võetud kõik tema kohta kirjutatud teaduslikud teosed,” tutvustab Salo ühingu lähemaid plaane. “Raamat peaks ilmuma käesoleval aastal.”

 

Eesmärk ei pühitse abinõu

Praegu on maailmas ligi 23 000 jesuiiti, 83 neist on piiskopid. Lätis ja Leedus on ühtekokku ligi poolsada jesuiiti.

Kust on pärit väited jesuiitide silmakirjalikkusest? Miks arvatakse Eestimaal üldiselt, et nende puhul eesmärk pühitseb abinõu?

“Inimesel on ju patuoinast vaja,” arvab Salo. “See väide pärineb küllap reformatsiooniaegse võitluse aastaist.

Kuna jesuiitidel ei jäänud Eestisse ainsatki kaitsjat, siis oli rootslastel neid hea laimata. See oli omakorda vesi nõukogude ateistide veskile. Praegu aga ollakse selle kui käibetõega lihtsalt harjunud ja nii sõimabki igaüks tavakodanikust ministrini jesuiite.

‘Eesmärk pühitseb abinõu’ ei ole jesuiitlik põhimõte, vaid kuulub hoopis kõigi ajastute lurjustele.”

Sada aastat tagasi kuulutas Šveitsi jesuiidipaater Roh välja tuhande kuldna suuruse autasu sellele, kes tõestaks, et ükski jesuiit on väidetaval alatul moel toiminud. Tänini on auhind välja andmata. Kohtuprotsessid Kölnis ja Budapestis lõppesid jesuiitide võiduga

Püha Dominicust tuntakse kui Jutlustavate Vendade Ordu rajajat, mida omakorda teatakse ka Dominiiklaste Ordu nime all. Püha Dominicus sündis umbes 1170. aastal Hispaanias Calarogas ja suri 6. augustil 1221. aastal Itaalias Bolognas. Tema vanemad Felix ja Joanna kuulusid vaieldamatult Hispaania kõrgseltskonda. Dominicuse isa Felixi kohta ei ole teada just eriti palju, esile tuua võib vaid seda, et ta oli igati väärt olema oma pühaliku perekonna peaks. Dominicuse ema Joanna oli aga niivõrd tuntud oma vagaduse poolest, et 1828. aastal kuulutas paavst Leo XII ta õndsaks. Vanemate eeskuju ei saanud jätta mõju avaldamata ka lastele. Mitte ainult Dominicus, vaid ka tema vennad Antonio ja Manes olid inimestes tähelepanu äratanud oma pühaduse poolest. Antonio, vendadest vanim, pühendas end preestrikutsumusele. Suurema osa oma elust veetis ta haiglates. Manes, kes järgis Dominicuse eeskuju, hakkas jutlustajaks ning hiljem kuulutas Gregorius XVI ta õndsaks.

Juba sündmused Dominicuse lapsepõlvest andsid märku sellest, et tegemist on pühakuga, kelle elu avaldab ükskord suurt mõju religioonile. Seitsmendast kuni neljateistkümnenda eluaastani õppis Dominicus oma arhipreestrist onu käe all mitte kaugel Calarogast. 1184. aastal astus ta Palencia Ülikooli, kus õppis kümme aastat. Õpingute ajal saavutas Dominicus suure populaarsuse nii kaasõpilaste kui ka õpetajate silmis, kes austasid teda väga tema erilise andekuse tõttu. Linnaelu kiusatustele vaatamata oli Dominicus keskendunud vaid õpingutele ja nii mõnigi ennustas talle suurt tulevikku. Peale eriliste vaimuannete suutis Dominicus ka tõestada, et tal on erakordselt soe ja lahke süda, mida tihtipeale tema kaasaegsed võrdlesid koguni ema südamega. Üks juhtum räägib sellest, kuidas Dominicus müüs maha kõik oma kooliraamatud, et anda raha linnavaesele, kes pidi maksma ära võla. Dominicuse kaasaegne ja biograaf Bartolomeus pajatab sellest, kuidas Dominicus püüdis kahel korral müüa end orjaks, et saada raha vangide vabastamiseks mauride valitsemise alt.

Ajaloolased ei kõnele just eriti palju Dominicuse preestriordinatsioonist, mistõttu ei saa me kindlalt esile tuua selle sündmuse kuupäeva ega aastat. Vend Stefanose kirjutistele toetudes leiame, et kui Dominicus oli veel tudeng, kutsus Osma piiskop ta katedraali abiliseks. Piiskop teadis, kui oluline on kaasata enda seltskonda Dominicus, kes oli saavutanud erakordselt püha isiku kuulsuse. Ta ei pidanud oma otsuses pettuma. Edasine elujärg oli Dominicuse jaoks vaid tõus ametiredelil. Kuna Dominicus oli võimeline tooma paljusid ristiusu juurde, siis määrati ta subprioriks. Varsti pärast seda määrati ta oma regiooni prioriks. Järgnevad üheksa aastat pühendas Dominicus rohkem palvele ja meditatsioonile, püüdes vältida kõrgametnike seltskonda.

Hiljem, olles ühel oma ametireisil läbi Toulouse'i maakonna (koos Don Diegoga, kes töötas piiskopi alluvuses), ei saanud Dominicusele märkamata jääda märgid albilaste (Albilased - hereesia keskajal, mis sai oma nime liikumise keskuse, Lõuna-Prantsusmaal asuva Albi linna järgi. Albilased mõistsid lunastust kui hinge vabanemist ihust ja tõlgendasid kogu mateeriat kurjana ning seetõttu hülgasid õpetuse inkarnatsioonist, sakramentidest ja ihu ülestõusmisest. 1215. aastal lükati see õpetus tagasi Lateraani IV Kirikukogu poolt) hereesiast ja nende töö kahjulikkusest. Mediteerides ja mõtiskledes reisil nähtu üle, jõudis Dominicus järeldusele, et ta peab rajama ordu, mis aitaks võidelda hereesia vastu ja võimaldaks jutlustamise teel levitada evangeeliumi üle kogu maailma. Uus ordu vajas aga paavsti kinnitust, mille saavutamine ei olnud just kõige kergem. Paavst Innocentius III-le ei olnud eriti meeltmööda anda luba uuele ordule. Pigem püüdis ta toetuda tsistertslaste abile võitlemaks albilaste hereesia vastu. Kuid paavsti parimatele püüdlustele vaatamata ei olnud tsistertslased võimelised avaldama hereesiale kuigi tõsist vastupanu. Dominicus ja Diego mõistsid, et tsistertslaste püüdlused lõppesid nurjumisega just nende lohaka ja ebakristliku elulaadi tõttu, seepärast õhutasid nad neid elama kristlasele kombekohast elu. Tsistertslased võtsid seda õpetust kuulda ja see võimaldas neil pöörata rohkem inimesi eksiõpetusest tagasi. Suurt osa mängis selles muidugi ka teoloogia. Dominicus ja Diego sekkusid üsna sageli mitmesugustesse teoloogilistesse vaidlustesse. Põhjalik õpetus, mille Dominicus oli omandanud ülikooliaastate jooksul, osutus nüüd asendamatuks vahendiks, mis võimaldas tal levitada õiget usku hereetikute vastu. Dominicus jõudis arusaamisele, et ta peab tegema midagi, mis aitaks selle piirkonna inimesi eemale hoida hereesiast. Eriti just paljud naised olid juba tugevalt haaratud albilaste hereesiast ja rajasid nunnakloostreid kõikjal üle kogu piirkonna. Selliste usuliste kõrvalekaldumiste vastu võitlemiseks sai Dominicus Toulouse'i piiskopilt Foulques'lt 1206. aastal loa asutada nunnaklooster. Sellele kogudusele ja ka hilisemale Püha Sixtuse kogudusele Roomas kirjutas reeglid Dominicus.

1208. aasta avas uue ajajärgu Dominicuse sündmusterohkes elus. 15. jaanuaril mõrvati üks tsistertslaste legaatidest nimega Pierre de Castelnau. See asjaolu viis hereetikute alistumisele. Dominicus oli tihedalt seotud järgnevate sündmustega. Vaatamata sagedastele konfliktidele püüdis Dominicus olla armuline - seda kõike ajal, mil konflikte lahendati enamasti mõõga abil. Sellegipoolest oli ka tema tihti kistud ristisõdalaste lahingutesse ja konfliktidesse. 1213. aasta 12. septembril leiame Dominicuse Carcassonne'i lähedal taas olevat seotud läbirääkimistega, mis eelnesid lahingule. Konflikti arenemise ajal läks Dominicus Püha Jaakobuse kirikusse, põlvitas altari ees ja palvetas, et katoliiklased võiksid saavutada edu lahingus. Ja tõesti - katoliiklaste võit oli niivõrd ülekaalukas ja märkimisväärne, et teised omistasid selle Dominicuse palvetele. Tänulikkusest Jumala vastu püstitas Dominicus kabeli Püha Jaakobuse kirikusse ja pühendas selle Pühima Roosipärja Neitsi austuseks (sellele ajajärgule on iseloomulik ka roosipärja kasutuseletulek ja levik).

Samuti tuli sel ajal eriti esile Dominicuse jäägitu pühadus ja apostlik kutsumus, ning ta sai nii mõnedki ettepanekud astuda piiskopiametisse. Üsnagi lühikese aja jooksul tehti Dominicusele kolm ettepanekut piiskopitoolile asumiseks. 1212. aastal valis Beziers'i sinod ta oma piiskopiks. Samuti avaldasid Saint-Lizeri elanikud soovi, et Dominicus oleks nende piiskopi järglane. 1215. aastal tehti talle ettepanek hakata Navarre'i piiskopiks. Kuid Dominicus lükkas tagasi kõik piiskopiprivileegid, väites, et ta pigem põgeneks ööpimeduses kuskile mujale, kui hakkaks piiskopiks. Pärast seda pöördus Dominicus tagasi Carcassonne'i, kus ta jätkas taas jutlustajana. Teda saatis erakordne edu. 1214. aastal pöördus Dominicus tagasi Toulouse'i. Jutlustaja-aastate jooksul tekkis tema ümber hulk pühendunud jüngreid, kes olid valmis järgima Dominicust kõikidel tema teekondadel ja ettevõtmistes.

Dominicuse hinges asus aga ikka tema vana unistus, mis oli tulnud esile 11 aastat tagasi - rajada ordu, mis aitaks võidelda hereesia vastu ja levitada õiget usku. Aeg selle plaani täideviimiseks tundus olevat küps. Dominicus sai Toulouse'i piiskopilt Foulques'lt nõusoleku, mis võimaldas tal asutada väikese organisatsiooni, mille liikmeteks olid tema ustavad järgijad. See organisatsioon vajas aga ülalpidamiseks kindlat sissetulekut. Piiskop Foulques määras Dominicuse Fanjeaux' kaplaniks ja 1215. aasta juulis asutati kogudus, mis oli piiskopkonna kongregatsiooniks. See tagas ka kindla sissetuleku. Koguduse eesmärgiks oli õige usu ja kõrge moraali levitamine. Samal aastal andis Pierre Seilan, Toulouse'i üks jõukamaid elanikke, (kelle vaimulikuks juhendajaks Dominicus oli), kongregatsiooni käsutusse oma maja. Seega oli alus pandud Jutlustajate Ordu esimesele hoonele - kuupäevaks 25. aprill 1215. Tegutsemise aeg selles hoones ei kestnud küll kuigi kaua; seejärel õnnestus piiskop Foulques'l nad sisse seada Püha Romanuse kirikus.

Kuigi olemasolevad tingimused olid täiesti rahuldavad, et oma tööd edasi viia, ei olnud Dominicus siiski rahul. Tegemist oli vaid pisikese kogudusega. Tema unistuseks oli aga rajada ordu, mille tegevus ulatub üle kogu maailma. Dominicusele endalegi ootamatult kujunesid asjad peagi tema unistuste kohaselt. 1215. aasta novembrikuus leidis Roomas aset oikumeeniline kirikukogu, mille eesmärgiks oli arutada usu leviku, moraali teadvustamise ja hereesia vastu võitlemise küsimusi. Just need olid aga valdkonnad, milles Dominicus nägi enda ordu tegevust. Kirikukogu kümnes peatükk nägi ette võimekate jutlustajate kasutamist Jumala Sõna levitamiseks. Tundus, et aeg uue ordu rajamiseks oli küps. Kõige selle juures oli siiski üks "aga". Kirikukogu nägi ette ka seda, et peatükkides sisalduvate ideede täideviimine ei tohi põhjustada uute ordude tekkimist. Veel enam, sel ajal tõlgendati jutlustamist kui piiskopiameti juurde kuuluvat distsipliini. Ja usaldada selline vastutusrikas ülesanne rühma "kogenematute preestrite" kätte ei toonud esile just kuigi tuliseid poolehoiuavaldusi. See aga tähendas, et Dominicuse palvekiri ordu rajamiseks lükati tagasi, mis küll Dominicusele eriliseks üllatuseks ei olnudki.

Peale Kirikukogu sulgemist 1215. aasta detsembris, kogus Dominicus kokku oma järgijad ja andis neile teada, et tema siiras soov on uuendada religioossete ordude reegleid. Eeskujuks võtsid nad Augustinuse reegli ja kohandasid seda vastavalt vajadustele. Dominicus ilmus 1216. aasta augustikuus taas paavsti ette, sedakorda uuendatud reegliga, ja palus nõusolekut uue ordu rajamiseks. Nüüd kandsid tema püüdlused vilja - 1216. aasta 22. detsembril anti välja bulla nõusolekuga uue ordu rajamiseks.

Dominicus peatus mõne aja Roomas ja jutlustas seal kogu paastuaja paavsti ja paavstikogu ees. Selle aja sees omistati talle ka Paavsti Teoloogi tiitel. 1217. aasta 15. augustil kogus Dominicus oma jüngrid kokku Prouille'i linnas, et teada anda ordu tegevusest. Dominicuse soov oli saata kõik oma ordu 17 liiget laiali mööda Euroopat kuulutama Jumala Sõna. Niisugune plaan tundus nii mõnelegi jüngrile otse enesetapuplaanina. Paavst Honorius III püüdis toetada ordu levikut ja saatis 11. veebruaril 1218. aastal välja ringkirja, mis kohustas kõiki peapiiskoppe, piiskoppe, abte ja prioreid Jutlustajate Ordu liikmeid vastu võtma ja lubama neil kogudustes jutlustada. Detsembris 1218 määrati Jutlustajate Ordu hooldada Püha Sixtuse kirik Roomas. Samal ajal rajati ka esimene klooster Roomas. Lühidalt - pärast sisseseadmist Roomas usaldati Dominicuse hoolde ka teatud nunnakloostrite reeglite läbitöötamine ja uuenduste tegemine. Dominicuse ettevõtmisi saatis erakordne edu.

Kuuldused edust ja Jutlustajate Ordu heast haridusest jõudsid üsna pea ka Pariisi. Pariisi Ülikool oli huvitatud laenama ordu liikmeid õppejõududeks. Dominicus saatis paar venda Pariisi, kus nad sättisid end sisse ülikooli territooriumil. 1217. aasta oktoobrikuus usaldati Pariisi Ülikool nende hoole alla. Järgneva aasta 6. augustil rajati ülikooli juurde ka Püha Jaakobuse hospiits.

Pariisis saavutatud edu juhtis Dominicuse mõtted Bologna Ülikoolile. Paavst Honorius andis omapoolse nõusoleku ja pärast Bolognasse saabumist usaldati dominiiklaste hoole alla Santa Maria della Mascarella kirik. Püha Sixtuse kogudus kasvas samal ajal aga niivõrd kiiresti, et vajadus uute võimaluste järele aina suurenes. Kasvavate vajaduste täitmiseks usaldas paavst Honorius Dominicuse hoole alla ka Santa Sabina basiilika.

1218. aasta lõpus seadis Dominicus oma sammud paari kaaslasega Hispaania poole. Teel külastasid nad Bolognat, Prouille'i, Toulouse'i ja Fanjeaux'd. Prouille'ist saatsid nad kaks venda Lyoni, et seal rajada klooster. Dominicus jõudis Hispaaniasse enne jõule. Järgmise aasta veebruaris rajasid nad esimese kloostri Hispaanias. Pöördunud lõunasse, rajas ta Madriidis nunnakloostri, mis oma olemuselt oli sarnane nunnakloostriga Prouille'is. On üsna tõenäoline, et just sellel teekonnal oli Dominicus nunnakloostri asutamise juures omaenda ülikoolilinnas Palencias. Kohaliku piiskopi kutsel asutati Jutlustajate Ordu ka Barcelonas.

Seejärel liikus Dominicus taas Rooma suunas, kuid seekord läbi Pariisi. Oma peatumisaja jooksul Pariisis asutas ta ordud ka Limoges'is, Metzis, Reimsis, Poitiers'is, samuti Orleans'is, mis omakorda üsna lühikese ajaga kujunes dominiiklaste ordu keskuseks. Pariisist jätkas Dominicus teekonda Rooma, saabudes Bolognasse 1219. aasta juulikuus. Siin pühendus ta oma ordu liikmete õpetamisele. Selle perioodi jooksul asutati ordu hooned Bergamos, Astis, Veronas, Fiorentinas, Brescias ja Faenzas. Bolognast reisis Dominicus Viterbosse. Sama aasta märtsis usaldas paavst dominiiklaste hooldada ka San Eustorgio kiriku Milaanos. Samal ajal rajati ka ordu Viterbos.

Paavst Honorius III määras Dominicusele Ordumeistri tiitli, mis oli kuni selle hetkeni veel ametlikult kinnitamata. See aga tähendas seda, et nüüd võis Dominicus kokku kutsuda Kolleegiumi. Jõudes 1219. aasta lõpupoole tagasi Rooma, saatis Dominicus kõikjale, kus ordu oli end sisse seadnud, ringkirja, mille kohaselt ta nägi ette ordu esimese Kolleegiumi järgmise aasta nelipühil Bolognas. Kõikidele tuli suure üllatusena, kui Dominicus avaldas soovi loobuda Ordumeistri ametist ja usaldada see kellegi teise hoolde. Ilmselt pole siinjuures vajalik märkida, et Dominicuse palve lükati alandlikult tagasi ja ta püsis selles ametis kuni oma surmani.

Üsna pea pärast Kolleegiumi lõppu saatis paavst Honorius III laiali kirjad San Vittorio, Sillia, Mansu, Floria, Vallambrosa ja Aquila kloostritesse, et nad ühineksid Dominicusega ja võtaksid osa jutlustamise ristisõjast Lombardiasse, kus hereesia oli levimas niivõrd laialdaselt, et see ähvardas väljuda kontrolli alt. Mingil põhjusel ei saavutanud paavsti ringkiri soovitud tulemust ning Dominicus ja tema kaaslased pingutasid tohutult, et pöörata inimesi õigesse usku ja tuua neid tagasi Kiriku rüppe. On mainitud, et Dominicus tõi Kiriku rüppe 100 000 uskmatut. Toetudes Lacordaire'ile ja teistele, võib lisada, et sellesse jutlustamise ajajärku Lombardias mahub ka Militia Jesu Christi rajamine, mis on dominiiklaste kolmas, ilmikliikmetest koosnev ordu.

1221. aasta lõpupoole pöördus Dominicus tagasi Rooma, sedapuhku viimast korda. Talle usaldati üha uusi privileege ordu elu korraldamisel. 1221. maikuus juhatas Dominicus taas ordu Kolleegiumi. Pärast Kolleegiumi lõppu käis Dominicus Veneetsias, et külastada kardinal Ugolinot, kellele ta võlgnes erilise tänu toetuse ja häätegude eest. Paar päeva hiljem, pöördunud Bolognasse tagasi, jäi Dominicus väga haigeks ning suri kolm nädalat hiljem, olles kannatanud tugevaid haigushoogusid. Enamasti talus ta neid kannatlikkuse ja suure meelekindlusega. 1234. aasta 13. juulikuu päeval kuulutas paavst Gregorius IX Dominicuse pühakuks.

Dominicuse elu oli pühendatud täielikult Jumala teenimisele ja eksiõpetuste vastu võitlemisele Jumala Sõna kuulutamise teel. Haritud teoloogina oli tema peamiseks motivatsiooniks kuulutada sõnumit ülestõusnud Kristusest kadunud hingedele - nii sõna kui teoga. Kõik muu oli teisejärgulise tähtsusega ja teoloogiagi oli vaid vahend, mis teenis seda eesmärki. Oma teekondadel ühest paigast teise olid tema kaaslasteks palve ja meditatsioon. Vaatamata sellele, et ta oli lahke ja halastav, jäi ta ka kindlaks korrale ning distsipliin juhtis iga tema ettevõtmist. Paavst Gregorius IX märkis, et ta ei kahtle hetkegi selles, et Dominicuse pühadus toob selgesti esile seda, mida oma eluajal näitasid Paulus ja Peetrus.

Palve:
Kõikvõimas, hää Issand! Püha Dominicuse elu ja jutlustamise läbi süütasid sa Kirikus uue valguse tule. Anna meile armu, jõudu ja siiras kiindumus Sinu evangeeliumi tõe levitamiseks sõna ja teo kaudu, et ka meie võiksime olla valguseks seal, kus pimedus ja ebausk valitseb. Me palume seda Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga ja Püha Vaimuga elab ja valitseb, üks Jumal igavesest ajast igavesti. Aamen.