SUURGILD

 

Gildid olid varakate kodanike õigusi tagavad organisatsioonid. Tallinna arvukatest gildidest kujunesid välja kolm tähtsamat, kes omasid iseseisvaid hooneid: Suurgild (1325. a. oli olemas), Olevi gild ja Kanuti gild. Iseseisev hoone oli ka gildidele lähedasel Mustpeade vennaskonnal. Suurgildi liikmeks said vaid suurkaupmehed ning nende seast valiti linnapead ja raehärrad.

Suurgildi pikk sadulkatusega ühekorruseline hoone ehitati 1407-1417 (maja osteti 1406, see lammutati) ja paikneb Pika ja Laia tänava vahel. Pika tänava poolne fassaad on säilinud peaaegu algsel kujul. Harjakivil 1410, algselt seal polnud. Hoone keskteljest pisut vasakul on peasissekäik profileeritud teravkaarelise portaaliga, mille kohal on viietahuline latern. Uksel on säilinud kaks pronksist uksekoputit, milledest ühel on teksti põimitud aastaarv 1430. Pärast 1413. aastat püstitati naabruses oleva Börsi käigu kangialuste kohale gildi abiruumid: Pika tänava poole aktsiisikamber (maksumaksjad) ja hõbedakamber, Laia tänava poole (Börsi käik) muuhulgas ka pruudikamber - pulmi peeti gildi ruumides ja esimene öögi veedeti seal.

Gildihoone 26,5x13,8 meetri suurune saal oli 15. sajandi I poolel omataoliste seas suurim. Praegu kasutab Suurgildi ruume Ajaloomuuseum. Germaanlastel sõnaga "gild" märgiti ühisest ohvrisöömaajast osavõtnuid.

Sõlmiti kõrvalmajade valdajatega kokkulepe, et nad ei ehita kõrgeid maju, et Suurgildile langevat valgust mitte varjata - Börsi käik.

Tallinna väike vapp oli Suurgildi vapp. Gildi eesotsas seisis oldermann (3 aastat), teda abistasid kaks nõunikku (2 aastat). Gildi võis astuda vaid see kaupmees, kellel oli oma maja ja oma naine, st. kohalik. Võõramaalane sai liikmeks siis, kui ta oli igaveseks Tallinna elama asunud ja abiellunud gildi liikme lesega. Keldris asus kartsapuur - "neitsipuur".

Naitumata kaupmeeste kool - Mustpeade vennaskond.

Parempoolsel pronksist uksekoputil on ladinakeelne tekst: "Issanda aastal 1430. Oo, auline kuningas Kristus, tule rahus." Vasakpoolsel: "Jumal õnnistagu kõiki, kes selles majas on ja kes siia veel tulevad."

Dannebrog -  * Suurgildi vapp * Tallinna väike vapp

* Taani riigilipp               * Harju maakond

Dannebrog olevat 1219. aastal 15. juunil taanlastele taevast abiks heidetud.

1623. aastal avati keldris Pika tänava poole veinikelder "Das süsse Loch" ("Magus auk"). Tegutses selle sajandi alguseni. Gild suleti 1920. aastal.

tsunft - ühe (või mitme lähedase) eriala linnakäsitööliste kutseühing

skraa - tsunfti põhimäärus

gild - keskaja ja renessansiajastu käsitööliste ja ka kunstnike kutseühing, mis organiseeris meistrite ja sellide tööd ja kaitse kunstnike huvisid

koputi - haamrike, hiljem tihti lõvipeaga kroonitud metallrõngas, uksele koputamiseks


OLEVI GILD

 

Olevi gildi mainiti esmakordselt 1341. aastal. Algselt oli gild nagu teisedki kodanikke koondav vaimulik vennaskond, muutudes alles hiljem käsitöölisi ühendavaks gildiks. Olevi gildi liikmeskonna moodustasid eestlased ja teised mittesakslased, kes tegelesid lihtsamate käsitööaladega. Ägedas olelusvõitluses, mis puhkes sakslastest meistreid koondava Kanuti gildiga 17. sajandil ja põhjustas suuri majanduslikke kulutusi, käis gild kui organisatsioon alla ja liideti 1698. aastal Kanuti gildiga.

Gildil oli juba 14. sajandil maja Pikk tänav 24 asuva hoone kohal. Aastatel 1419-1422 ehitas gild oma hooned ümber ja tänava äärde kerkisid kaks viilmaja. Vasakule jääv väike hoone, mille viilu ülaosas asub gildi kaitsepühaku Püha Olevi kujutis, oli eeskoda, parempoolne suurem ehitis oli gildisaal. Saali pääses läbi eeskoja. Eeskoja ruumivorm ei ole säilinud, küll aga on säilinud gildisaal. See on Tallinna ilusaim keskaegne profaanruum. Ruum on kahelööviline ja võlvitud kuue tähtvõlviga.

Gildihooned said kannatada 1697. aasta tulekahju ajal, hukkus ka gildi arhiiv. Peale gildi sulgemist ehitati hooned aitadeks. Eeskoja hoone omandas 1806. aastal Mustpeade vennaskond ja ehitas selle 1834. aastal ümber klubiruumideks. Gildisaali ostis Mustpeade vennaskond 1919. aastal. See liideti aastatel 1919-1922 toimunud renoveerimise järel klubiruumidega. Hoone juugendstiilis mõjustatud fassaadikujundust täiendab kohaliku meistri Oscar Goldbergi raiutud renoveerimist tähistav vapp.

Olevi gildi kuulusid: köösnerid, lihunikud, püttsepad, müürsepad, puusepad, mündrikud (paadimehed), kellamehed, hauakaevajad. Gildi ei pääsenud kangrud - põlgusväärsed.


KANUTI GILD

 

Kanuti gildi hoone asub Olevi gildi hoone lähedal (Pikk tänav 20). Seda gildi on Tallinnas esmakordselt mainitud 1326. aastal. Kuigi Kanuti gildi tekkelt Olevi gildist nooremaks peetakse, langeb kahtlemata sellegi asutamine 13. sajandisse. Kaheldamatult oli gild asutamisel vaimulik vennaskond, muutudes hilisema arengu käigus käsitööliste ühenduseks, kuhu kuulusid keerukamaid ja väärtuslikemaid käsitööalasid esindavad põhiliselt saksa rahvusest meistrid. Ilmselt ei olnud gildi liikmeskond algul kuigi suur, sest tema jõukus ja mõjukus kasvasid üsna aeglaselt ning Kanuti gildi hiigelaeg saabub alles 16. sajandil. Kanuti gild suleti 1920. aastal.

1326. aastal oli gildil üks maja. 1406. aastal osteti ka naabermaja. Uue maja asemele ehitati 1470. aastatel gildisaal, mis jäi praeguse hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti kolmas maja. Nii tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 1863-1864 inglise gootikast lähtuvas niinimetatud tjuudorstiilis ümber ehitati. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti figuurid.

Kanuti gildi kuulusid: kullassepad, kindategijad, kellassepad, mütsimeistrid, pagarid, kingsepad, maalrid. Ilmparandamatud uljaspead heideti gildist välja - ajutiselt, kõige pikem trahvimäär oli 99 aastat.


PÜHA MAARJA GILD

 

Toom-Kooli tänaval majas number 9 asus Toompea käsitööliste Püha Maarja gild. Püha Maarja gild rajati 1407. aastal ja oli nagu teisedki tolleaegsed gildid Toompeal vaimulikuks organisatsiooniks. Sellisena püsis gild kuni 16. sajandi teise pooleni, ainult käsitööliste gildiks muutus ta alles peale Toompea reformeerimist 1561. aastal, kui teised Toompeal asunud gildid katoliiklike- vaimulike organisatsioonidena likvideeriti. Toompea käsitööliste jõukama osa moodustasid lihakarnide pidajad. Neile on 17. sajandil kuulunud mitmed kinnisvarad ja nende tsunfti valduses on veel hiljemgi olnud peakirikus kaks hauakambrit, mida tähistavad tänini säilinud hauakivid.

Püha Maarja gild sai 1508. aastal krundi linnuse vallikraavi äärde. Gildihoone ehitati 1517. aastal, kuid ei ole sellisena säilinud. Arvatavasti sai see kannatada 1684. aasta tulekahjus. Hoone praegune klassitsistlikus stiilis fassaad pärineb 19. sajandi algusest. 


MUSTPEADE VENNASKOND

 

Neljandaks gildilaadseks organisatsiooniks oli keskaegses Tallinnas Mustpeade vennaskond. Vennaskond tekkis 1399. aastal, kui Suurgildist eraldusid selle vallalised liikmed. Vennaskonna liikmeiks olid hiljem ka Tallinnas ajuti viibivad välismaised kaupmehed.

Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende patrooni neegerpühak Püha Mauritsiusega (varakristlik märter, hukkus Sveitsis 280.-300.a., oli Rooma riigi leegioni juht), kelle pea on vennaskonna vapimärgiks. Teine kaitsepühak on Püha Jüri.

Vennaskond tegutses ainult Eesti ja Läti aladel, mujal Euroopas on ta tundmatu. 15. sajandil olid vennaskonnal tihedad seosed dominiiklaste ordu Tallinna Püha Katariina mungakloostriga, millele tehti hulgaliselt väärtuslikke kingitusi. Reformatsioonijärgselt hakkas vennaskond linna kultuurielu organiseerima, korraldades koosviibimisi ja tantsuõhtuid linnakodanikele ning vastuvõtte linna külalistele. Aegamööda minetas vennaskond ka kaupmeeste koondise iseloomu ning lõpetas oma tegevuse 1940. aastal klubina.

1517. aastal rentis vennaskond elamu Pikal tänaval (maja number 26). 1531. aastal omandati see lõplikult. Aastatel 1531-1532 ehitati suur uus võlvimata laega saal. Järgmine suurem ümberehitamine toimus 1597. aastal. Hoone vana avadesüsteem säilitati, fassaad aga kujundati Madalmaade renessanssarhitektuuri vaimus. Viilu serv on kujundatud voluutidega, hoone fassaad on dekoreeritud rikkalikult raidkividega, milledest vanimad on 1575. aastast pärinevad etikukivid. Portaalis asuv värvikas uks pärineb 1640. aastatest. Esimese korruse akende frontoonides on Poola kuninga Sigismundi ja kuninganna Anna ümarplastilised skulptuurportreed. Leiame veel antiikmütoloogiast pärineva "Rahu" ja "Õigluse" ning Kristuse reljeefid. Järgnev suur ümberehitus toimus hoones 1908. aastal, ent see puudutas vaid interjööre, mis said uusklassitsistliku välimuse.

Neli vappi: Brügge, London, Bergen, Novgorod. (Arent Passer)


LINNA TÖÖHOOV

 

Linnale kuuluvad töökojad olid enamuses koondatud linna tööhoovi - marstalli. Nimetus "marstall" viitab tööhoovi algselt põhilisele linnatalli funktsioonile. 14. sajandi 70-ndate aastateni asus tööhoov Raekoja platsi, Dunkri, Rataskaevu ja Voorimehe tänavatega piiratud alal. 1372. aastast hakkas tööhoov olema põhiliselt Rüütli (Rataskaevu) tänaval. Tööhoovi põhilised töökojad olid valukoda (Rüütli 8) (Rataskaevu 30) ja relvakoda (Rüütli 10) (Rataskaevu 32). Nende vahel asus praeguseks hävinud vana tallihoone. Rataskaevu tänaval oli ka veel üks rahapaja hooneist.

Valukoja ehitusaeg ei ole teada. Andmed selle olemasolust pärinevad 14. sajandi lõpust. Valukoda suleti 1871. aastal ja muudeti põhjalikult ümber ehitades elamuks.

Relvakoja hoone on paremini säilinud. Hoone põles viimases sõjas ja taastati varasemat arhitektuuri moonutades, ent 1952. aasta taastamiskihi all on hästi säilinud vana töökojahoone plaanilahendus. Hoone sarnaneb põhiplaanilt keskaegsele elamule. Relvakoja eeskoja põhjaküljel asub kahekordne juurdeehitis, mille teisel korrusel paiknes 15. sajandi lõpust alates vanglaruum. Relvakoda ehitati aastail 1449-1450. 1454. aasta 9. märtsil on makstud relvakoja tuulelipu vardanupu kuldamise eest Clawes van der Sittowile. Ta sai tasu ka hoone fassaadile tehtud "Veronika räti " eest. Hoone püsis väikeste muudatustega 1936. aastani, mil ta kohandati ümber linna arhiiviks.

Üks rahapaja töökodadest (Rataskaevu 38) asus Rüütli tänaval 1558. aastani.

Rüütli tänaval asus ka keskaegne linnatimuka maja (Rataskaevu 46), mis jääb endise Rataskaevu 40 asuva hoone tagaõuele.


HOBUVESKI

 

Hobuveskit kasutati linna piiramise korral või veevaesel ajal. Veskit on esmakordselt mainitud 1379. aastal. Veskit remonditi põhjalikult 16. sajandi esimesel poolel. 1701-1702 korrastati seda uuesti. 1741 oli ta jälle lagunenud ja anti sõjaväele laoruumiks. 1757. aastal põles see maha. Varemed renditi 1772. aastal laoruumide ehitamiseks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil kasutas hoonet Püha Olevi kogudus surnuvankrikuurina. Veski sisseseadest ei ole säilinud midagi. Omal ajal panid hobused ringis liikudes ülekandesüsteemi abil tiirlema ehituse keldrikorrusel asuva vesiveski.

 

 

KANEPIPRAAKIMISE HOONE

 

Hoone asub Uus tänav 15 ja valmis 1751. aastal. Ühekordse ehitise keskel on mantelkorsten ja sellest kummalegi poole jäävad ruumid. Põhiplaanilt on maja barokne. Portaali ja selle kohal olevat katuseärkli frontooni kaunistab maaliline rokokoodekoor. Taastatud on hoone kunagine kõrge trepp. Kummalgi pool hoonet asusid avarad väravad, mis võimaldasid sõita hoovile koormatega. Viimases sõjas sai hoone kannatada, aga taastati kohe pärast sõda.

Uus tänav 15 on olnud Tallinna Jahindusklubi. Kuidas kasutati kinnistut enne 18. sajandit, ei ole teada. 18. sajandi keskpaigast kinnistul kanepi- ja linapraakla. Kinnistul kaks hoonet: vastu linnamüüri laohoone; tänavaäärne oli nii elamu kui kontor. 1834. aastast on dokument, et elas kanepipraaker Dimse.

1876. aastal asutati linna III Poeglaste Algkool. Linaladu muudeti klassiruumideks, tänavaäärne maja õpetajate elamuks. Kool oli seal 1942/43. aastani, siis kolis Laiale tänavale.

Pärast II maailmasõda tühjaks jäänud hoonetesse paigutati Meistrite Kool - endisse koolihoonesse. Lagunenud elamu remonditi - muudeti ukse- ja akendeavasid.  1962 - koolihoone jalatsivabrik "Kommunaari" käsutusse.

Hoone portaali framuug on osaliselt klassitsistlik. 1825. aastal ei olnud veel kahele poole hoonet jäävaid hooviväravaid. Need on tõenäoliselt sajandivahetusest.

1994. aastal müüdi hoone Leedu Saatkonnale.

framuug - raamistik


AIDA TÄNAVA AIT

 

Aastatel 1690-1695 Tallinna Gümnaasiumi õunaaeda rajatud kolmekordne viljaait oli omataoliste seas suurim. 36 meetrit pikk, ca 17 meetrit lai ja 13 meetrit kõrge. Selle hoone esimesel ja kolmandal korrusel on massiivsed ristvõlvid, teisel korrusel on aga palklagi, mis 1825. aastal tugikaartega toestati. Aida kaks alumist korrust on kaheruumilised. Algselt moodustas iga korrus ühe suure kahelöövilise ruumi. Hoones on küttekolded, hiljem on hoonet kasutatud väga mitmesuguste kaupade hoidmiseks. Hoone sai sõjas kannatada ja restaureeriti 1954-1955. aastal. Tänapäeval on hoones Eesti Kunstimuuseumi filiaal Tarbekunstimuuseum. Kaasaegse sisekujunduse autor on Mait Summatavet.

Veel üks keskajal rajatud ait on tänini säilinud Sauna tänaval majas nr. 10. Aidale tüüpilisena on hoonel lävepakk tänavapinnast tunduvalt kõrgemal, olles enam-vähem ühel tasapinnal kaubavankri põhjaga. See kergendas kaupade laadimist. Aitade portaalide ees kapitaalseid treppe ei olnud. Pühavaimu tänava ait (kuue uksega maja) on pärit 15. saj.

Vintskap - vintsiga luukaken hoone viilus või katuses; katusest eenduv ehitusosa

 

 

 

 PAKKHOONE

 

Dokumendid kõnelevad, et 1370. aastal asus siin viljaait koos kuue poega ja et 1514. aastani oli valdus erikätes, siirdudes seejärel Pühavaimu kirikule.

Pakkhoone kuulub kolmest endisest aidast. Nurgapealne aidahoone varises 1654. aastal kokku. 1655-1657 ehitati see uuesti üles. Pakkhoone läks rae valdusse. Kõik kolm hoonet liideti ühtseks tervikuks (vanemat osa tugevdati seinaankrutega). Hoonele püüti anda barokne ilme, mida võib näha portaalides ja raidkivides. Hoone kelder ja uue osa esimene korrus võlviti  17. sajandil. Muus osas olid palklaed. Hoones olid küttekolded. Hoone oli 17. sajandi teisest poolest kasutusel välismaiste kaupmeeste kaubalaona; oma kaupu tohtisid nad pakkuda ainult hulgi kahel päeval nädalas. Siin sõlmiti ka müügitehinguid kohalike kaupmeestega. Portaalidel on lõvi näoga lukukivid. 1972 varises kokku Pakkhoone lõunapoolne tiib.

19. sajandi algul ääristas Pakkhoone alumist korrust tihe rivi kaubaputkasid. Hoone sai praeguse väljanägemise 19.-20. sajandil.

Uuk - katusest eenduv ehitus, varustatud aknaga ja kaetud kumera või sadulkatusega

 

 

 

 


ELAMUD

 

Esialgsete puithoonete asemele tulid 14.-15. sajandil kiviehitised (gootika, renessanss, barokk, klassitsism, historitsism) (sõjad, katkud, tulekahjud), seetõttu polegi Tallinnas ühtegi elamut, mis oleks puhtalt säilitanud ühe ajastu ilme. Kunagiste elamute põhitüübiks on kaheruumiline diele-dornse tüüpi ehitis. Seda iseloomustab tänavaäärne avar ja suur ruum - diele - eeskoda, mille ühes taganurgas oli mantelkorstnaga kaetud köögiruum, teise nurgas aga ülakorrusele viiv trepp (algul kivist, hiljem puidust). Ruumi kattis piilarile toetuva ematalaga palklagi, põrand oli paeplaatidest. Keldriruum. Ruumi esiseinas oli tavaliselt kaks suurt raidraamistuses ja trellidega varustatud akent ning nende vahel uhke teravkaarne perspektiivportaal, mis avanes kõrgele etikule. Fassaadil olid veel kaubakorruste luugid ja mitmesugused petikud. Dielele liitus ühendava ukse kaudu hoone hoovipoolses osas väiksem ruum - dornse (dörnse) - elutuba. See oli köetav keldris asetseva hüpokaustahjuga, mille kuumenev õhk läbi põrandas või seinas olevate kanalite pääses elutuppa. Elutoa sisustuseks olid magamisasemed, laud, pingid ja seintes nišid ning kapid. Dornsele võisid liituda veel mitmed külmkambrid. Nende kasutamine eluruumidena algas renessanssahjude levimisega 16. sajandi keskpaiku. Niisugune ruumijaotus oli tarvitusel 19. sajandini. Elamu plaanilahendus sõltus oluliselt sellest, kes hoonet kasutas: kas kaupmees või käsitööline, ametnik või vaimulik.

diele - esimesel korrusel asetsev suur koda keskaegse Tallinna kaupmehe elamus; pearuum eriti alamsaksa talumajas; pearuum linnakodanike majades renessansi- ja barokiajastul

dornse (dörnse) - keskajal diele taga asetsev soe ruum, mida köeti keldrist kalorifeerahju abil

alkoov - magamisnišš, seinasüvend magamisaseme jaoks

protoom - looma- või inimesepea koos kaelaga ehitusdekoratsioonina

etik - keskaegse linnaelamu peasissekäigu ees tänavaküljel asuv väike trepiastmetega kivist terrass, mis oli piiratud käsipuude ning sõrestikulise rinnatisega ja tihti varustatud istepinkidega. Sissekäigu eriliseks kaunistusteks olid etikukivid

etikukivi - kahele poole etiku treppi (istepinkide otskülgedele) asetatud kõrged paekivitahvlid, varustatud omaniku vapi, majamärgi, nimede või daatumiga ja kaunistatud reljeefse dekooriga

müüriankur - kinnitusvahend ehitustes seinte nihkejõu takistamiseks ja kandetalade tugevdamiseks


MUINSUSKAITSJATE MAJA

 

Kõige väiksem maja Raekoja platsil on ürgvana. Arvatavasti ehitati esimene kivist elamu Foorumi (praegune Raekoja plats) ning Rätsepate (nüüd Apteegi tänava) nurgale peatselt pärast Jüriöö ülestõusu. Esimene teadaolev majavaldaja oli köösner Godekinus 1367. aastal. 15. sajandil vaheldunud majaomanikest olid mitu meest kullassepad. Oma väiksuse ja kõrvalhoonete puudumise tõttu ei sobinud maja kaupmeestele, küll aga mitut laadi käsitöölistele ja haritlastelegi. Kõige kuulsam mees mitmekümne majavaldajate põlvkonna seas oli professor Gephard Himselius, matemaatik, astronoom ja kindlustusehitiste kavandaja. Professor Himselius kuulus 1630-ndatel aastatel Tallinna Gümnaasiumi nimekamate õppejõudude hulka.

18. sajandil elasid selles majas raamatuköitjad, aida esimesele ja teisele korrusele ehitati eluruumid.

Ebakorrapärase kuju ning kohmaka müürilaoga keldrid on maja pärinud juba 14. sajandist. Kaarja müüritrepiga eeskojas ning toeka talalaega suures elutoas on veel aimatav vana-tallinlik meeleolu Liivi sõja eelõhtust, 16. sajandi keskpaigast. Kitsas ja kõrge kolmnurkviiluga fassaad oma ümarkaarse portaali ning trellitatud aknaga on samuti kooskõlas hiliskeskajaga, mil gooti stiil ehituskunstis hakkas üle minema renessansiks. Ent samas on ruumides ning osalt ka fassaadil üksikasju, mis on jäänused 18. sajandi hilisbarokist. Maja on restaureeritud aastail 1983-1985.

Madalas magamistoas on orvand tarkusesõnadega, mis tõlkes tähendavad: "Kui õnnis on olla looja!". See hüüdlause pole kaotanud oma päevakajalist tähendust ka praegu. Alates 1983. aastast on iidses käsitööliste majas peremeheks muinsuskaitsjad, täpsemalt Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsioon.

Aastal 1969 kolis sellesse hoonesse "Uku"

Muinsuskaitsjate maja on 5 meetrit lai. Loodenurgas raudbetoonkontraforss. Katus on munk-nunn stiilis. Vintskap, vintspoom.

TALLINNA AJALUGU

 

 

1154 - esimest korda on Tallinna mainitud al-Idrisi koostatud maailmakaardi kommentaarides Koluvanina.

1219 - suvel vallutasid Tallinna taanlased.

1227 - 1238 - kuulus linn Mõõgavendade ordule, kes rajas Toompeale kivist linnuse.

1238 - läks lepingu alusel tagasi Taani valdusesse.

1248 - Taani kuningas Waldemar II andis Tallinnale linnaõiguse Lübecki eeskujul. Berliini, Stockholmi ja Riiaga üheaegne.

1265 - Tallinn vabanes Taani kuninga kohaliku esindaja foogti võimu alt. Linn sai müntimisõiguse.

1285 - Tallinn ühines Hansa kaubalinnade rühmaga.

1343 - Jüriöö ülestõus.

1346 - Taani kuningas Waldemar IV müüs Põhja-Eesti koos Tallinnaga Saksa ordule, kes need alad 1347. aastal müüs edasi Liivi ordule.

1524 - Reformatsioon, pildirüüste.

1535 - Luterluse mõju suurendamiseks anti välja Tallinna rae korraldusel Wanradt-Koelli katekismus.

1558 - 1583 - Liivi sõda.

1561 - Tallinn alistus Rootsi kuningas Erik IV-le.

1631 - asutati gümnaasium.

1633 - esimene trükikoda.

1710 - Põhjasõja ajal ühendati Venemaaga.


 

HANSA 

 

Hansa tähendab vanaülemsaksa keeles salka või jõuku. Üldiselt olid need kaupmeeste ühingud.

Hansaliit on Põhja-Saksa, Madalmaa ja Liivimaa linnade liit 13. saj. lõpust 16. saj. lõpuni, formaalselt kuni aastani 1669. Juhtiv linn oli Lübeck. Eri aegadel on kuulunud Hansasse üle 160 linna, üheaegselt umbes 100. Juhtorgan oli regulaarselt kokkukutsutav hansapäev, linnade esindajate üldkoosolek. Esimene peeti 1356. a. Välismaal olid tugipunktideks hansakontorid.

Ülekaalus oli merekaubandus. Tähtsaim kaubatee kulges liinil Novgorod - Tallinn - Lübeck - Hamburg - Brugge - London. Idast veeti läände karusnahku, vaha, vilja, lina, kanepit ja puitu. Läänest itta kalevit, soola, heeringaid, vürtse ja metalle. Oma privileegide kaitseks kasutas Hansa kaubanduskeelde ja blokaade ning relvajõudu.

Alates 15. saj. lõpust hakkas Hansa poliitiline mõjujõud Inglismaa, Rootsi ja Venemaa sõltumatu majanduspoliitika tagajärjel nõrgenema. Liivi sõda, Madalmaade linnade rüüstamine ja Londoni hansakontori sulgemine 1598. a. hävitasid Hansa võimsuse täiesti.

Eesti linnadest kuulusid Hansasse Tallinn, Tartu, Pärnu ja Viljandi. Tallinna vastuseis kaubanduskonkurentsi kartmise pärast takistas Narva liitumist.


 

TALLINNA LINNAMÜÜR

 

Keskaegse Tallinna kaitsesüsteem koosnes kahest iseseisvast osast - Toompea linnusest ja all-linna kindlustustest. All-linna kindlustuste ehitamist joonele, kus see linnamüürina tänaseni säilinud on, alustati 1310. aastatel; hiljem kindlustusi pidevalt täiendati, tugevdati ja uuendati. Linnamüür valmis 1355. 1561. aastal, orduaja lõpul, piiras all-linna 2, 35 km pikkune ringmüür, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni koos 9 eesvärava ja 12 eeskaitsetorniga. Müüre piiras enamuses veega täidetud vallikraav.

Tallinna linnakindlustused ei saa võistelda tolle aja eriti võimsate kindlustega Venemaal, näiteks Pihkvaga, kus ringmüüri üldine pikkus oli 10 km ja paksus umbes 4 meetrit, kuid Tallinna linnamüür oli kaks korda paksem ja kõrgem kui Nürnbergi ja Kölni linnamüürid, mida loeti keskajal Saksamaa tugevamaiks.

Tänapäeval on all- linnas alles umbes 1, 85 km müürifronti, 18 müüri-, 4 värava- või eesväravatorni ja 3 madalat tornivaret.  

ringmüür - linnuse, kindlustatud linna v. küla ümber ehitatud kaitsemüür, mis on varustatud tornide, mitmesuguste kaitseseadeldiste ja tugevasti kindlustatud väravatega. Tihti on linnustel sisemine ja väline ringmüür ja nende vahel ümbriskäik või väljak

zwinger - parham, keskaegse linnuse sisemise ja välise ringmüüri vahel asetsev ehitusteta ala, mida kasutati pidudeks ja rüütlimängudeks; jäme ümartorn

vangitorn - võlvitud keldriruum keskaegses linnuses, mis saab õhku ja valgust ainult kõrgel (põrandal) asuvast avausest, "hirmuaugust", mille kaudu vang ratsapuul istudes sisse lasti

ešogett - ripptorn, väike konsoolile toetuv torn keskaegse linnusemüüri nurgal või müüril

tornikiiver - torni krooniv teravik, mille põhivorm on kooniline või püramiidjas, horisontaallõikes järelikult ringikujuline, neli- või enamnurkne

tornkatus - silmapaistvalt vertikaalse iseloomuga püramiidikujuline katus, näiteks torni tipus

sadultorn (ärkeltorn, ulgtorn) - konsoolidele toetuv kahele poole müüri ärklina eenduv torn ringmüüril. Põhjamaadel kasutatud termin

tornelamu - keskaegne, enamasti neljakandilise põhiplaaniga elumaja tubadega igal korrusel; kindlustatud tornehitus keskaegses linnuses, mõeldud viimse vastupanupunktina, aga ka elamuna

tornlinnus - tornikujuline kindlustatud kaitsehoone

ulg - eendtoend, eenduvat ehituspartiid kandev konstruktsioon; harilikult seinast väljaulatuvad konsoolid või muud nendetaolised moodustised

ulgkivi - müürist eenduv, tihti dekoratiivne kivi, millele toetub võlvkaar või -roie

konsool - müüri- või seinapinnast eenduv toe funktsiooniga ehitusosa skulptuuri, kantsli, rõdu, friisi vms. kandmiseks; müürist eenduv dekoreeritud tugikivi võlvikaare või võlviroide toeks

urdaa˛ - eenduv puitärkleist koosnev kaitsekäik linnusemüüri sise- või välisküljel, varustatud välisseinas laskepiludega ja aukudega põrandas, kust võis vaenlasele müürijalal kaela kallata kuuma vett, tõrva vms.


 

VIRU EESVÄRAVA TORNID

 

16. sajandil oli Tallinna linnamüüris 8 väravat, mis omakorda tavaliselt mitmest tornist ja neid ühendavatest müüridest koosnesid. Värava peatorn oli alati neljakandiline, eelväravad varustati sageli ühe või kahe väikese ümartorniga. Nii valmisid 1452. aastal Harju värav, 1454. aastal Viru värav ja Väike-Rannavärav, 1456. aastal Karja värav ja 1461. aastal Nunna värav. Väravate süsteemi tugevdasid Harju, Karja ja Viru väravates pea- ja eelväravate vahel asunud vesiveskid, mis olid kasutusel XIX sajandini.

Viru eesvärava tornid on ainsad jäljed kunagisest eesväravast, mis rajati 1447. aastal. Eesvärava moodustas pikk müüridega ümbritsetud käik. mille välisotsas oli külgtornide ning tõstesildadega väravhoone. Eesvärava käigust viis uks siinsesse vesiveskisse. Siit pääses ka vallikraavi juurde, kus oli hobuste jootmise koht.

Koos hoburaudtee ehitamisega 1888. aastal, rajati läbi Viru värava uus tänavalõik, mis ühendas Narva maanteed Viru tänavaga. Vanad vallid lammutati, kraavid täideti, lammutati ka väravhoone tornide vahelt. 1898. aastal tehti väike juurdeehitus lõunapoolsemale tornile.

1960-62 lammutati kõik linna müüriga külgnevad hooned. Kaitsekäik restaureeritud 100 m pikkusel lõigul.

barbakaan - sillapäis, väline kaitsetorn linnas või linnuses, eriti tõstesilda flankeeriv tornipaar peasissekäigu juures

tõstesild - palkvinnakute abil funktsioneeriv keskaegse linnuse värava kaitsesild vallikraavi kohal

kontraforss - tugipiilar, tugipiit


 

KIEK IN DE KÖK

 

Seoses tulirelvade arenguga tuli 15. sajandi teisel poolel Tallinna linnamüüri kaitsevõime tõstmisele mõtelda. Selle töö käigus ehitati müüri lõunaküljele meie kõige võimsam suurtükitorn Kiek in de Kök. Torn valmis esialgsel kujul 1475. aastal, 16. sajandi alguses aga ehitati ümber. Rasketele tulirelvadele mõeldud ümartorni läbimõõt on 17 meetrit, tema praegune kõrgus 49,4 meetrit ja seina paksus 4 meetrit. Kuuekordne kuppelvõlvidega torn tegi auga läbi Liivi sõja (1558-1583) katsumused. Torni väliskülg purustati osaliselt, ehitis aga ei varisenud ja säilitab tänini oma seintes Vene tsaari Ivan IV kivi- ja malmkuule.

Kroonika väitel ei olnud teist nii vägevat torni kogu Läänemere kaldal.

1696. aastast tarvitatakse torni nimena alamsaksa keelset varianti Kiek in de Kök, mis tõlkes tähendab "vaata kööki". Nimi viitab torni erakordsele kõrgusele - ülalt võis tõepoolest vaadata nii lähedal olevate hoonete köökidesse kui ka vaenlase "kööki", see on tagalasse.

17. sajandi lõpul lisati tornile uus massiivne ülaosa, jalam aga mattus bastioni muldkehasse. 19. - 20. sajandil kasutati torni isegi elukorteritena. 1968. aastast asub seal muuseum.

 

7 nädalat Liivi sõja ajal 1577: Veebruaris lasti neljanda korruse kõrgusele nii suur auk, et oleks mahtunud paari härgadega läbi minema. Piiramise mälestamiseks müüriti torni parandamisel sinna sisse kuus suurt paekivikuuli - nn. tümlerit ja kolm väiksemat raudkuuli.

Raskete tulirelvade 24 kambrit, 30 käsirelvade ava. Kaguküljel eksponeeritud osa parhammüürist. Dansker torni idaküljel.

dansker - ordulinnuseis müüri välisküljele ehitatud ärklitaoline käimlaehitus; konsoolidele toetuv väike ärklitaoline külgehitus müüril, varustatud linnuses laskepilude ja põrandaavaga

profatt - käimla

lampkast - maas, ilma veeta

ulglatriin - müüril

bastion - müürseintega muldvall, 17. - 18.saj. kindlusvallide süsteemi kuuluv ümmarguse või teravnurkse põhikujuga ehitusosa, mis eenduva asendi tõttu võimaldas frondikülgedelt (faasid) efektiivset kaugkaitset

eskarp - kindlust ümbritseva vallikraavi sisemine nõlv, harilikult varustatud mingi pealetormamiskaitsega, tihti ka pommikindla võlvitud käiguga, mille võlv toetub kahele paralleelsele müürile. Vastand: kontreskarp

raveliin - pealiini (kortiini) kaitseks bastionide ette ehitatud kolmnurkse kiilu kujuline eelkaitsevall (16.- 19.saj.), mis koosneb kahest nurgeti vastamisi asetatud frondiküljest

reduut - kants, vallkindlustus, kõigist külgedest suletud iseseisev kaitseehitus. Võis igas suunas tulistada


 

PAKS MARGAREETA

 

Paks Margareeta - Suure Rannavärava arhitektuuriansambel.

16. sajandil toimus üleminek põhimõtteliselt uuele, bastionaalsele linnakaitsesüsteemile. Paks Margareeta rajati Suure Rannavärava eesväravate rekonstrueerimisel 1518-1529 a. See oli kolmekorruseline suurtükitorn, milles oli kokku üle 155 laskeava. Põhjasõja eel ehitati tornile täiendav korrus. Torni läbimõõt on 25 m, seinte paksus ulatub 4,7 - 5,1 meetrini. Alates 18. sajandi teisest poolest oli tornis laskemoona- ja relvaladu. Humoristliku nime Paks Margareeta on suurtükitorn saanud arvatavasti meremeestelt.

1830. aastast hakati torni kasutama vanglana. 1917. aastal vabastati tornist poliitvangid ja torn süüdati. Tulekahjus vangla hävis. 1938. aastal torn konserveeriti.

1940. aastast kuuluvad väravhoone ja kõrvalhooned Tallinna Linnamuuseumile, 1980. aastast asub seal Meremuuseum.

Suure Rannavärava kohal on hilisgootilik Tallinna väike vapp, mille valmistas kiviraidur Gert Koningk. Kogu ehitis valmis 1529. Värava linnapoolsele küljele on paigutatud 19. sajandil vene õigeusu krutsifiks.

Paksu Margareeta ehitamisega lõpeb Tallinna linnamüüri ehitamise ajalugu.

Paksu Margareetat ja Stoltingi torni ühendab zwingeri idamüür.

Mašikuliifriisiga väikene torn. Konsoolidest moodustatud teravkaarfriis ehk mašikulii. Mašikuliis on allapoole suunduvad avad, millest sai piiravale vaenlasele kive, sulatina ja kuuma tõrva kaela visata.

Muuseumi peasissepääsu lääneseinal seisab kaks Mihkli kloostri õuest leitud raidkivitahvlit: evangelist Matteus ja evangelist Johannes.

zwinger - linnuse peamüüri ja eelkindlustusmüüri vaheline suletud ala

parham - sise- ja väliskindlustuse vahel asuv õu või ala, vallikraav. Selle väliskindlustus on parhammüür

mašikuliifriis - kindlustusehitiste seinte ja tornide ülaosas ärklina eenduv rinnatisemüür, mis toetub välisküljel konsoolkaaristikule.

konsool - seinapinnast eenduv ehitise tugiosa

väike vapp - rist kilbil - kasutati kaubandustehingute sõlmimisel

bastei - 15. ja 16. saj. kindlusmüüride süsteemis poolümmargune, pealt lahtine madal ringmüürist eenduv suurtükitorn

mašikulii - keskaegse lossi või linnuse tornide ja seinte ülaosast eenduv konsoolikaarestikule toetuv rinnatis, mille allapoole suunatud laskepiludest sai kindluse kaitseks tulistada ja ambuda. Hilisemal ajal on mašikuliid kasutatud ehismotiivina

rondeel, rundeel - poolringikujulise põhiplaaniga lai ja madal suurtükitorn 15. ja 16. saj.