ALEKSANDER NEVSKI KATEDRAAL

 

Pühendatud Novgorodi vürstile Aleksander Jaroslavitz Nevskile, kelle juhtimisel toimus 5. aprillil 1242. aastal kuulus Jäälahing Peipsi järvel, millega pandi seisma sakslaste edasitung itta.

Moskva 17. sajandi kirikuarhitektuuri kopeeriv akadeemik Mihhail Preobrazenski projekt 1894-1900. 11 kella, kogukaaluga 27 tonni, suurim neist kaalub üle 15 tonni. "Las kuulevad mu häält ka need lambad, kes veel ei ole meie karjas - küll nad tulevad ka varsti meie juurde."

 

 

 

NIKOLAI KIRIK

 

Vene tänav 24. 1822-1827 Itaalia arhitekt L. Rusca plaanide järgi õnnestunud klassitsistlik üldlahendus. Kõrgel tambuuril asetsev kuppel oli esimene kuppelehitis Tallinna vanalinnas.
NIGULISTE KIRIK

 

Niguliste kirik on Tallinna arhitektuuri terviklikumaid mälestusmärke. Esialgne hoone, lühikese ja laia põhiplaaniga kodakirik, rajati üleminekuaja stiilis 13. sajandi lõpul. Kirikuhoonel oli täita mitu otstarvet - võõramaalastest kaupmeeste asumisala, põhiliselt oli ta kultushoone, ent samaaegselt täitis ka laoruumi ülesandeid. Laoks olid kohandatud hoone võlvipealsed. Lisaks sellele oli kirik ka kindlusehitis - tema võlvidest kõrgemale jääva laokorruse seintes olid laskeavad. Seespool pidust galeriid. Kindluskirikuile tüüpilisena pääses tema võlvidele lääneseinas oleva ligi 5 meetrit põrandapinnast kõrgemal algava müüritrepi kaudu, selleni tuli aga jõuda puitredeliga. 14. sajandil ehitati kirikule torn ja mõned kabelid. 13. sajandil valminud hoone ümberehitamist alustati oletatavasti 15. sajandi esimesel kümnendil. Moderniseeriti koor ja pikihoone. Hoone pikendamine läänesuunas oli takistatud paksuseinalise torni ja kabelitega. Sellest tingitult toimus põhiline ümberehitamine idaosas. Pikihoonele lisati endise kitsa nelinurkse koori asemele avar, kogu kirikuhoone laiune polügonaalse lõpmikuga koor, milles külglöövid moodustavad kooriümbriskäigu. Löövide laiust säilitades anti hoonele basilikaalne vorm. 1423. aastal alustati torni kõrgemaksehitamist, millega jõuti lõpule alles 1514. aastal. Mitmete kabelite hulgast omanäoliseim on 1678. aastal baroksetes vormides ehitatud Püha Jüri kabel (eeskoda). 17. sajandil hakkas hiljutiehitatud torn vajuma. 1695. aastaks ehitati tornijalg uuesti üles ja varustati barokse kiivriga. 1833. aastal restaureeriti. 9. märtsil 1944 hävis kirik tulekahjus. Ehitise restaureerimine algas 1956. aastal.

1847. aastal lammutati kogu kooriosa, taastati 1850.

Kabelid:  * Püha Jüri kabel, põhjaküljel, Väike kabel, käärkamber

* 1673. a. Clodti kabel

* 1773. a. Holsten-Becki kabel, põhjaküljel

* 1370. a. Matteuse kabel (hilisem Antoniuse kabel), lõunaküljel, laiendati 1486-93

1970-71 - torn (51 tonni), monteeritud maas. 1676-78 - eeskoja fassaadi tippu Kristus ja neli evangelisti. Pikihoones baroksed kroonlühtrid, antiikklaas. 1982. aastal põlesid torn ja katused - sai kivikatuse. Põhja- ja lõunaküljel kunagine kalmistu, kaevati 1978, 1979 ja 1981. 1524. aastal toimunud pildirüüste ajal olid lukud ettenägelikult tina täis valatud. 1482. aastal seati üles Hermen Rode kappaltar. Bernt Notke "Surmatants" (1430/40 - 1509 Lübeck). 1520. aastast Hans Ballivi (linnaarst) hauakivi, Michel Sittowi kavand. Lõunaküljel pärn - sinna alla maetud katku surnud pastor Christian Kelch (kroonik, surnud 1710, "Liivimaa ajalugu"). Kirst hertsog Karl Eugen de Croy (1650-1702) muumiaga; hertsog de Croy: Narva all Peeter I sõjavägede juhataja; andis end vangi; Tallinnas rootslaste juures vangis, liikus vabalt; suri ootamatult, võlavangis; loodeti, et omaksed maksavad võlad; unustati; 100 aasta pärast muumia. 118 aastat säilub, eksponeeritakse kui vaatamisväärsust, maeti Clodti kabelisse.

mälestuskabel - kiriku juurdeehitus, mis on matmispaigaks tähtsale isikule ja ta perekonnale. Rootsis näiteks 17. ja 18. saj., kirstud asetati kabelikeldrisse, kiriku poole avatud kabeli ülaruum jäi mälestuskabeliks

sadulkatus - viilkatus, katus, kus kaks katusekallet teineteise vastu toetuvad

surmatants - tihti esinev motiiv keskaegses kunstis 14. saj.-16. saj-ni. Kujutatakse elavaid ja surnuid koos tantsimas või surma elavaile järele tulemas, mõnikord tantsivad ainult skeletid


MICHEL SITTOW

(1469 - 1525)

 

Michel Sittowi isa Clawes van der Sittow oli sündinud Mecklenburgis. Tulnud Tallinna, abiellus ta siinse linnakodaniku tütrega, astus tsunfti liikmeks ja seadis endale sisse töökoja. Ta valmistas kappe, aknaraame, uksi, altareid, pinke ja teisi kirikuasju. Michelist sai isa õpilane ja abiline. 15-aastase sellina reisis noormees Bruggesse, kus ta sattus kuulsa Hans Memlingi töökotta. Andekas, töökas ja hea ettevalmistuse saanud noor Michel Sittow tegi peadpööritava karjääri: temast sai Kastiilia Isabella, Austria Margarethe ja Karl V õuekunstnik (viimase juures oli Sittowi järglaseks Tizian).

1506. aastal tuli tunnustatud kunstnik ja küps meister Michel Sittow pärast 15-aastast teenistust kolmes kuningakojas tagasi Tallinna. Kodulinnas tuli tal täita kõik tsunfti astumisega seotud formaalsused: töötada aasta mõne auväärse meistri juures, täites kõiki sellikohuseid, ja esitada lõpuks tsunftile šedöövr, mis tõestaks ta erialaseid oskuseid. 1507. aastal võeti Sittow Kanuti gildi liikmeks. Ta oli Tallinnast eemal 1514-1517. aastani, siis abiellus teistkordselt ja ei lahkunud enam eales Tallinnast.

Eesti Kunstimuuseumi Niguliste filiaalis säilitatakse Püha Antoniuse altarit, mille seesmised tiivad maalis Sittow aastatel 1517-1518 ja 1525. Peale veel mõningate kunstiteoste Eestis, on tema maale paljudes maailmamainega kunstimuuseumides.


OLEVISTE KIRIK

 

Oleviste kirik oli esialgsel kujul olemas juba 1267. aastal. Selle vanima kiriku asemele ehitati 14. sajandi alguses uus kolmelööviline kodakirik. Peale 1820. aasta tulekahju (1829-1840 ehitati üles) leiti koorilt varisenud rusude hulgast inglikujutisega päiskivi, millel oli aastaarv 1330 - see oli ilmselt uue kiriku ehitustööde lõpetamisaasta. 1364. aastal ehitati sellele kirikule torn. 15. sajandil (1420-1440) ja 16. sajandi alguses ehitati kirik kolmandat korda ümber ja hoone omandas kuju, mis on säilinud üldjoontes meie päevini. Uuel kooril on viiekülgne lõpmik. Koori tähekujulisi hilisgooti võlve kannavad neli saledat kaheksatahulist piilarit. Võlvid kaunistati 14. sajandist pärit päiskividega. 1470. aastal valmis basiilikana ehitatud pikihoone. Uut, oluliselt laiemat pikihoonet ei suudetud hästi seostada kooriga. Et oleks võimalik tugistada uue laiendatud kesklöövi vööndkaari, ehitati kaks massiivset müüri, mis varjavad vaadet koorile. Kiriku põhiplaan kujunes ebareeglipäraseks; kesklööv laieneb lääne poole, külglöövid aga ida suunas. Oleviste kiriku kesklööv on kõrgeim Baltikumis - 31 meetrit - ja kaetud tähtvõlvidega, külglöövides on lihtsad servjoonvõlvid. Torn on erakordselt kõrge ja võimas. 1836. aastal kaeti torn vaskplekiga, pandi rist ja muna. Müüriosa kõrgus on 57 meetrit, praegune üldkõrgus risti tippu on 123,7 meetrit. Keskajal oli see veelgi kõrgem. 1523. aastal ehitati kiriku lõunakülje vastu Maarja kabel, mis on peeneim hilisgooti ehitis Eestis. Kabeli idapoolse välisseina kahe tugipiida vahele ehitati Hans Pawelsi (Neitsi Maarja kabeli ehitamise eestvedaja) kenotaaf - sümboolne hauamälestis.

1433, 1625, 1820 välgust maani maha põlenud; 1829-1840 taastamistööd, mille tulemusena praegune välimus. Nikolai I lasi kuke asendada ristiga - siis andis raha. Kirikus on baroksed kroonlühtrid. 1931. aastal põles jälle välgu tagajärjel. Sisustus 19. sajandi historitsismi vaimus.

Ehitusmeister Olev libises ja kukkus torni otsast alla, kusjuures konn ja madu kargasid tal suust välja. Olev maeti sinnasamasse. Haua peale pandi aga kivi Olevi, konna ja maoga. Nimi norra kuningas - pühakust Olavist, kellele kirik oli pühendatud.

1513 Hans Pawels - kabeli ehitamise initsiaator, kiriku eestseisja.

Ülemise reljeefiderea on loonud Poola päritoluga kiviraidur Clements Pale - renessanss. Alumine reljeefiderida kuulub Vestfaalist tulnud Hinrik Brabenderile - hilisgooti.

Ülemisel reljeefidereal on kujutatud järgmised stseenid (vasakult):

* Kristus ülempreester Kaiva ees

* Okaskrooniga kroonimine

* Kristus Pilaatuse ees

* Ristikandmine

Alumisel:

* Kristuse sissesõit Jeruusalemma

* Püha õhtusöömaaeg

* Kristus Õlimäel

* Kristuse vangivõtmine


PÜHAVAIMU KIRIK

 

Väike kahelööviline kirik ilmus raedokumentidesse 1316. aastal, enne seda oli läbi sajandite raekabeliks ja seegikirikuks, kirik kuulus kaupmeestele. 

Praeguse Pühavaimu kiriku vanimaks osaks on 13. sajandil ehitatud väike nelinurkne kooriruum, mis oletatavasti moodustas esialgse kabeli. Kooriruum võlviti 1300. aasta paiku. 1316. aastal järgnes seegikirikuile tüüpilise kahelöövilise pikihoone ehitamine. Põhjalöövi pikenduseks sai nüüd kooriruumiks muudetud kabel. Põhjalööv oli määratud pealöövina linnakogudusele, lõunalööv oli mõeldud põhiliselt seegi elanikele. Ilmselt olid löövid enne reformatsiooni eraldatud ka mingi vahevõrega. Kiriku peaportaal asub põhjalöövi läänepoolseimas võlvikus. Kiriku lõunalöövi pääses seegi õuelt. Kiriku siluetis olulist osa etendav kaheksatahuline torn on ehitatud põhiliselt 14. sajandi keskpaiku. Torni jala neljakandiline alumine osa on ehitatud erandina kiriku sisse vastu lääneseina. Hilisrenessansi (praegu barokne) tornikiiver ehitati 1630. aastate algul; sai 1684. aasta tulekahjus kannatada ja taastati 1688. aastaks. 1684 Christian Ackermann - kell - vanim Tallinna tänavakell.

17. sajandil omandasid astmelise vormistuse hoone viilud.

Ehitise iseärasuseks on väike ja madal kelder koori all.

Pühavaimu kirik oli 16. sajandil eesti soost linlaste tähtis kultuurikeskus. Esimene jutlus eesti keeles oli 1524. aastal. Siinsed vaimulikud Simon Wanradt (koostas) ja Johann Koell (tõlkis) koostasid ja tõlkisid eesti keelde luteriusu katekismuse, mis trükiti 1535. aastal Wittenbergis ühe vanima eestikeelse trükisena (1500 eksemplari). (1929. aastal leiti 11 fragmenti ühe teise raamatu kaanest.) Aastatel 1563-1600 Pühavaimu kirikus vaimulikuks olles kirjutas Balthasar Russow oma kuulsa "Liivimaa kroonika", mis trükiti 1578. aastal Rostockis.

Lübecki nikerdaja ja maalikunstnik Bernt Notke - 1483 peaaltar (kappaltar). Pühavaimu kirikus on Tallinna vanim kantsel 16. sajandi lõpust, 17. algusest. Empoori nikerdused valmistati 1660-ndatel aastatel. Empoori rinnatisel on 57 "Biblia pauperumi" (“Vaeste piibel”) stseeni.

Kui altar paikneks idas, peaks altar olema praeguse Pühavaimu tänava poolses küljes.

Tekst 1433. aastal valatud tornikellal: "Löön ühtviisi õigesti kõigile - nii tüdrukule kui sulasele, nii emandale kui isandale - seda ei või mulle keegi ette heita."

Praegune kahelööviline pikihoone ehitati 1375-1380. Kooriruumi võlvid tõusevad lihtsatelt prismakujulistelt nurgakonsoolidelt. Barokne tornikiiver ehitati 17. sajandil. Lääne- ja idafassaadi astmelised viilud on pärit ümberehitustest. Paekivist veesüliti fassaadi idaosas.

astmikviil - trepiastmetaoliselt tõusvate külgedega viil gooti stiilis majadel


BALTHASAR RUSSOW

(1536-1600)

 

Balthasar Russowi isa oli Simon Rissa, Tallinna veovoorimees, kes oli pärit Raasiku lähedalt Kurla külast. Rikkamaks saades ostis ta Kalamajas aiaga maja ja abiellus bürgermeistri teenijannaga. Kui Simonil ja bürgermeistril üheaegselt pojad sündisid, sai Simoni naisest bürgermeistri võsukese amm ning mõlemale poisile pandi üks nimi - Balthasar. Võib-olla seletab see "Chronica" autori ebatavalist edu. Kui Balthasar Russow suuremaks kasvas, õppis ta Vene tänaval asunud koolis, mis tegutses reformatsiooni ajal suletud dominiiklaste kloostris. Poiss osutus andekaks ja pärast kooli lõpetamist saadeti ta Stettini teoloogiat õppima. Raha sai ta isalt ebaregulaarselt, sest oli Liivi sõja aeg. Stettinist pidi ta põgenema, kuna õppimise eest jäi tasumata. Oma silmaringi laiendas ta veel Wittenbergis ja Bremenis. 1562. aastal sai ta teada isa surmast, tuli tagasi Tallinna ja sai kätte päranduse.

12. märtsil 1563. aastal pühitseti ta Oleviste kirikus Pühavaimu kiriku abipastoriks. Vana pastor suri kolme aasta pärast ning Balthasar Russow asus tema kohale, kus töötas 37 aastat - kuni oma surmani.

"Liivimaa kroonika" tiitlil on kiri: "Kirja pandud lühidalt ning tõetruult revalase Balthasar Russowi poolt. Teist korda täie püüdmisega üle vaadatud, parandatud, ümber töötatud ning täiendatud paljude lugudega autori enda poolt 1584. aastal." Vaatamata sellele, et raamatud olid sel ajal väga kallid, trükiti "Chronicat" autori elu ajal kolm korda. "Liivimaa kroonika" ilmus esmakordselt 1578. aastal. Kroonika koosneb neljast jaost, sellesse kogutud materjalid käsitlevad Baltimaade ajalugu alates vanimatest säilinud andmetest ning lõpevad ajaga, mille tunnistajaks oli Balthasar Russow ise.
DOMINIIKLASTE KLOOSTER

 

HIC VERE EST DOMUS DEI ET PORTA COELI AEDIFIC. MDCCCXLIV RENOV. MCMXXIV (Siin on jumalakoda ja taevavärav, ehitatud 1844, renoveeritud 1924. aastal).

Tallinna vanalinnas asus keskajal kaks kloostrit. Neist vanem oli dominiiklaste ordu 1246. aastal asutatud Püha Katariina mungaklooster. Tallinna vanim klooster oli samuti dominiiklaste poolt 1229. aastal asutatud, kuid juba 1233. aasta rahutuste (ordu ja paavstivõimu tüli) ajal hävinud klooster Toompea suures linnuses.

Püha Katariina klooster asutati Vene tänavale, kus osa selle hooneid on säilinud tänaseni. Klooster ehitati tüüpilisena katoliiklikule kloostrile - kõik eluks vajalikud ruumid olid koondatud nelinurkset siseõue ümbritseva klausuuri tiibadesse, moodustades suletud hooneteploki. Hoonete kindlusliku iseloomu tingis asjaolu, et rajamise ajal asus klooster väljaspool linnamüüri.

Dominiiklaste klooster on suurim kodakirik Tallinnas.   Kloostrikompleksi peaosaks oli suur, 66,7 meetrit pikk ja 21 meetrit lai kodakirik, mis oli seega Pirita kloostrikiriku järel Tallinna avaraim. Kirik oli kolmelööviline kodakirik, mille kagunurgal oli ka väike kellatorn. Idaosa all oli krüpt, peale kloostri likvideerimist asus arsenal. Kiriku säilinud osadest on tähelepanuväärsemaid kaks lääneportaali, neist kesklöövi oma on detailide ja skulptuuride rikkuselt, samuti teostuselt, Tallinna uhkeim.

Klooster hävis 1531. aastal tulekahjus, reformatsioonisündmuste käigus jäi klooster terveks (1525. aastal). Siiski on säilinud sisehoovi lääne- ja kahekorruseline idaküljel asuvad ristikäigud. Idatiivas on säilinud rida ruume 15. ja 16. sajandist, näiteks kapiitlisaal ja eestpalvekabel. Kloostri refektoorium lammutati 1841.-1842. aastal ja ehitati Peterburi arhitekti Carlo Rossi projekti järgi uusklassitsistliku fassaadiga katoliku koguduse kirikuks (Peeter-Pauli kirik). Praeguse fassaadi sai kirik 1922. aastal.

Kloostril oli silmapaistev osa Tallinna hariduselus juba 13. sajandi teisel poolel - siin tegutses mitteametlik kloostrikool. Sinna kolis pärast reformatsiooni Olevi kiriku juurest kool.

1544 - arsenal (relvaladu), Vene tänav 14

1561 - poola sõjamehed, kes Tallinnas teenistuses

1575 - ehitati varemeisse vaesematele käsitöölistele puitmaju

1799 - põhjatiib katoliku kiriku valdustesse

1874 - kirikuesisele kalmistule elumaja (Vene 12)

1920 - katolik kirik sai oma praeguse kuju

Kiriku hauaplaadid asetati lõunaseinale. 1874. aastal tehti kirikusse ladu ja plaadid tassiti laiali, tagasi saadi vaid pooled.

dominiiklased - "issanda koerad"

klooster - munga- või nunnaühistute elukoht, hoonete kompleks kloostrikiriku ja kloostriõuega koos ristikäiguga. Peaehitus koosneb kapiitlisaalist, refektooriumist ja dormitooriumist

klausuur - sulghoonestik, eraldatud ruum või ehitusosa, näiteks munkade või nunnade eluruumideks eraldatud ruumid kloostris

kloostriõu - ristikäiguga ümbritsetud muruga kaetud nelinurkne õu või väiksem aed, mille ümber asetseb kloostri hoonetekompleks

ristikäik - nelinurkne võlvitud sammaskäik, mis ümbritseb kloostriõue ja avaneb selle poole arkaadidega

kapiitlisaal - suur esinduslik enamasti kahelööviline võlvitud hall kloostri- või ordulinnuse idatiivas, kus toimusid juhtkonna istungid jm. Kapiitlisaal oli kloostri- või linnusekiriku ja refektooriumi kõrval väljakujundatumaid ruume kogu ehituses

parlatoorium - keskusteluruum kloostris; vastuvõturuum kinnistes õppeasutustes, haiglais jm.

refektoorium - remter, ühine söögisaal ja pidulik kokkutulekuruum kloostris või ordulinnuses

remter - refektoorium

dormitoorium - ühine magamisruum keskaegses kloostris või linnuses, harilikult idatiiva ülemisel korrusel

tonsuur - kloostri läänekülje ristikäigus asuv veemahutiga kabel, kus toimus munkade peapügamine ja habemeajamine; ümmargune paljakspöetud laik roomakatoliku preestril lagipeas, kreekakatoliku preestril pea esiküljel

festoon - rippehis


TSISTERTSLASTE PÜHA MIIKAELI

(MIHKLI) KLOOSTER 

 

Klooster rajati 1249. aastal, suleti 1629. aastal. Korduvalt ümberehitatud kujul säilinud konvendilaadne klausuur tekkis mitmesaja-aastase ehitustegevuse tulemusena, selle täiendamine jätkus ka peale 1631. aastat, mil sinna rajati gümnaasium.

Kloostrihoonestusse kuuluv kirik oli kuni 1716. aastani rootsi Püha Mihkli koguduse käes, siis sai sellest õigeusuliste Issanda Muutmise peakirik. 1720. aastast pärineb Ivan Zarudnõi valmistatud ikonostaas, üks silmapaistvamaid barokk-kunstiteoseid Tallinnas. Barokne on ka 1776. aastal valminud tornikiiver. Suuremad kiriku välisilmet muutnud tööd toimusid aastatel 1827- 1830, kui kiriku fassaad sai klassitsistliku välimuse. Pärast Toompeal asuva Aleksander Nevski katedraali valmimist hakkas kirik kuuluma eesti õigeusu kogudusele.

Koolihoones toimusid ulatuslikud hoone keskaegset ilmet tugevasti muutnud ehitustööd 1740. aastal. Kahekorruseliseks muudeti hoonestus 1821. aastal. 1841-1843. aastani ehitati pikemaks ja korruse võrra kõrgemaks üks hoone tiib. Hoonetekompleksi välisilmet muutnud viimased ümberehitused leidsid aset aastail 1909-1910, mil kogu hoone sai kolmanda korruse ning tänaseni säilinud veidi juugendliku fassaadi.

Praegune Gustav Adolfi Gümnaasiumi saal oli ristvõlvidega kahelöövilise ruumina ehitatud oletatavasti 15. sajandi keskpaiku. Muus osas on nunnaklooster põhjalikult ümber ehitatud - on hävinud ka hoovi ümbritsenud ristikäigud.


PIRITA KLOOSTER

1407-1577

 

Püha Birgitta ordu klooster Pirital ehitati aastatel 1407-1436. Klooster eksisteeris ainult 170 aastat. Birgitta ordu kloostrid olid segakloostrid, mille juhatajaks oli abtiss. Mungad ja nunnad elasid üksteisest rangelt eraldatult, nunnad kirikust põhja, mungad lõuna pool asetsevates ruumides. Pirita kloostrikirik ehitati kolmelöövilise kodakirikuna, see oli suurim Tallinna keskaegne kirik, mille sisemised mõõtmed on 56x24 meetrit (1344 m²). Kiriku kõigil neljal küljel olid suured aknad, mis andsid kirikule ühtlase valgusmõju. Abtissi rõdu all (põhjaseina keskel) oli "armu ja aupaiste uks", mille kaudu nunn peale õnnistamist viidi nunnade eluruumidesse ja toodi peale surma matusetalituseks kirikusse. Kiriku kagunurgas oli müürist pisut eenduv poolümar torn. Liivi sõjas 1558-1583 ründas Ivan IV Pirita kloostrit aastatel 1564, 1570, 1575.

Klooster seisab alates 16. sajandist varemeis. Kiriku läänefassaad (35 m) on Eesti keskaegses arhitektuuris üks ilusamaid. Kõrgete teravkaareliste ning ringikujuliste petikniššide ja neliksiirude kompositsioon viilul on mõjuv ja ainulaadne.

Kiriku edelanurgal on kabel, mis on arvatavasti puidust.

Kiriku hävimise järel 1577. aastal (vene vägede rünnak 1. veebruar) elasid varemeis sajandeid talupojad.

1370. aastal rajatud emaklooster Vadstenas Rootsis. 1848 - kellatorn. 17.-20. saj. talupoegade kiviristid.

hüpokaust - küttesüsteem

lavatoorium - pesemisruum


 RAEKODA

 

Tallinna raekoda on feodaalse killustatuse perioodi profaanarhitektuuri silmapaistvaim näide ja ühtlasi ainus säilinud keskaegne raekoda Baltikumis. Raekoda ehitati aastatel 1402-1404, ent esialgne raekoda asus praegusel kohal juba 1341. aastast alates. Praeguse gooti stiilis hoone püstitamisel püüti vana hoonet maksimaalselt ära kasutada. Raekoda on trapetsikujulise põhiplaaniga: pikkus 36,8 (37,5) meetrit, laius läänes 14,5, idas 15,2 meetrit. Lihtne ehituskorpus on kahekorruseline ja avara keldriga. Ehitist katab Tallinna keskaegsele arhitektuurile omane sadulkatus. Hoone idaviilult kerkib pisut eenduv ja suuremalt osalt hoone sisse ehitatud müürimassiivile toetuv sale kaheksatahuline torn, millel on kolmeosaline lahtiste galeriidega barokne kiiver. Torn on 61,5-62 meetrit kõrge. Tornikiiver ehitati 1627. aastal, kuid oma lõpliku kuju sai ta 1781. aastal ja taastati sel kujul ka 1952. aastal peale hävimist II maailmasõjas. Hoone väljakupoolsel on lahtine arkaadkäik. Praegune trepiga peasissekäik on ehitatud 18. sajandil. Madalad juurdeehitised hoone lääneküljel on ehitatud sama sajandi lõpul.

Keskajal oli esimesel korrusel arvatavasti kaubasaal ja piinakamber/veinikelder. Teisel korrusel mõisteti keskajal kohut ja seal olid varakamber, arvete pidamise ruum kämmerei (raekantselei), esinduslik kodanikesaal, raesaal ja raeköök. Tuulelipp Vana Toomas keerleb tornitipus 1530. aastast, hoone fassaadi kaunistavad rõõmsavärvilised lohepeadest veesülitid 1627. aastast (Daniel Pöppel).

1971-75 (viimane restaureerimine) -

* tammepuust uks stiliseeritud naelapeadega, käepidemete, koputitega

* polükroomne kalasabamuster

* tinaraamides käsitsi vormitud klaasid - mõntsklaas

1370 raehärrade pingi külgleenidel: Simson ja lõvi

Tristan ja Isolde

1430 seljatugi Peetruse, Maarja, Ristija Johannese, Kristuse ja Paulusega.

1435 raepingi külgleenidel (pink ja leenid ei ole olnud tervik): Simson ja Delila

Taavet ja Koljat

15. mail 1248. aastal sai Tallinn linnaõigused.

magistraad - raad

Raehärrad valiti toomapäeval - 21. detsember. (Vana Toomas?) Raesaalis nikerdatud puitfriis (12 osa) - Elert Thiele; Pühavaimu kiriku empoorid, häbiposti puust kuju. 1903 Georg Scheel - pangamaja esialgne portaali ja ukse asukoht oli Vanaturu poolsel küljel, praegu Suur-Karja 1.

* Aristotelese sattumine nõidusliku Phyllise võrku

* Clawes Sittow: "Ristija Johannese pea"

"Veronika rätt" - “Salakuulaja”. (Linnamuuseumis)

* Justitia 1629

veesüliti - vihmaveerenni lõpposa (nokk), millele gooti ajastul anti avatud suuga fantastilise loomapea kuju


SUUR TURG

 

Suur turg püsis Raekoja platsil kuni 1896. aastani. 1554. aastal ehitati renessanss-stiilis vaekoja hoone. Kahekorruseline täiskelpkatusega vaekoda hävis II maailmasõjas. Praeguses Raeapteegi eesruumi osas asus kuni 1554. aastani Vana vaekoda.

Vana vaekoja kagunurgal, umbes väljaku keskel asus häbipost - kaak - kaheksatahuline kõrge alus sellel asetseva ümmarguse sambaga. Samba tipus oli mehefiguur vitskimbuga (Elert Thiele 1665).

Raekoja seina ääres uuem häbipost - kaelaraud ja 4 rõngast (1708), pandi kuni kolmeks päevaks.

Pastor Elias Christian Panicke tappis Riia kõrtsi teenija 18. jaanuaril 1695. aastal, pühapäeval.

 

 

 UUS SEEK

 

Vanim seek, Pühavaimu seek, rajati tõenäoliselt juba 13. sajandil, esimesed andmed temast pärinevad aga alles 1319. aastast. Seekide asutamisega tegelnud Pühavaimu vennaskonna lõi paavst 1198. aastal. Tallinna Pühavaimu seegile kuulus maa-ala Pühavaimu ja Apteegi tänava vahel mitmete hoonetega. Heategevate seekide rajamine on tüüpiline katoliiklik nähtus. Reformatsiooni järel nende tegevus aegamööda soikus ja nii muudeti ka Pühavaimu seek 1620. aastal tütarlastekooliks. Seegihoonete ansambel sai sõjatules kannatada. Üldiselt hooneid ei ole enam olemas või on väga tugevasti ümber ehitatud.

Vanalinnas säilinud teine haiglahoone on eelnevast tunduvalt suurem ja on ehitatud ligi paar sajandit hiljem. See on aastail 1526-1532 püstitatud Uue seegi hoone. Tallinna kahelööviliste saalide rühmas on seegi saal suurim - 36x15,2 meetrit. Hoone madalaid ristvõlve kannavad neli kaheksatahulist piilarit. Seegi akende esialgset vormi on muudetud 19. sajandil. Seegi varasemat, väiksemahulist eeskoja hoonet 17. sajandil suurendati. See ehitati kahekordseks, teine korrus koos seegi pööninguga kasutati ära linna ketrusmajana. Ketrusmajja saadeti ketrama nii töövõimelisi seegielanikke kui ka linna elurõõmsaid daame. Ketrusmajas puhkes 1770. aastal tulekahju. Hävis vaid katus. Uus katus ehitati kaheosalise kelpkatusena. See vorm on säilinud tänaseni. 1710. aastast muudeti seek vene garnisonile õigeusu kirikuks. 1716. aastal vahetati rootsi kogudusele kuulunud Püha Miikaeli kloostri kirik antud kirikuga ümber ning Uue seegi saali kasutati kuni 1944. aastani Püha Miikaeli kirikuna. Vahepeal kasutati spordisaalina, nüüd jälle kirikuna.

Uus seek on monumentaalne tornita ehitus, orienteeritud põhjast lõunasse. Hoone eeskojas on säilinud 18. sajandi lõpust pärinev palklagi.

 

RAEAPTEEK

 

Tallinna Raeapteek on haruldus. Tegemist on vanima järjepanu tegutseva apteegiga selles maailma kuuendikus, mida nimetati Nõukogude Liiduks. Apteek seostub teadusega, tuginedes aastatuhandete pikkusele Euroopa kultuurile. Võime uhked olla seeüle, et magistraadi protokollides on säilinud teade, mille kohaselt apteeker Nikolaus käis raekojas apteegi asjus läbirääkimisi pidamas "Meie issanda aastal üks tuhat nelisada ja kakskümmend kaks, esmaspäeval enne palmipuude püha", see on 8. aprillil.

On huvitav, et Raeapteeki haldas kolmesaja aasta jooksul (1580-1911) kümme põlvkonda Burcharte (Ungarist). Kõigil neist oli seesama eesnimi Johann. Sestap on raeapteeker Burcharti vappe greifi ja kolme roosiga mitmest aastasajast pärinevatel raidkivitöödel. 1585. aastal asus raeapteekri kohale Johann Burchart Belavary de Sykava.

Kahjuks pole Raeapteegis enam apteeker Johann Burchart VIII poolt 1802. aastal avatud kodumuuseumi "Mon faible" ("Minu nõrkus"). See asus apteegi pööningul ja sisaldas haruldasi ajaloolisi ning idamaiseid esemeid paljudest maadest. Tänapäeval on Raeapteegi keldris korraldatud midagi muuseumilaadset.

Raeapteegi hoonet on 1960-ndatel aastatel mõnevõrra restaureeritud. Siis taastati fassaadil tore eenduv erker raidkivist aknapiiretega ning vabastati hilisema krohvi alt ka teiste akende kiviraamid. Nii meenutab fassaad 16. sajandi keskel omandatud kuju. Kahjuks ei kasutata praegu apteeki sisenemiseks vana peaust, millele on reklaamiks nikerdatud apteegimaod.

Ennevanasti rippus müügiruumis krokodillitopis ning riiulid olid tulvil purke lihtsurelikele mõistmatute märkidega - kuusirp tähistas hõbedat, kolm nulli mürgist arseeni jne.

1440-1689 oli apteek linna valduses. 1736. aastal ehitati kokku üheks hooneks:

* Saiakangi-äärne väike kaalukoda (1358)

* Pühavaimu kiriku pastoraat (1451)

* apteek ise.

Raidplaat Burchartide vapiga 1635. 1965 vanale konsoolrauale karika ja mürkmaoga rippsilt. 1966 suur sepiskiri.

erker - ärkel - konsoolidele vms. toetuv ülemiste korruste kõrguselt eenduv aknaga fassaadiosa