TOOMPEA VÄIKE LINNUS

 

Tallinna varasemaks kindlustatud osaks oli linnuse ala Toompeal, mille ehitamist alustati kohe, kui taanlased olid 1219. aastal vallutanud eestlaste linnuse.  Toompea linnus koosnes omakorda tugevasti kindlustatud maahärra residentsist - nn. Väikesest linnusest - ja kõrgel paelaval asuvast, kuid tagasihoidlikult kindlustatud linnuseasulast, nn. Suurest linnusest. Väikese linnuse lääneossa rajasid Mõõgavendade ordu orduvennad 1229. aastal rangelt nelinurkse laagerkastelli tüüpi kivilinnuse. 1347. aastast läks Toompea Liivi ordu valdusse. Sinna rajati (1378) konventhoone tüüpi linnus (Riigikogu 1922), milles on ühendatud kloostrihoone eraldatus kindlusehituse suletusega. Läänemüür nihutati vahetult Toompea järsaku servale. Põhiplaanilt oli konventhoone trapetsiaalse sisehooviga ehitis, mille väliskõrguseks kujunes ca 20 meetrit. Tema küljepikkused olid põhjas 44 meetrit, idas 41 meetrit, lõunas 53 ja läänes 56 meetrit. Seda massiivset konventhoonet täiendas eeslinnus, millele ehitati nii idas kui läänes uus välismüür. Edelanurgale rajati sale torn Pikk Hermann, kagunurgale alt neljatahuline ja ülalt oktagoonne Stü(i)r den Kerli torn, loodenurgale väike ripptorn Pilsticker (Noole Teritaja) ja 15. sajandi teisel poolel kirdenurgale ümartorn Landskrone (Maa Kroon).

Toompea uhket eraldatust süvendas ca 15 meetri laiune paesse raiutud vallikraav.

16. sajandi algusega lõppes Toompea ordulinnuse kui kindlusehitise areng ja algas tema järk-järguline muutumine representatiivseks elamuks - lossiks.

1585-1590 ehitati lõunapoolse eeshoovi läänemüüri vastu renessanss- stiilis Riigisaali hoone - 1767 see lammutati.  Majandushoone - nn. Kuningatall 1667. Põhjasõja ajal need lagunesid, muutusid varisemisohtlikeks.

1767. aastal Katariina II käsul hakati ehitama uut lossihoonet - valmis 1773. aastal (hilisbarokk, interjöörid varaklassitsism).

Enne 1935. aastat oli Valges saalis peegellagi. Sõjaregaalid võeti marmortahvlitelt maha ja ka rüütelkondade vapid. 1935. aastal oli ahjuküte.

1935. aastal ehitati ümber hoone silmapaistvaim ruum - nn. valge saal. Samal ajal ehitati arhitekt Alar Kotli projekti järgi lossi lõunatiib, mis oma uusbaroksete vormidega seostub märkamatult lossi põhihoonega.

1870 ehitati konventhoone kubermangu vanglaks, naistevangla eraldi, hobusevargad pandi ka sinna. 1917. aastal vanglahoone süüdati ja see jäi kuni 1920. aastani varemeisse. Selles vanglas kirjutas F. Tuglas oma romantilise proosaluuletuse "Meri" ja novelli "Hingemaa" (1905-1906).

Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni (arhitektid) projekti järgi ehitati praegune Parlamendihoone (1922. a. valmis). Juugendstiilis fassaad pärineb Boris Krümmerilt. Mööbel 1935. aastast.

konvent - kloostrihoonestuse või linnuse eritüüp, mis koosneb sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast

kastell - linnus, algselt nelinurkse kaitsemüüriga varustatud väike piirkindlus Rooma kaitsevööndi piirkonnas. Levis keskajal kogu Euroopas ja arenes Preisis ja Ida- Liivimaal omapäraseks linnusetüübiks. Tehakse vahet nelinurkse põhiplaaniga laagerkatelli (moonaladude, sõjaväe jne. paigutamiseks) ja ebakorrapärase põhiplaaniga vabakastelli vahel

reduut - kants, vallkindlustus, kõigist külgedest suletud ja maastikuga kooskõlastatud väiksem iseseisev kaitseehitus vanemas kindlustussüsteemis, kust võis igas suunas tulistada

tsitadell - väiksem kindlus, kants, eriti seespool kindlustusmüüri asetsev väiksem tugevasti kindlustatud ehitus, mis on mõeldud piiratute viimseks kantsiks

siseõu - linnuseõu, müüridest ja ehitustest ümbritsetud, harilikult katmata plats linnuse südames. Läbikäimis- ja külaliste vastuvõtukoht. Suurtes linnustes ka plats rüütlivõistlusteks

mezzanino - madalam vahekorrus põhikorruste vahel või vahetult katuste all

risaliit - fassaadist hoone täiskõrguselt eenduv ehitusosa

altaan - sammastele toetuv lahtine rõdu


 

PIKK HERMANN

 

Pika Hermanni torn rajati Toompea linnuse rekonstrueerimise aegu selle edelanurka 1370. aastatel. Umbes aastal 1500 ehitati ta 10 m kõrgemaks ja ta saavutas kõrguse 50,2 meetrit. Torn on üheksakorruseline ja tema läbimõõt on 9,5 meetrit.  Alumistel korrustel olid laoruumid, keskel köetavad eluruumid, samuti laskemoonalaod, üleval lahtine platvorm.

Pikk Hermann, saksa keeles Lange Hermann, tähendab tõlkes "pikk sõjamees ehk pealik" ja tuleneb keskajal ihaletud kangelase Hermanni lugudest; niisugune nimi anti tavaliselt kõige tugevamatele linnusetornidele, meil veel Narvas ja Kuressaares. Alates 1920. aastatest on torni tipus lipuvarras lipu heiskamiseks.

Väikese linnuse üldilme põhjalik muutus toimus 18. sajandi lõpupoolel Katariina II valitsemisajal. Lammutatud vana idamüüri asemele ehitati hilisbarokkstiilis fassaadiga kubermanguvalitsuse hoone, mis valmis 1773. aastal. Kindluse kraavid aeti täis, eellinnuse kohale rajati iluaed, kuhu aastatel 1894-1900 ehitati Aleksander Nevski katedraal.

19. sajandil oli konventhoone muudetud kubermanguvanglaks, mis 1917. aastal süüdati ja jäi varemeisse. 1922. aastal valmis praegune Parlamendi hoone. 

Algselt 15. sajandi lõpuks valminud linnusest on praeguseks säilinud vaid lääne- ja põhjamüür koos kolme torniga.

23. veebruaril 1989 kell 22 võeti Pika Hermanni tipust alla punane lipp ja 24. veebruari hommikul kell 7.32 heisati sinna sini-must-valge lipp.

vahitorn - torn valveks ja vahipidamiseks linnuses või kindluses

don˛oon - linnuse peatorn, mis asetses linnuse keskel või kõige ohtlikumal kohal, rahuajal kasutati eluhoonena

peatorn - don˛oon

rundeel - rondeel - suurtükitorn, ümar, poolümar


 

TOOMKIRIK

 

15. sajandil ja 16. sajandi algul valmisid üldjoontes kolm Tallinna suuremat kirikut - Toomkirik, Niguliste ja Oleviste kirik. Need kolm ehitist on Tallinna omapärase arhitektuuri silmapaistvamad mälestised. Kõik kolm kirikut on basiilikad, millede pikihooned üksteisega sarnanevad: külglöövid erinevad laiuselt väga vähe kesklöövist. Toomkirik ehitati 1229. aastal ühelöövilise võlvimata hoonena ja see kuulus dominiiklaste kloostri juurde. 14. sajandi esimesel poolel (Mõõgavendade ordu) ehitati kirik ümber. Sellest teisest ehitusperioodist pärineb osaliselt praegu olemasolev kvadraatne kooriruum.

15. sajandi teisel ja kolmandal veerandil ehitati ümber pikihoone ja see omandas praeguse kuju.

Suurejooneline ja rikkalikult profileeritud peaportaal on lõunaküljel, idast teises travees. Sellest ehitusperioodist pärineb ka käärkamber koori põhjaküljel. 15. sajandi lõpul täiendati hoonet juurdeehitisega. Põhjaküljele ehitati Püha Georgi kabel. Samasugune ruum ehitati ka lõunaküljele. Ka kiriku edelanurka ehitati kabel. Sel ajal tehti ka koori polügonaalne lõpmik.

6. juunil 1684. aastal Toompeal puhkenud tulekahju hävitas ka Toomkiriku. Saksakeelne tekst ühel kellal:

"Tulekuumus sulatas mind ja ma

valgusin laiali nii nagu kogu

Toompea põles üleni. Aasta pärast

valati mind sellesse vormi

ja nimetati Maarja kellaks."

(Enne oli tulekahju olnud 1433.) Hoone suudeti kasutamiskõlbulikuks seada 1686. aasta jõulupühadeks.

Viimane tähtsaim muudatus toimus aga 1779. aastal - Toomkirik, mis oli keskajal olnud ilma läänetornita, sai torni, mis lõpeb lopsakates baroksetes vormides kiivriga.

Sajandite kestel toimunud ümberehitused on mõnevõrra muutnud Toomkiriku arhitektuuri, kuid sellele vaatamata on see kirik üheks väärtuslikumaks gooti arhitektuuri mälestusmärgiks Tallinnas.

Renessanss:

1. Arent Passeri loodud väepealik Pontus De la Gardie ja tema abikaasa Rootsi kuninga Johann III tütre Sophia Gyllenhelmi sarkofaag. Valmis 1595. Üks sarkofaagi külgbareljeefidest kujutab Narva piiramist. Ta vallutas Narva 1581 ja neli aastat hiljem uppus Narva jõkke. Selle kohal seinal asub epitaaf (mälestustahvel kiriku seinal, välimuselt sarnane hauakivile).

2. Arent Passeri valmistatud on koorilõpmiku põhjaküljel asuv Tiesenhausenite vähem kunstipärane sarkofaag. 1599

3. Selle kohal seinal asub Hans von Akeni loodud õuemarssal Oloff Ryningi raidepitaaf. 1594

4. Arent Passeri loodud on kooriruumi lõunaseina najale asetatud Carl Horni ja ta abikaasa ning Otto von Uexkylli sarkofaagide pealmised plaadid. 1601. + veel kaks sarkofaagi. 

Barokk:

5. Ferseni kabelis asub Eesti kuberner feldmarssal Otto Wilhelm von Ferseni lõpetamata jäänud hauamälestis 18. sajandi algusest.

6. Johan Gustav Stockenbergi ...

7. ... Otto Reinhold von Taube ja Fabian von Ferseni sarkofaagid. Raskepärased ja vähem huvitavad tööd 17. sajandi lõpust.

8. Nicolaes Millichi major Johan Hastferi silmapaistvalt heatasemeline epitaaf. 1676

Varaklassitsism:

9. Itaallane arhitekt Giacomo Quarenghi Peterburis. Admiral Samuel Greighi valgest marmorist varaklassitsistlik templikujuline hauamonument. 1788

Täisklassitsism:

10. Tundmatu autori loodud on Ferdinand von Tiesenhausenile obeliskikujuline mälestusmärk kooriruumis. 1806

Pseudogooti:

11. Johann Gottfried Exneri kabelikujuline mälestusmärk põhjalöövis admiral Adam Johann von Krusensternile (1848). (Vene nimega Ivan Fjodorovitš (1770-1846) tegi I vene ümbermaailmareisi 1803- 1806.)

 

Kantsli (1686) ja altari (1696) nikerdas Christian Ackermann. Tema töökojast on 107 epitaafi. Akantusmotiivide meisterlik nikerdaja.

Löövi idaseinal on tuntud maadeuurija Ferdinand von Wrangeli väike kenotaaf (hauamärk, maetud mujale või hauda ei teata).

Praegune oreliväär (rõdu) on ehitatud 1780. aastal, lõunalöövi ida- ja lõunaseina ääres asuvad perekonnaloo˛id pärinevad 18. sajandist.

Kirikusse matmine keelati 18. sajandi lõpul, kuid Eestis sündinud admiral maeti siia keisri eriloal.

epigraaf - mälestustahvel, raidkiri kivil või metallil; pühenduskiri hoonetel, sildadel

tumba - hauaplaati kandev sarkofaagikujuline hauamärk kirikus või kalmistul, tihti surnu kujutusega kaanel. Esineb jalgadel seisvaid ja baldahhiiniga kroonitud: suur reliikviakirst

epitaaf - 14. sajandi keskelt alates esinev mälestustahvel kiriku seinal või vastava kirjaga hauasammas kiriku vahetus läheduses. Barokiajastul olid epitaafid eriti rikkaliku dekoratiivse kujundusega

hauakiri - epitaaf

kenotaaf - hauamonument isikule, kes on maetud mujale või kelle matmispaik on teadmata

raidkiri - epigraaf

domikaalvõlv - kuplitaoliselt kõrge võlv, mis on roietega jaotatud neljaks või enamaks võlvisiiluks, võlvikivid on laotud kontsentriliselt (ringidena)

võidukaar - kooriruumi ja pikihoone vahele jääv kõrge kaarava

tribuunikaar - kooriapsiidi ja kooriruumi vahele jääv kõrge kaarava


 

ALEKSANDER NEVSKI KATEDRAAL

 

Pühendatud Novgorodi vürstile Aleksander Jaroslavitz Nevskile, kelle juhtimisel toimus 5. aprillil 1242. aastal kuulus Jäälahing Peipsi järvel, millega pandi seisma sakslaste edasitung itta.

Moskva 17. sajandi kirikuarhitektuuri kopeeriv akadeemik Mihhail Preobrazenski projekt 1894-1900. 11 kella, kogukaaluga 27 tonni, suurim neist kaalub üle 15 tonni. "Las kuulevad mu häält ka need lambad, kes veel ei ole meie karjas - küll nad tulevad ka varsti meie juurde."

 

 

 

NIKOLAI KIRIK

 

Vene tänav 24. 1822-1827 Itaalia arhitekt L. Rusca plaanide järgi õnnestunud klassitsistlik üldlahendus. Kõrgel tambuuril asetsev kuppel oli esimene kuppelehitis Tallinna vanalinnas.
NIGULISTE KIRIK

 

Niguliste kirik on Tallinna arhitektuuri terviklikumaid mälestusmärke. Esialgne hoone, lühikese ja laia põhiplaaniga kodakirik, rajati üleminekuaja stiilis 13. sajandi lõpul. Kirikuhoonel oli täita mitu otstarvet - võõramaalastest kaupmeeste asumisala, põhiliselt oli ta kultushoone, ent samaaegselt täitis ka laoruumi ülesandeid. Laoks olid kohandatud hoone võlvipealsed. Lisaks sellele oli kirik ka kindlusehitis - tema võlvidest kõrgemale jääva laokorruse seintes olid laskeavad. Seespool pidust galeriid. Kindluskirikuile tüüpilisena pääses tema võlvidele lääneseinas oleva ligi 5 meetrit põrandapinnast kõrgemal algava müüritrepi kaudu, selleni tuli aga jõuda puitredeliga. 14. sajandil ehitati kirikule torn ja mõned kabelid. 13. sajandil valminud hoone ümberehitamist alustati oletatavasti 15. sajandi esimesel kümnendil. Moderniseeriti koor ja pikihoone. Hoone pikendamine läänesuunas oli takistatud paksuseinalise torni ja kabelitega. Sellest tingitult toimus põhiline ümberehitamine idaosas. Pikihoonele lisati endise kitsa nelinurkse koori asemele avar, kogu kirikuhoone laiune polügonaalse lõpmikuga koor, milles külglöövid moodustavad kooriümbriskäigu. Löövide laiust säilitades anti hoonele basilikaalne vorm. 1423. aastal alustati torni kõrgemaksehitamist, millega jõuti lõpule alles 1514. aastal. Mitmete kabelite hulgast omanäoliseim on 1678. aastal baroksetes vormides ehitatud Püha Jüri kabel (eeskoda). 17. sajandil hakkas hiljutiehitatud torn vajuma. 1695. aastaks ehitati tornijalg uuesti üles ja varustati barokse kiivriga. 1833. aastal restaureeriti. 9. märtsil 1944 hävis kirik tulekahjus. Ehitise restaureerimine algas 1956. aastal.

1847. aastal lammutati kogu kooriosa, taastati 1850.

Kabelid:  * Püha Jüri kabel, põhjaküljel, Väike kabel, käärkamber

* 1673. a. Clodti kabel

* 1773. a. Holsten-Becki kabel, põhjaküljel

* 1370. a. Matteuse kabel (hilisem Antoniuse kabel), lõunaküljel, laiendati 1486-93

1970-71 - torn (51 tonni), monteeritud maas. 1676-78 - eeskoja fassaadi tippu Kristus ja neli evangelisti. Pikihoones baroksed kroonlühtrid, antiikklaas. 1982. aastal põlesid torn ja katused - sai kivikatuse. Põhja- ja lõunaküljel kunagine kalmistu, kaevati 1978, 1979 ja 1981. 1524. aastal toimunud pildirüüste ajal olid lukud ettenägelikult tina täis valatud. 1482. aastal seati üles Hermen Rode kappaltar. Bernt Notke "Surmatants" (1430/40 - 1509 Lübeck). 1520. aastast Hans Ballivi (linnaarst) hauakivi, Michel Sittowi kavand. Lõunaküljel pärn - sinna alla maetud katku surnud pastor Christian Kelch (kroonik, surnud 1710, "Liivimaa ajalugu"). Kirst hertsog Karl Eugen de Croy (1650-1702) muumiaga; hertsog de Croy: Narva all Peeter I sõjavägede juhataja; andis end vangi; Tallinnas rootslaste juures vangis, liikus vabalt; suri ootamatult, võlavangis; loodeti, et omaksed maksavad võlad; unustati; 100 aasta pärast muumia. 118 aastat säilub, eksponeeritakse kui vaatamisväärsust, maeti Clodti kabelisse.

mälestuskabel - kiriku juurdeehitus, mis on matmispaigaks tähtsale isikule ja ta perekonnale. Rootsis näiteks 17. ja 18. saj., kirstud asetati kabelikeldrisse, kiriku poole avatud kabeli ülaruum jäi mälestuskabeliks

sadulkatus - viilkatus, katus, kus kaks katusekallet teineteise vastu toetuvad

surmatants - tihti esinev motiiv keskaegses kunstis 14. saj.-16. saj-ni. Kujutatakse elavaid ja surnuid koos tantsimas või surma elavaile järele tulemas, mõnikord tantsivad ainult skeletid


 

MICHEL SITTOW

(1469 - 1525)

 

Michel Sittowi isa Clawes van der Sittow oli sündinud Mecklenburgis. Tulnud Tallinna, abiellus ta siinse linnakodaniku tütrega, astus tsunfti liikmeks ja seadis endale sisse töökoja. Ta valmistas kappe, aknaraame, uksi, altareid, pinke ja teisi kirikuasju. Michelist sai isa õpilane ja abiline. 15-aastase sellina reisis noormees Bruggesse, kus ta sattus kuulsa Hans Memlingi töökotta. Andekas, töökas ja hea ettevalmistuse saanud noor Michel Sittow tegi peadpööritava karjääri: temast sai Kastiilia Isabella, Austria Margarethe ja Karl V õuekunstnik (viimase juures oli Sittowi järglaseks Tizian).

1506. aastal tuli tunnustatud kunstnik ja küps meister Michel Sittow pärast 15-aastast teenistust kolmes kuningakojas tagasi Tallinna. Kodulinnas tuli tal täita kõik tsunfti astumisega seotud formaalsused: töötada aasta mõne auväärse meistri juures, täites kõiki sellikohuseid, ja esitada lõpuks tsunftile šedöövr, mis tõestaks ta erialaseid oskuseid. 1507. aastal võeti Sittow Kanuti gildi liikmeks. Ta oli Tallinnast eemal 1514-1517. aastani, siis abiellus teistkordselt ja ei lahkunud enam eales Tallinnast.

Eesti Kunstimuuseumi Niguliste filiaalis säilitatakse Püha Antoniuse altarit, mille seesmised tiivad maalis Sittow aastatel 1517-1518 ja 1525. Peale veel mõningate kunstiteoste Eestis, on tema maale paljudes maailmamainega kunstimuuseumides.