Vaimulikud rüütliordud

Vaimulikud rüütliordud kujunesid Pühal Maal 12. saj. I poolel. Väliselt olid ordud samasugused usuühendused nagu munga- ja nunnaordudki, sisuliselt aga oli ordu ka professionaalsete sõjameeste organisatsioon. Nende eesmärgiks oli Issanda Haua kaitsmine ja võitlus muhameedlaste vastu. Kuna ristisõdijad viibisid Pühal Maal ainult ajutiselt, siis olid ordud ainus püsiv ja kindel sõjaline jõud, mistõttu nad omandasid ka suure poliitilise mõjukuse ning tegutsesid sageli iseseisvalt ning sõltumatult ilmalikest valitsejatest. Ordusid nõrgestasid kahjuks siiski omavahelised tülid ja rivaalitsemine. Ordusse astunud rüütlid andsid tavapärase mungatõotuse: olla karsked, kasinad ja kuulukad. Nad tõotasid hoiduda naistest, varast ja alluda distsipliinile. Ordude liikmeskond jagunes kolmeks seisuseks:

  • rüütelvennad
  • preestervennad
  • teenijavennad (kannupoisid, jalaväelased, käsitöölised)

Ordut juhtis tavaliselt suurmeister, kelle võim oli eluaegne. Ordumeistri valis ordukapiitel, kuhu kuulusid ordu kõrgemad ametnikud:

  • suurkomtuur (majandusasjade valitseja)
  • varahoidja (rahaasjade valitseja)
  • ordumarssal (sõjaväe juhataja)
  • hospitalier (juhtis orduhospitali ja heategevusüritusi)
  • prior (kõrgeim vaimulik aukandja, viis läbi pühapäevaseid missasid)
  • lauameister (tegeles toitlustamisprobleemidega)
  • ordukomtuurid (ordu haldusüksuste juhid).

Rüütliordude reeglid nägid ette rüütlite ühiselu:

  • ühised söömaajad, kusjuures oli kindlaks määratud, et kaks rüütlit peavad sööma ühest kausist
  • ühised magamiskambrid
  • ühised almustejagamised
  • suremine kindlaksmääratud protokollireegleid järgides, kui see ei toimunud muidugi lahinguväljal, kuigi sealgi omandas surm tavaliselt rituaalse ja usulise tähenduse, sest rüütliordude vennad olidki lahingus nagu jumalateenistusel.

Otse missalt mindi lahingusse koraale lauldes ja valjuhäälselt Kristusele kiidupalveid lugedes ning loodeti kas Tema juhtimisel võitu Jumala auks või surma läbi osaduse leidmist, mõlemad ühteviisi usuaktid. Lahingus ordurüütlid ei taganenud, vaid eelistasid võidelda viimseni.

Teistest erinesid Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu, kuna nad tegutsesid mitte Pühalt Maal vaid Ida-Euroopas, võideldes paganlike liivlaste, lätlaste, leedukate ja eestlastega.

  • Hospitalivendade ordu

hospital.gif (1931 bytes) Hospitaliitide ehk Johaniitide   ordu () kujunes välja 1070. a. paiku Jeruusalemmas Amalfi (Itaalia) kaupmeeste asutatud palverändurite majast. Palverändurite maja - hospidali - pidasid mungad, keda kutsuti kas hospitaliidideks või nende kaitsepühaku, VII saj. elanud Aleksandria patriarhi Püha Johannese järgi, johaniitideks. Nende ülesandeks oli palverändurite toitmine, majutamine ning teekonnal haigestunute ravitsemine. Pärast Jeruusalemma vallutamist I ristisõjas, muutus Hospitalivendade ordu järkjärgult sõjaliseks rüütliorduks. Ordu sõjajõude on hinnatud peaaegu 6000 meheni. Ligemale 1000 neist olid rüütelvennad, ülejäänud teenijavennad. Erilised teened selles olid ordu teisel suurmeistril Raimund de Puy'l (1120-1160). Põhikirja sai ordu 1113. a. Vaatamata sõjalistele kohustustele ei jätnud johanniidid hooletusse ka haigete ja abivajajate eest hoolitsemist. Ordu hoolekandesüsteemi ja raviasutusi on õigusega peetud kaasaege sotsiaalhoolekandesüsteemi omalaadseks eelkäijaks. Hospitalide kõrval pidasid johanniidid ülal supikööke, hoolitsesid leidlaste eest ning tegeles muu heategevusega. Pühal Maal usaldati hospitaliitide kätesse mitmed tugevad kindlused, mida nad ka viimase võimaluseni enese käes hoidsid. Pärast Akkoni langemist 1291. a. siirdusid nad alul Küprosele, sealt 1310. a. Rhodosele ja 1522. a. Maltale, mistõttu neid ka Malta rüütliteks nimetama hakati. Napoleoni sõdade järel kolis ordu üle Rooma, kus tema käsutuses on tänapäevani kaks hoonet. Vaatamata oma territooriumi puudumisele peab ordu end iseseisvaks riigiks ning omab diplomaatilisi suhteid 40 riigiga.
  • Templivendade ordu

tempel.gif (1785 bytes) Templivendade (Kristuse ja Saalomoni  Templi Vaesed Rüütlid) ordu asutati 1118. a. Jeruusalemmas. Asutajaiks olnud üheksa prantslasest rüütlit, eesotsas vaesest, aga nimekast Champagne'i aadlisuguvõsast pärit Hugues de Payens'iga. Oma peamiseks eesmärgiks seadis ordu palverändurite kaitsmise ja võitluse väärusuliste muhameedlaste vastu. Templirüütlite tunnusmärgiks oli valge mantel punase ristimärgiga seljal. Muhameedlaste hulgas olid templirüütlid enim kardetud. Templirüütlite armee suuruseks on hinnatud umbes 6000 meest, neist 1000 rüütevenda ja 5000 teenijavenda. Pärast viimse ristisõdijate linna, Akkoni langemist muhameedlaste kätte 1291. a., asusid templirüütlid ümber Prantsusmaale, rajades oma keskuse Pariisi (Temple'i linnaosa). Paavstid andsid Templivendade ordule mitmeid privileege, mistõttu ordu muutus pikapeale väga rikkaks. Rikkus sai ordule ka saatuslikuks. Selleks, et ordukassa raha kätte saada süüdistas Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus 1307. a. Templivendade ordut ketserluses, väärjumalateenimises ja nõiduses ning andis kõik ordurüütlid eesotsas ordumeistriga inkvisitsioonikohtu kätte. Piinamisel "tunnistasid" orduvennad kõike, mida kuningas soovis, kuid 1314. a. vahetult enne hukkamist tuleriidal loobus ordumeister Jacques de Molay valetunnistustest ning needis kuninga, kes peagi seejärel ka suri. Meessoost järeltulijaid polnud ka tema kolmel pojal. Selle tulemusena puhkes troonipärimisküsimuse tõttu 100-aastane sõda, milles Prantsusmaa tõsiselt kannatada sai. Ametlikult sulges Templivendade ordu paavst Clemens V 1312. a.
  • Saksa ordu

teutoon.gif (1723 bytes) Saksa ehk Teutooni ordu, mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu asutati saksa rüütlite poolt 1128. a. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. 1228. a. viidi ordu poolakate kutsel üle Preisimaale, kuna konkurentsis johanniitide ja templivendadega Pühal Maal ei olnud ordu väiksearvulisuse juures võimalik. Vallutanud 1288. aastaks Preisimaa rajas Saksa ordu sinna tugeva riigi, mis muutus ohtlikuks mitte ainult naabruskonna paganarahvastele, vaid ka Poolale. Preisimaa saksastati kolonistide juurdetoomise teel täielikult. 1237. a. ühines Saksa ordu Mõõgavendade orduga, mille baasil moodustati Saksa ordu Liivimaa haru. Saksa ordu õitseaeg oli XIV. saj., mil tema koosseisus võitles leedukate ristiusustamise nimel külalisrüütleid Prantsusmaalt, Itaaliast, Inglismaalt, Saksamaalt ja mujalt. Ordu langus saabus pärast 1410. a. Poola-Leedu ühisväele kaotatud Tannenbergi (Grünwaldi) lahingut. Poolaga toimus ka 13-aastane sõda, mille ordu samuti kaotas. 1525. a. Liivi ordu sekulariseeriti. Selle asemel alustas eksisteerimist Preisi hertsogiriik, pealinnaga Königsbergis.
  • Mõõgavendade ordu

vennad.gif (1749 bytes) Mõõgavendade (Fratres Militiae Christi - Kristuse Sõjateenistuse Vennad) on saanud oma nime mõõga kujutisest ordumantlil. Ordu asutas 1202. a. ilmselt piiskop Alberti heakskiidul preester Theoderich. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. a. Ordul on tema ajaloo jooksul olnud kaks meistrit, Wenno ja Wolquin. Ordu osales liivlaste ristiusule allutamisel, 1208. a. allusid ordule vabatahtlikult ning lubasid end ristida lätlased. Ilmselt vastutasuks selle eest, alustas ordu 1208. a. vastu piiskop Alberti tahet ristisõda eestlaste vastu. 1207. a. lepiti kokku, et piiskop läänistab ordule 1/3 vallutatud aladest. Sõja alustamine eestlaste vastu oli kindlasti tingitud ka sellest, et Eesti asus vahetult ordu valduste naabruses. Eestlaste muistne vabadusvõitluse (1208-1227) järel sai ordu enda valdusse Sakala, Alempoise, Nurmekunna, Mõhu ja Põhja-Vaiga. 1227. a. vallutati kaplan Johannese riik (Virumaa, Järvamaa, Läänemaa) ja Taani valdused (Rävala, Harjumaa). 1233. a. sai ordu osa Saaremaast. Paavsti legaadi Alna Balduini katsed paavstiriigi rajamiseks endiste kaplan Johannese riigi ja Taani valduste aladel ebaõnnestusid pärast lüüasaamist orduvägedelt lahingus Tallinnas, lossiplatsil ja Toomkiriku ees. 1235. a. arvatakse olevat ordusõjaväe suuruseks olnud 110-180 rüütlit, 30-45 preestrit, ligi 500 teenijavenda ning umbes 700 palgasulast. Suurema osa ordu isikkoosseisust langes 1236. a. võideldes Saule lahingus leedulaste vastu. 1237. a. liideti Mõõgavendade ordu riismed Teutooni orduga, mille koosseisus moodustati Liivimaa haru, mida on nimetatud ka Liivi orduks.
  • Püha Laatsaruse ordu

Püha laatsaruse ordu oli suhteliselt väikesearvuline ega tegelenud sedavõrd rüütliteenistuse, kuivõrd >haigete raviga. Kokkupuute tõttu leeprahaigetega hoiti neist ka eemale, kuna seda ravimatut haigust kartsid kõik.
  • Rahvuslikud ordud

Lisaks Saksa ordule, mis oli suurim rahvuslik ordu, tegutses pühal Maal veel Püha Canterbury Thomase ordu, kuhu kuulusid inglastest rüütlid. Hispaanias ja Portugalis, kus toimus võitlus mauride vastu (reconquista - tagasivallutamine) tekkisid XII saj. vastavalt Calatrava, Alcantara ja Santiago ning Avise rüütliordud. PärastTemplivendade ordu hävitamist tekkisid Hispaanias Montesa ja Portugalis Kristuse ordu.

32.Ordurüütlid ja vaimulikud.

     Maa jagamise järel hakkasid sakslased endid meie maal kindlustama, ehitades losse ja kantse. Seda tehti kõigepealt selleks, et oleks kergem maa pärisrahva üle valitseda.

     Kogu Liivimaa rahvastik jagunes sel ajal mitmesse seisusesse.
    Ordurüütlid, tegelikud maa vallutajad, elasid lossides, mis ehitati sageli eesti maalinnade asemele. Linnus asetses vallidega ümbritsetud alal ja oli enamasti kahe nurgatorniga. Linnusel oli üks või kaks eelkantsi, kus asetsesid kõrvalhooned. Eestlasi linnusesse elama ei võetud. Rahvuselt olid ordurüütlid enamasti sakslased, aga ka üksikud maa päriselanikest kuulusid ordusse.     

     Ordurüütlitega riidles võimu pärast alatasa vaimulik seisus - piiskopid ja teised vaimulikud.

     Tähtsamaks vaimulikuks Läänemeremail oli Riia peapiiskop, kes elas, nagu kõik piiskopid, hästikindlustatud lossis. Peale tema olid veel teised piiskopid ja muud vaimulikud, nagu preestrid, mungad, kloostrite ülemad jne. Igal piiskopil oli pea- ehk toomkirik. Siin pidasid jumalateenistust piiskop ja toomhärrad. Toomhärradeks kutsuti peakiriku vaimulikke. Nendega pidas piiskop oma piiskopkonda valitsedes ka nõu.    


     Kõige ilusam ja suurem toomikirikuist oli XIII sajandil ehitatud Tartu toomkirik, mida mitu korda ümber ehitati ja täiendati. Selle varemed on veel praegugi kõrgel Toomemäel.

     Jumalateenistust peeti igal pool rahvale võõras ladina keeles. Seepärast jäigi ristiusk eestlastele üsna tumedaks.
     Mõned palved ja pühakirja tükid olevat küll ka eesti keelde tõlgitud, kuid neist olnud vähe tulu. See ongi arusaadav. Preestrid, kes kihelkondades rahvale jumalateenistust pidasid, olid ise harimatud, ega viitsinud eesti keelt õppida. Pealegi nõuti rahvalt vähe: issameie palve mõistmisest oli küllalt. Sedagi palvet ei nõutud kõigilt, vaid ainult abiellujailt. Hilise ajani püsis mõnes maakonnas ütlus "paadert lugema". Issameie-palve algab ladina keeles sõnadega "Pater noster". Sellest tulidki ütlused, nagu "paadert lugema", "paaderdama" ja "paaterdama".
     Kirik polnud mitte üksnes vaimulikuks, vaid sageli ka sõjaliseks keskuseks. Talupoegadel oli sõja ajal õigus hoida oma vilja ja väärtasju kirikus, sest siin oli vaenlase ees kindlam.

1. Millised seisused olid Liivimaal orduajal?
2. Kirjelda ordurüütlite losse.
3. Kes olid toomhärrad?
4.Miks jäi ristiusk eestlastele arusaamatuks?