Koerakoonlane

Valik ajaloo daatumeid (kuni XIX sajandi lõpuni)TALLINNA AJALUGU Tallinna Ajalugu 2 Tallinna Ajalugu3 Tallinna Ajalugu4 Tallinna Ajalugu5 Eesti kaardistamine

Aastail 1893-1913 kaardistasid vene sõjaväe topograafid suurema osa Eesti territooriumist, mille

tulemusel trükiti topograafiline kaart mõõtkavas 1:42 000 /1/.

Neljakümnekahetuhandest kaarti kutsutakse ka üheverstaseks või verstaseks kaardiks, sest selle kaardi

mõõtkava on kooskõlas Vene impeeriumi pikkusmõõtude tolli ja verstaga - 1 tollile kaardil vastab 1 verst

maastikul. Kuna 1 verstas on 42 000 tolli, siis 1 tollile kaardil vastab 42 000 tolli maastikul (samuti on õige

öelda: 1 sentimeetrile kaardil vastab 42 000 sentimeetrit ehk 420 meetrit maastikul).

Eesti mõõdistamine algas Narva ümbrusest ja kulges lääne ja lõuna poole. Piki läänerannikut liiguti lõunasse Läti territooriumile. Suurem osa Eestist, umbes Kilingi-Nõmme - Räpina jooneni lõunas, mõõdistati

aastail 1894-1905 mõõtkavas 1: 21 000. Trükkimisel vähendati kujutist fotograafiliselt. Trükitud kaardilehed on

mõõtkavas 1:42 000. Lõuna pool nimetatud joont mõõdistati mõõtkavas 1:42 000, milles kaardilehed ka trükiti;

selle tõttu on Lõuna-Eesti kaardilehed suuremate mõõtmetega. Eesti territooriumil jätkus töö 1913.aastani.

Väike ala Eesti kaguosast jäi mõõdistamata /2/.

Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. a. vahetult enne Saksa okupatsiooni. Vabadussõjas

Saksa vägede ja seejärel Vene revolutsiooniarmee vastu oli kiiresti vaja kaarte. Eesti sõjaväe staabi juures loodi

1918.-1919. a. talvel topograafia osakond, mille esmaseks ülesandeks oli sõjaväe varustamine kaartidega. Tuli

koguda kokku tsaariaegse kolmeverstase ja verstase kaardi kõik lehed ja neid vajadust mööda kivitrükis

paljundada. Kolmeverstane kaart (mõõtkava 1:126 000, joonis 1) mõõdistati aastail 1855-1859.

Verstasest kui tolle aja täpseimast ja uusimast topograafilisest kaardist otsustati 1920. a. luua täielik

kaart, mis katab kogu Eesti Vabariigi territooriumi Eesti-Vene rahulepinguga kinnitatud piires. Selleks

mõõdistasid Eesti sõjaväe topograafid kolme suvega aastail 1920-1922 mõõtkavas 1:42 000 Vene sõjaväe

topograafide poolt mõõdistamata jäänud Mõniste - Misso - Petseri ümbruse kuni Eesti piirini. Eesti Vabariigi

täielik verstane kaart sisaldab ligi 400 kaardilehte (joonis 2).

Eesti Vabariigi algusaastaist peale kujunes kaarte valmistavate ametkondade - sõjaväe,

põllutööministeeriumi ja teiste vahel range tööjaotus. See jäi püsima kogu iseseisvusaja jooksul.

Sõjaväe topograafid ja kartograafid tegid topograafilisi kaarte mõõtkavas 1:42 000, seejärel 1:25 000,

1:50 000 ja 1:200 000. Neilt ilmus trükis ka Eesti väiksemamõõdulisi kaarte (1:3 000 000 jt.). Sõjaväe

hüdrograafid said Vene Impeeriumilt pärandiks peamiselt aastail 1828-1858 mõõdistatud Eesti territooriumi

merekaardid /3/. 1921. a. ilmus trükist kõigi aegade esimene eestikeelne merekaart "Kärdla reid" mõõtkavas

1:16 800. Selle järel trükiti rohkesti mitmes mõõtkavas lahtede, väinade jm. merekaarte.

1920. aastal viidi hüdrograafia jaoskond mereväe alluvusest Eesti sõjaväe peastaabi topo-hüdrograafia

osakonna koosseisu. Topo-hüdrograafia osakonna ülemaks määrati Jakob Prei (oli sellel kohal 1934. aastani).

Hüdrograafia osakonda juhatas kuni surmani 1934. a. Johann Mey, topograafia jaoskonda Eduard Bach. Kuni

1923. aastani oli osakonnal kaartide paljundamiseks oma kivitrükikoda. Pärast selle likvideerimist trükiti kaarte

Riigi Trükikojas.

1923. aastal hakkas topo-hüdrograafia osakond mõõdistama Eesti territoorimi mõõtkavas 1:25 000. Alustati

Kirde-Eestist Venemaa piirilt, s.o. sealtsamast, kust ligi kolmkümmend aastat tagasi vene sõjaväe topograafid

alustasid Eesti mõõdistamist. Ka geodeetiliseks aluseks kasutati tollest ajast säilinud triangulatsioonipunkte.

Mõõdistamise käigus ilmnes, et tarvis on rajada siiski uus esimese klassi triangulatsioonivõrk. Selleks vajalike

teadmiste ja kogemustega inimesi Eestis aga polnud. Abi tuli Balti Geodeesiakomisjonilt. Selle eesmärgiks oli

Läänemere piirkonnas geoidi kuju määramine. Komisjoni tööst võtsid osa kõik Läänemerd ümbritsevad riigid.

Eesti astus Balti Geodeesiakomisjoni liikmeks 1924. aastal.

Balti Geodeesiakomisjoni Soomes koostatud juhendid said aluseks Eesti triangulatsioonivõrgu rajamisele aastail

1925-1938. Soomest saadi ka täpseid mõõteriistu. Triangulatsioonitöid tegi sõjaväe topo-hüdrograafia osakond.

Alates 1935. aastast osalesid ka põllumajandusministeeriumi geodeedid.

Soome triangulatsioon seoti Eesti kaudu teiste Balti riikidega. Eesti triangulatsiooni 119-st punktist 17 olid

kirikutornid, 13 majakad, 5 mitmesugused muud tornid ja 84 palkidest ehitatud triangulatsioonitornid. Nende

keskmine vahekaugus oli 25-30 kilomeetrit /4/ (joonis 3).

Topograafiline mõõdistamine mõõtkavas 1:25 000 tunnistati 1935. a. liiga aeglaseks. Üks mees jõudis

aastas valmis teha keskmiselt ühe kaardilehe (umbes 130 km

2 ). Aastail 1924-1935 valmistati umbes 80 lehte -

vähem kui viiendik kogu Eesti kohta vajalikust lehtede arvust (joonis 4).

1:25 000 kaardi asemel hakati 1935. a. rekognostseerima (s.o. välitööl uuendama) vene verstast kaarti

ja seda välja andma mõõtkavas 1:50 000. Eesti sõjaväe topograafide Ott Amburi ja Priit Vellemaa meenutuse

järgi, mis on üles kirjutatud 1976. aastal, valmistati välitöö planšetid olemasolevaist verstasest või 1:25 000

kaardist. Kaarte suurendati fotograafiliselt ja valmistati sinine koopia alumiiniumilehele kleebitud