"Auväärsed, ettenägelikud, kallid härrased! Tervist ja armastust Teile Issandas igavesti! Mina, David Sliper Dortmundist, Tallinna jutlustajate vendade Püha Katariina kloostri viimane laekahoidja, olen oma vääritu isiku peale võtnud ülesande kõnelda sellest, kuidas meie Püha Dominicuse ordu seesinases Tallinna linnas alguse sai, ümmarguselt 300 aastat häid ja kurje päevi nähes siinsete vastristitute seas Issanda viinamäe eest hoolt kandis ning lõpuks ketserite väärõpetusest õhutust saanud mõistmatu rahva käe läbi õnnetu lõpu leidis."

Nii algab Tallinna dominiiklaste kroonika. Üsna üksikasjalikult kujutab isand Sliper neid sündmusi ning nähtusi, mis 13. sajandi teisel poolel armsal kallil Maarjamaal aset leidsid. Et aga jutlustajate vendade ordu ka korrapäraselt ning õpetlastele omaselt muud üles tähendas, siis on meil, 21. sajandi maarahva esindajatel, võimalus teada saada ka seda, kuidas dominiiklased mõtlesid, mida hääks ja mida halvaks suvatsesid nimetada.

Eestile on mu meelest langenud osaks suur Jumala arm ning heldus. Sellise väänkaelrahva püsimise pärast soodustas Kõigeväeline igati Eestisse kloostrite loomist ning tegi seda moel, mis annab tunda tänapäevani. Võtkem maaharimine. Kust küll said me esiisad maaharimise kunsti uuemaid trende teada kui mitte armsatelt vendadelt tsistertslastelt? Kust küll meie rahvale nii mitteomast ligimesearmastust õpiti kui mitte "häädelt meestelt" frantsiskaanidelt?
Dominiiklaste ees on eestlastel aga kõige rohkem tänuvõlga üles lugeda. Nimelt on allakirjutanu oma sügavas sisimas dominiiklastele erakordselt tänulik selle eest, et ta praegu siia Kaarli kirikulehte vaba sulega kirjutada võib. Kirjatarkus. Jah. Mida oleks vaene maarahvas teinud, kui jutlustajad vennad ei oleks otsustanud mööda Maarjamaad ringi käia ning maarahva parimaid poegi ja tütreid kirjatarkust tundma õpetada? Veel praegugi levib inimeste seas valearvamus, nagu Herrnhuuti pietistlised vennad kogu au eesti rahva koolitamise eest endale saaksivad. Seda sügavat eksiarvamust tuleb aga kummutada, sest dominiiklaste ülesanne oli kohaliku maarahva keel selgeks õppida niivõrd, et lapsed ja ka suuremad, kel kooliiga seljataga, neist aru võiksid saada ning vähemasti paaternosteri ja avemaria paberile suudaksid panna. Seda rahvavalgustuse tööd tegid vennad dominiiklased suure rõõmu ja andumusega ajani, mil Tallinna linnaraad vendadele kaikaid jalgu loopima hakkas:

"Palju pahandust tuli meie vendadel Tallinna kanoonikutega ka sellest, et vennad meie kloostris ilmalikele õpihimulistele noortele soovisid kooli pidada, toomhärrad aga selle õiguse vaid enestele hoida tahtsid ning lisaks meie vendadele veel kanoonilise maksu võlgnemist rängalt ette heitsid...
Siiski ei hakanud linnavaimulike hammas meie vendade peale nii kergesti, sest vendade vaimuteravus ja kõneosavus polnud mitte vähene. Kandis ju kogu meie ordu lakkamatult hoolt hariduse valguse paistmise eest kõigi vendade peale. Igaüks, kes soovis vendade sekka tulla, võis oma konvendis saada õpetust grammatikast ja sõnaseadmisest ja noviitsid pidid seepeale õppima veel aasta ja siis tuli asuda teoloogia juurde ja selle õpetuse tarbeks oli igas konvendis oma lektor. Need kes heledama vaimuvalgusega silma paistsid, tohtisid jätkata filosoofia õppimist ja see kestis 9 aastat, ja kes iseäranis ärgas oli, võis veelgi end harida studium solemne õppetooli juures, mida igal meie ordu provintsil oli lektorite koolitamiseks 1 või 2 ning seejärel said 2 või 3 andekamat 3 aasta jooksul läbi teha studium generale Pariisis, Kölnis, Oxfordis ehk mujal."

Mnjah, hääl lugejal jääb kindlasti mulje, et vennad dominiiklased muud ei teinudki kui õppisid. Eks ta peaaegu nii oligi. Elukestev õpe oli kloostrites teada-tuntud asi, mitte mingi pedagoogiline uuendus. Eriti nendes ordudes, millised oma tähelepanu ja tegevuse tera suunasid harituse saamiseks ja jagamiseks.
Jutlustajate Vendade Ordu õpetusmetoodikad seadis sisse Püha Dominicus ise ja sellesse tehti 13., 14. ja 15. sajandi ordu üldkapiitlitel veel täiendusi.

"Et meie vennad pidid siinseid usus harimata vastristituid ühtelugu valgustama ning nende keeles neile jutlusi pidama, märkis üks meie vend, seades kokku jutlust tähendamissõna kohta külvajast, ka auväärse minoriitide venna Johannes Contractuse 15. aastasaja lõpul Kölnis trükitud kogu aastaringi ja pühakupäevade tarbeks mõeldud jutlusekogu kaanele sõnad, mis olid säärased: uxpeynes, kulweya, ylma, appetut...
...Pidi ju meie jutlustajate ordu juba oma sünnist saadik lakkamatult hoolt kandma ketserite ja vastristitute õigele teele juhtimise eest ning nõnda otsustas meie ordu ülemkapiitel juba Issanda aastal 1236, et ordu konvendis võis vend, kes kohaliku rahva keelt ei mõistnud, viibida vaid ilmikuna."

Auväärse venna David Sliperi päevik sisaldab palju toredaid ülestähendusi. Ja ikka on need humoorikas võtmes, sest vendadele ei olnud võõras hää nali:

"Kogu selle tarkuse kirjapanek ei nõudnud minult mitte vähe aega ning vaeva ja ma pidasin oma vihust õige palju, nii et panin sinna koguni punase tindiga kirja, et see vihk kuulub mulle, David Sliperile Dortmundist, ning ähvardasin lisaks, et igaühel, kes selle vihu ära võtab, murrab saatan kaela."

Tallinna linnavalitsusel ja Tallinna protestantidel on Jutlustajate Vendade Ordule paljugi hüvitada. Pääle kiusu sellepärast, et vendadel oli vaba pääs merele kalukesi püüdma ja et nii linna tengelpung piisavalt suur ei olnud, kiusati ordut taga ka õndsa Lutheruse poolele üle läinud linnarae ja linnavaimulike poolt, mis päädis Püha Katariina kloostrikiriku (praegu ladina kvartali Püha Katariina kirikuhoone) lõhkumise ja ärahukkamisega.

"Juba Issanda aastal 1521 alustasid uustulnukad Riia linnas oma kihutustööd ning tuntumad nende seas olid Andreas Knopken ja Silvester Tegetmeyer ning viimane käis ka Tallinnas ja veel jutlustasid Niguliste kirikus isand Lange ja Oleviste kirikus isand Hasse ja Pühavaimus isand Bockholdt. Ja nende ässitamise läbi sündis, et Issanda aastal 1524 Püha Risti õhtul tormas mõistmatu rahvas kirikusse ning lõhkus ja tassis laiali kõik ettepuutuva ning meiegi Püha Katariina kirik sai rängasti kannatada ning päästeti vaid see kraam, mille ettenägelikud vennad olid varjule viinud..."

"...neis kaebustes seisis muuhulgas, et linnavaimulikud kord vaimulikurõivaid kõrvale
heites ja põrguliste viisil riietatuina vespriteenistuse ajal tunginud vendade kooriruumi, psaltri ja collariumi maha ajanud, lõhkudes ühe lehe psaltris ning küünla peaaltaril ümber lükanud, vendi sellega tublisti ärritades."

Suur õnnistus on aga Eesti pääle tulnud, et Jutlustajate Vendade ordu taas oma maja on ajaloolisele kloostriterritooriumile rajanud. Nüüd peaks küll iga Tallinna kristlase kohus olema vendadesse igati auväärselt ning aupaklikult suhtuda, eriti teades, et nemad meie eest palvet ütlevad, kui meie jõud napiks kipub jääma. Ka on dominikaani vendade mõttes see, et vendade arvu kasvades asutada Tallinna linna konvent nagu muistseil kauneil päevil. Selle eest peaksime meie ometi paluma ja kaasa aitama igati nõu ja jõuga, sest hakkavad ju ka paljud meie kristlastest lapselapsed võib-olla vendadelt vaimuvalgust saama. Sestap ütleme koos vendade dominiiklastega:

"Oo Jeesus Kristus, raamat see leidku armu nüüd su's.
Too helde abistus, siis kui tulnud on aeg nõnda must.

Nutt kõlagu praegu, nüüd pattudepesemisaegu,
me pahesid kaegu, kuna pea näeme halastusaegu.